.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6098)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kuidas saan ma õigeks IV
01.02.2003 - (1528)

Suur teoloog Paulus kirjutab – Rom.4,5: "Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks."

Jumal mõistab õigeks jumalatu, patuse? Kuidas on see võimalik? Kas sellepärast, et inimene kahetseb oma süüd, palub andestust, jätab patustamise maha, toob Jumalale suuri annetusi, võtab ette pika palverännaku... Ei! Selliselt ei jõua me iial tõelise õiguse sisse; heal juhul jõuame ehk variseride õiguse sisse. Kuid kas sellest piisab Jumala riiki saamiseks? Jeesus ütles – Mat.5,20: "Kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki."

Miks on variseride õigus halb? Sest see toetub oma enese õigetele tegudele; see on oma õiguse jalule seadmine! Aga taevariiki minnakse vaid Jeesuse õigusega, milles pole kübetki eneseõigust. Kui taevasse oleks võimalik pääseda oma tegudega, oleks evangeelium vaid hea nõuanne: tee seda ja teist, siis Jumal hakkab sind armastama; seda ja teist tehes saad sa õigeks, saad taevasse. Ei, evangeelium on hea uudis: sulle on valmistatud lunastus kui kink! Ja ainus nõuanne sealjuures on: võta see kink vastu!

Võta vastu kogu see kink, sest inimestel on kiusatus võtta see vastu vaid osaliselt. Nad on piltlikult öeldes joovastunud Kristuse andestavast armust ega märka vastu võtta Tema pühitsevat armu, mis loob neis Jeesuse peegelpildi. Aga just viimane on Jumala eesmärk, esimene on vaid vahesamm selle saavutamiseks. Kristus võtab oma riiki ainult need, kes on Tema sarnased. See on tõeline ime, mis sünnib inimeses, kes võtab usus vastu Kristuse õiguse, loobudes täielikult eneseõigusest.

Aga ikkagi, millise õigusega või mil viisil võib taeva Jumal õigeks mõista jumalatu ehk patuse? Kas see pole mitte õiguse väänamine?

Kõigepealt on vaja mõista, mida tähendab õigeksmõistmine. See ei ole inimese õigeks tegemine, vaid kuulutamine, et ta on õige. Nagu ka süüdimõistmine pole kellegi süüdlaseks tegemine, vaid kuulutamine, et ta on süüdi. Jumalikus kohtus ei tehta kedagi õigeks, nagu ei tehta ka kedagi süüdlaseks. Jumal mõistab õigeks süütu ja mõistab hukka süüdlase. Jumalik kohus on õiglane. Kui jumalik kohus kuulutab ehk mõistab kedagi õigeks, siis on sellel seaduslik alus.

Millisel seaduslikul alusel saab siis Jumal õigeks mõista inimese, kes on teinud pattu, millega ta on ära teeninud surma? Me leiame selle Piiblist – 2.Kor.5,14: "Kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud." See üks on Kristus; Tema surm kõikide eest on sama hea kui kõik oleksid ise surnud. Aga "surm on patu palk" (Rom.6,23) ja "kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust" (Rom.6,7), teatab Pühakiri.

Kristuse asendussurma kaudu õigeks mõistetud! Kui palju on selles inimese osa? Mitte kübetki! Kõik on toimunud Jumala armust. See kõik on Jumala and. See saab sinu omaks, kui sa võtad selle vastu, kui sa usud, et Jeesus on surnud sinu eest.

"Kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud." Kas sellega kõik lõpeb? Oh, ei! Pühakiri teatab – 1.Kor.15,22: "Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses." Rom.5,17 selgitab: "Sest kui ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud selle ühe läbi, kui palju enam peavad need, kes saavad armu ja õiguse anni täiuse, valitsema elus selle ühe, Jeesuse Kristuse läbi."

Me oleme Aadama lapsed. Aadam esindab meid. Kui patustas Aadam, tuli hukkamõistmine meie kõikide peale; kogu inimsugu on määratud surmale kui patu karistusele. Kuid " nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses."

"Esimene Aadam" ruineeris meist igaühe, "viimne Aadam" taastab igaühe (1.Kor.15,44). Esimese Aadama läbi mõistetakse meid kõik hukka, viimse Aadama läbi aga mõistetakse kõik õigeks. Esimene Aadam tõi meile kõigile surma, viimne Aadam tõi kõigile elu. Ja niisamuti, nagu meie algsel ruineerimisel (Aadama läbi) ei ole meil mingeid teeneid, ei ole ka meie taastamisel, elustamisel, õigeksmõistmisel (Kristuse läbi) meil mingisuguseid teeneid. Esimene Aadam viis meid langusele, viimne Aadam tõstis meid üles. Sest Ta maksis üleastumise hinna meie eest – üks suri kõikide eest!

Jumal ütles Aadamale – 1.Ms.2,17: "Hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" Aadam siiski sõi – ja sellest päevast oleme Aadamas kõik Jumalale surnud. Aga, oh, imet! Ef.2,1-9: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks – armust olete õndsaks saanud – ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda."

Ükski surnu ei saa end ise elustada! Ainult Jumal võib seda teha! Ja Ta on teinud seda, nagu kirjutatakse ka Kol.2,13.14: "Ka teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ümberlõikamata lihas, on Ta ühes Temaga teinud elavaks, andes meile andeks kõik üleastumised, kui Ta kustutas meie kohta käiva võlakirja ühes selle sätetega; see oli meie vastu ja selle Ta kõrvaldas, seda risti külge naelutades." Jeesus kustutas meie pattude võlakirja, surres ristil meie eest.

Kui Jeesus suri, suri juriidiliselt kogu patustanud inimkond – "Kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud" (2.Kor.5,14). Seega on juriidiliselt patu karistus kõigi poolt kantud. Kui Jeesus maeti, maeti juriidiliselt kogu inimkond – "Me oleme ... ühes Temaga maha maetud" (Rom.6,4), kirjutab Paulus. Kui Jeesus tõusis üles, tõusis juriidiliselt üles terve inimkond, keda Ta esindas – Jumal "on meid ühes Temaga üles äratanud" (Ef.2,6). "Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega" (Rom.6,5).

Kõik, mis tegi esimene Aadam, on pandud meie arvele, ja kõik, mida tegi viimne Aadam, Kristus, on pandud meie arvele. Paulus kirjutab – Rom.5,17-19: "Sest kui ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud selle ühe läbi, kui palju enam peavad need, kes saavad armu ja õiguse anni täiuse, valitsema elus selle ühe, Jeesuse Kristuse läbi. Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks."

Esimeses Aadamas oleme me sündimise poolest, viimsesse Aadamasse aga peame me "uuesti sündima" (Joh.3,7). Ja uussünd ei ole midagi muud kui täieliku lunastuse tingimusteta vastuvõtmine. Sellepärast on täiesti väär võtta uussünniks pikka aega – oma tegude tegemiseks, millegi tõestamiseks. Uussünniks on oluline mõista, et ükski meie tegu pole õigeksmõistmise seisukohalt mitte õlekõrtki väärt. Meil tuleb kingitud lunastus lihtsalt usus vastu võtta ja tänada!

See ongi evangeelium. See ongi rõõmusõnum, et Jumal on lepitanud patused iseendaga Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu. 2.Kor.5,19: "Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks." Oma surmas maksis Kristus meie patu hinna täielikult – ja see pannakse meie arvele. Tema pidas oma elus Jumala käsku täiuslikult – ja see pannakse meie arvele. Kui me seda usume, meid päästetakse, mõistetakse õigeks. Kui me seda edasi usume, meid muudetakse Tema sarnaseks. Meid ei päästeta meie tegude läbi ja meid ei muudeta meie tegude läbi – kõik on Jumalast, "et ükski ei saaks kiidelda" (Ef.2,9).

Kui Paulus, kes oli olnud range variser ja taodelnud õigust käsutegude kaudu, seda mõistis, siis tunnistas ta – Flp.3,7-11: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu – see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast."

Kõik see, mida ta varem hindas, oli evangeeliumi valgel vaid pühkmed! Kui talle avanes tõeline tee õigusele Jumala ees Kristuse Jeesuse kaudu, pühendas ta kogu oma elu Temast tunnistamisele. Kas meie, olles kogenud sama suurt armu, saame jääda ükskõikseks?

Mida me siis täna õppisime? Seda, et Jumal on Kristuses valmistanud meile täiusliku õiguse, milles pole kübetki meie oma õigust. Selliselt saab Jumal olla õige ja mõista õigeks "jumalatu," kes, muidugi, peale selle õiguse anni vastuvõtmist ei jää jumalatuks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv