.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Uusaasta otsus: positiivne suhtumine
01.01.2011 - (1083)

Aastavahetusel tehakse tihti tähtsaid otsuseid ja antakse endale või ka teistele tõotusi. Kuid kahjuks need tihti unustatakse, ja sageli üsna kiiresti. Lugesin mehest, kes läks vanadekodusse, et veeta seal oma ülejäänud elu. Ta oli seltsiv inimtüüp ja varsti oli tal seal elavate vanurite hulgas palju sõpru. Eriti meeldis talle üks vana daam ja sellel daamil tekkisid samad tunded tema vastu. Nii veetsid nad koos palju aega, kuni ühel õhtul tegi mees naisele abieluettepaneku.
Kui mees järgmisel hommikul ärkas, oli tal meeles, et oli teinud naisele ettepaneku, kuid ta ei suutnud meenutada, mida naine talle selle peale vastas. Nii läks ta naise juurde ja ütles: "Mul on tõesti piinlik. Ma tegin sulle eile õhtul abieluettepaneku, kuid ma ei suuda meenutada, kas sa vastasid mulle "Jah" või "Ei."
"Oh, tänu Jumalale," vastas vana daam. "Minul jälle oli meeles, et ütlesin "Jah," kuid ma ei suutnud meenutada, kes minult kätt palus!"
Kas pole vahel nii ka meie uusaasta otsuste, tõotuste või lubadustega? Me ütleme enesele: "Tänasest päevast ma pööran oma elus uue lehekülje. Ma hakkan end regulaarselt füüsiliselt treenima, sööma väiksema kalorsusega toite ja selliselt oma kehakaalu langetama. Nii hakkan end tundma iga päevaga paremini." Või jälle: "Ma hakkan lugema Piiblit piibliaasta graafiku järgi, selliselt saan aasta lõpuks Piibli ükskord ometi otsast lõpuni läbi loetud!" Või: "Ma hakkan võtma uuel aastal oma abikaasa ja laste jaoks rohkem aega; nad väärivad seda ja nii oleme kõik õnnelikumad." Kuid siis ühel päeval märkame, et elame täpselt samamoodi, kui eelmisel aastal. Ja endale või ka teistele antud lubadused jäid ainult lubadusteks!
Mis teha? Kas loobuda lubaduste andmisest, uusaasta otsuste tegemisest? Nagunii ei tule nende täitmisest midagi välja! Või tasuks siiski proovida veelkord. Võib-olla mõne lihtsama, üldisema otsusega, mis jääks paremini meelde ja mida oleks ka kergem pidada? Kuidas oleks, kui me lubaksime endale ja ka Jumalale, et me teeme uue aasta positiivse suhtumise aastaks? Valime optimismi, positiivse lähenemise asjadele.
1. POSITIIVNE SUHTUMINE ELLU. Esimene asi ja võib-olla ka suurim ja tähtsaim asi, mis me saame oma elu paremaks muutmiseks teha, on hakata elule vaatama ja ellu suhtuma alati positiivselt. Üks enesetapu sooritanud naine jättis maha teate oma sugulastele: "Ma otsustasin, et kuna mu elu ei vääri elamist, siis ma lõpetan selle."
Kas teie tunnete, et teie elu väärib elamist? Või küsime teisiti: Mida oleks selleks vaja, et te tunneksite, et teie elu väärib elamist? Mis peaks teie elus juhtuma, et see oleks elamist väärt? Kas peaks selleks olema Viking-loto peavõidu võitmine? Või kõlbab selleks ka mõni väiksem asi, nagu edutamine ja palgatõus, hea abikaasa leidmine või halvast vabanemine, või laste edusammud, mis teevad teid uhkeks? Või vajate te neid kõiki ja veel sadat asja, et tunda end elus hästi?
Kui teie mõtted keerlevad selles suunas, siis ilmselt ei hakka te kunagi suhtuma elusse positiivselt, sellest rõõmu tundma, sest kõik need killud, mida teie näete oma elamisväärse elu mosaiigis, ei tule tõenäoliselt kunagi kokku. Midagi jääb alati puudu.
Just sellepärast valisin ma tänaseks piiblitekstiks lõigu Pauluse kirjast filiplastele. Ärge unustage, et seda kirjutades oli Paulus vangis, ahelais, kohutavais tingimusis. Sellest hoolimata kirjutab ta nii positiivses toonis – Flp.3,7-14:
"Mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu — see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast. Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Mida peab Paulus hinnaliseks? Mida ta tahab oma elus saavutada? Mis teeb tema elu elamisväärseks? Ta ütleb: "...et mind leitaks Tema [s.o. Jeesuse] seest ega oleks mul oma õigust ... et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast."
Mida loodab Paulus selle läbi saavutada? Mida peab Ta silmas? Igavest elu Jumala riigis. Igavest elu koos Jeesusega, oma Päästjaga. Taevast. See oli tema eesmärk, mille poole ta pürgis iga päev ja vangla rasked olud ainult suurendasid tema sihikindlust saavutada see võit. Seda sihti silme ees hoides suutis ta suhtuda positiivselt isegi teda ähvardavasse märtrisurma, kirjutades oma noorele kolleegile Timoteosele, ikka sealtsamast vangikongist – 2.Tim.4,6-8: "Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Kui ka meie eesmärk on taevas, igavene elu koos Jeesusega, siis need väikesed, mööduvad eluraskused on vaid trepiastmeteks, mis aitavad meil tõusta ülespoole, saada lähemale Jeesusele ja jõuda lähemale sellele päevale, mil me saame igaveseks Tema juurde. Seesama Paulus kirjutab, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad (Rom.8,28).
Ja ega meie elu koosne siis ainult raskustest. Seal on ka tõeliselt meeldivaid asju. Ps.16,11 teatab, et "rõõmu on rohkesti Su palge ees, meeldivaid asju on Su paremas käes alatiseks!" Kas ei valmista meile rõõmu juba see teadmine, et Jumal on meid loonud ja lunastanud; Ta kutsub meid oma lasteks ja armastab meid (1.Joh.3,1; 4,9). Me oleme Tema silmis nii hinnalised, et Ta andis oma ainusündinud Poja surma meie eest, et meid endale osta.
Frank Peretti on öelnud: "Pole ime, et meie noortel tänapäeval on nii madal enesehinnang, kui neile koolis õpetatakse, et nad on vaid palja juhuse produkt, ... keegi pole neid planeerinud, soovinud ega armastanud." Kuid Piibel ütleb, et me oleme soovitud, planeeritud ja armastatud Jumala poolt ning Tema hoolitseb meie eest, kinkides meile rõõme juba selles elus ning tulevikku ja lootust hauataguses elus. Elu väärib elamist. Täpsustan: Elu koos Jumalaga, Jumala lapsena, väärib elamist! Kui me praegu mõistame seda ähmaselt, siis ükskord, taevas, mõistame me tõeliselt, kui väärtuslik on see Jumala and – elu. Valigem juba täna suhtuda sellesse alati positiivselt ja olgem tänulikud selle eest.
2. POSITIIVNE SUHTUMINE KOGUDUSSE. Ka see on üks väga hea uusaasta otsus, millega me saame teha oma elu palju paremaks ja õnnelikumaks. On ju kogudus meie teine perekond ja tihti lausa esimene ja mõnikord isegi ainus perekond. On äärmiselt oluline, et me suhtuksime sellesse alati positiivselt.
Kahjuks mõned vahel kritiseerivad kogudust. Näiteks mõni ütleb: "Kogudus küsib minult liiga palju raha. Kirik kulutab liiga palju raha. Siin tuleks hoida kokku. Raha tuleks kulutada targemalt. Ma ei saa ju maksta kümnist, sest nemad ei kasuta seda targalt."
Sarnast suhtumist esines juba selles esimeses koguduses, mille organiseeris Jeesus ise. Mrk.14,3-5 võime lugeda: "Ja kui Ta istus lauas Betaanias, olles pidalitõbise Siimona kojas, tuli üks naine, kellel oli alabasterriist selge ning kalli nardisalviga. Ja ta murdis alabasterriista katki ja valas salvi Tema pea peale. Aga seal olid mõned, kes pahameelega ütlesid üksteisele: "Mistarvis on see salvi raiskamine? Sest selle oleks võinud ära müüa enam kui kolmesaja teenari eest ja raha vaestele anda." Ja nad sõitlesid naist."
Kuid kas see oli ikka raiskamine. Jeesus ütles, et ei olnud. Mrk.14,6: "Aga Jeesus ütles: "Jätke ta rahule! Miks te teete talle südamevalu? Ta on teinud mulle heateo." Jumala väärtushinnangud erinevad radikaalselt selle maailma väärtushinnanguist. Kümnise maksmine ja annetuste toomine kirikusse on jumalateenistus, püha toiming ja on hea, kui me suhtume sellesse positiivselt. Sellega me ehitame Jumala riiki, mis püsib igavesti. See ei ole iial raiskamine; see on parim investeering ja on hea oma uusaasta tõotuses ka sellele mõelda – positiivselt.
Mõned kritiseerivad koguduses olevaid inimesi, eriti koguduse juhte. Lugesin John Wesleyst, 18. sajandi Inglise kuulsast jutlustajast, metodisti kiriku rajajast, et ta armastas riietuda üsnagi peenelt, moekalt, elegantselt. Ühel pühapäeval kirikus jutlustades kandis ta lopsakat kaelasidet, mille pikad otsad rippusid allapoole. Pärast jutlust tuli tema juurde üks naine ja ütles: "Vend Wesley, kas te olete avatud kriitikale?"
See vastas: "Ma arvan, et olen. Mida te soovite kritiseerida?"
Naine vastas: "Teie kaelasideme harud on liiga pikad ja täiesti sobimatud Jumala mehele." Seejärel võttis naine välja käärid ja lõikas need ära."
Rahvas, kes seda nägi, oli otsekui tummaks löödud, kuid Wesley küsis rahulikult: "Proua, kas ta laenaksite mulle hetkeks oma käärid?" Saanud käärid enda kätte, küsis ta naiselt: "Proua, kas te olete avatud kriitikale?"
Naine vastas: "Ma arvan, et olen. Mida te soovite kritiseerida?"
"Teie keelt; palun ajage see suust välja."
Positiivne suhtumine kirikusse ja kogudusse on üks väärt uusaasta otsus, mis muudab kindlasti meie elukvaliteeti paremaks!
3. POSITIIVNE SUHTUMINE KÕIGISSE KAASINIMESTESSE. Robert Schuller on kirjutanud: "On hämmastav, kui palju inimesi me võiksime võita Kristusele, kui me vaid kohtleksime kõiki inimesi ilusti." Ma usun, et tal on õigus. Me elame külmas ja kalgis maailmas, kus pole palju ruumi heategevusele. Igaüks võitleb oma ellujäämise ja õnne eest. Kuid kogudus peaks olema siin koht, kuhu kõik võiksid tulla, kuhu neid lausa kutsutakse, kus neid võetakse viisakalt vastu, kus neid armastatakse, aidatakse ja julgustatakse.
Kui me selliselt inimesi armastame, võib uuel aastal juhtuda siin imelisi asju Jumala riigi edendamisel. Kuid meie positiivne suhtumine inimestesse ei peaks piirduma vaid kirikuga. Jeesus on seadnud meid olema "maa sool" ja "maailma valgus" (Mat.5,13.14) kõikjal, kus me elame, oleme, liigume ja töötame. Ta on kutsunud meid üles armastama kõiki, isegi vaenlasi (Mat.5,44). Püüdkem siis näha kõigis inimestes võimalikult rohkem head, suhtugem neisse positiivselt igas kontaktis nendega ja uskuge – see mõjub neile positiivselt... ja meile!
Peale Teist Maailmasõda lonkis Pariisi tänavail üks väike poiss, kes oli jäänud orvuks, kui sakslased olid ta vanemad surmanud. Ta otsis varemeis linnast toitu, ihukatet ja peavarju. Kuid kõik elasid läbi raskeid aegu ja inimesed kas ei pannud teda tähele, või ei olnud neil talle midagi anda. Enne sõda oli ta kord käinud koos vanematega kirikus ja kuulnud seal Jeesusest ja taevast. Kuid sõja põhjustatud põrguga maa peal oli ta kaotanud igasuguse lootuse näha paremat elu ja midagi head. Ühel külmal hommikul kõmpis ta jälle tänavail, silmitsedes kaupluste ja kohvikute aknaid. Ta peatus ühe väikese pagariäri akna taga. Uksepraost välja tungiv leivalõhn pani ta kõhu näljast valutama. Ta oli leiva nägemisest ja selle lõhna tundmisest nii lummatud, et ei märganud Ameerika sõdurit, kes oli peatunud tänaval ja jälgis teda. Ka ei märganud ta õieti, millal see mees sisenes poodi. Kuid ta nägi, kuidas pagar täitis suure koti leibade, saiakeste ja teiste pagaritoodetega. Ja ta suutis vaevalt hingata, kui see sõdur väljus poest, kummardus tema ees ja andis selle koti temale. Poiss vaatas sõdurile hämmelduse ja tänutundega ning ütles siis tasa: "Härra, kas teie olete Jeesus?"
Õed ja vennad, ärme iial unusta, et kõik see hea, mis me oleme teinud oma kaasinimestele, oleme teinud Jeesusele (Mat.25,40), ilmutades samal ajal Jeesuse meelt. Suhtumisest kaasinimestesse loeb Jumal välja meie suhtumise Temasse, kes on meie kaasinimesed loonud ja lunastanud!
Ma kutsun teid kõiki üles tegema ühe hea ja lihtsa uusaasta otsuse: ma tahan olla positiivne oma suhtumises ellu, ma tahan olla positiivne oma suhtumises kogudusse ja ma tahan olla positiivne oma suhtumises kõigisse inimestesse. Teinud sellise otsuse, võite olla kindel, et uus aasta tuleb hea ning viib meid ligemale Jumalale ja meie lõplikule päästele.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv