Kuidas saan ma õigeks VIII
01.03.2003 - (1993)

Täna siis avame Rooma raamatu ehk täpsemalt – Pauluse kirja roomlastele. Muidugi on see kiri Roomas asuvale kristlikule kogudusele. Aga kui arvestada tolle aja arusaamaga, et "kõik teed viivad Rooma," s.t. Roomat peeti tolleaegse maailma keskpunktiks, siis võib õigustatult väita, et see raamat on kirjutatud kõigile. Ja selle sõnum on tõepoolest rakendatav ja kasulik kõigile!

Siin käsitletakse inimese esmast probleemi – patuprobleemi. Siin on süstemaatiliselt valgustatud teed õigusele – patust pühadusele, põrmust ausse, mässust ja rahutusest rahusse! Juba esimeses salmis mainitakse evangeeliumi. Juba sissejuhatuses soovib Paulus oma lugejaile ja kuulajaile "armu ja rahu" (s. 7) – just seda, mida evangeelium pakub: armu vaestele patustele ja sellest tulenevat rahu.

Ennast nimetab ta "Jeesuse Kristuse sulaseks" (Rom.1,1). Jah, kõigist armusaanuist saavad "Jeesuse Kristuse sulased," sest ainult nii on võimalik mitte olla "patu sulased," ainult nii on võimalik olla patust vaba. Sama kirja keskel teeb ta sellekohase vapustava avalduse – vapustava nende jaoks, kel on vale arusaamine kristlikust vabadusest. Ta kirjutab – Rom.6,22: "Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu." Hästi selgitab seda mõtet Paulus ise kirjas galaatlastele – Gal.5,13: "Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks." Kristlik vabadus ei tähenda vabadust patustada, vaid vaba olemist patust. Just selleks vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Just selle kohta ütles Jeesus ise – Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" "Orjus" siin tähendab lihtsalt sõnakuulelikkust.

Olles "Jeesuse Kristuse sulane," teenis Paulus neid, kelle eest Jeesus suri – Jumala teenimine käib ikka ligimese teenimise kaudu! Ta tunnistab – Rom.1,14: "Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane." Kas meiegi tunneme end kellegi võlglasena? Või oskame teenida Jumalat nii, et ei märkagi oma ligimest?

Ja ligimese märkamisest ning talle armu ja rahu soovimisestki üksi ei ole kasu, kui me ei aita teda selle armu ja rahu sisse! Jakoobus toob ilmeka sellekohase näite – Jak.2,15.16: "Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: "Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!", aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?" Sellepärast ei piirdu ka Paulus lihtsalt armu ja rahu soovimisega, vaid näitab oma lugejaile tee selle saavutamiseks.

Ta kirjutab, et see saavutatakse Kristuse evangeeliumi kaudu, mis "on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. Sest temas [s.t. evangeeliumis] saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!"" (Rom.1,16.17).

"Ma vihkan neid salme," hüüdis üks tõsine otsija inimene. "Kui Jumal on õige ja õiglane, siis peab Ta mind vihkama, sest mina olen patune. Ja mina vihkan Teda!" Kuid siis jäi ta mõttesse: milline seos on Jumala õigusel evangeeliumiga, sest need on siin esitatud koos – ja veel ühenduses usuga? Uurides Pühakirja, tuli ta järeldusele, et "Jumala õigus" ei viita siin niivõrd Jumala iseloomule, kuivõrd Tema õigeksmõistvale teole, millele pani aluse Kristuse surm. Siin räägitakse Jumala õiguse ilmsikssaamisest patuses ehk patuse õigeksmõistmisest! Rääkides oma õigusest, pakub Jumal seda meile – seda, mida me vajame kõige enam ja mida me ise ei saa hankida. Ja Ta pakub seda meile Jeesuse lunastava teo kaudu!

See on evangeelium. See on hea sõnum. Kui Jumal on püha ja õige, mina aga mitte – ja seda lootusetult –, siis ei oleks see hea sõnum. See oleks halb sõnum! Aga Kristuse rist teeb Jumala õigusest hea sõnumi, evangeeliumi. Jumal on ära teinud suure õiguse töö, Ta on hankinud meile õiguse, lunastades meid risti kaudu.

Selles evangeeliumi tuntud definitsioonis ütleb Paulus, et evangeelium "on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub!" Kui suur mõte! Evangeelium on Jumala vägi! See pole soovitus, see pole nõuanne, see pole ka lihtsalt hea uudis või hea sõnum, vaid see on vägi, jõud, energia! See on loov jõud, Jumala uuestisünnitav vägi kõigile – ei, igaühele – kes usub! Kõigile pakutakse seda väge, kuid oma õilistava töö teeb see igaühes, kes selle usus vastu võtab.

Sarnase mõtte on välja öelnud ka Johannes oma evangeeliumi sissejuhatuses – Joh.1,12.13: "Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast." Siin on seda väge nimetatud meelevallaks, kuid selle saamise tingimus on sama – Jeesuse usus vastuvõtmine – ja selle tulemus on sama – uuestisündimine Jumala lapseks.

Jumala poolt on kõik tehtud. Edaspidi oleneb kõik vaid inimese usust. Nagu ütles Paulus, saab Jumala õigus inimeses ilmsiks "usust usku" (Rom.1,17). Usus võetakse Kristus vastu, usus ollakse koos Temaga surnud, maha maetud ja üles tõusnud, usus elatakse koos Temaga ja Temale. Usk alati ja kõikjal, olenemata olukordadest, kogemustest ja tunnetest. Seda tähendab õigeksmõistmise põhitõde: "Õige elab usust!"

Meie piiblikommentaar teatab sellest: "Jumala õigus saadakse kätte usu kaudu, ja kui see on saadud, on selle tulemuseks üha kasvav usk. Usku harjutades oleme me võimelised vastu võtma üha rohkem Jumala õigust, kuni usust saab meie püsiv hoiak Tema suhtes." – 6BC 477.

Selliselt täitub meie elus kiri: "Õige elab usust!" Saame ju selles elus kõndida koos Kristusega vaid usus ja ka Kristusele vaadata saame praegu vaid usus. Kristuse tulekut ootame me usus ja evangeeliumi kuulutame samuti usus. Kõik edasiviiv toimub usus ja kõik mahakiskuv uskmatuses.

Üks asi, mis on pigem mahakiskuv kui edasiviiv, on meie tunded – eriti kui neile palju loota. Tuleb rõhutada, et Paulus räägib evangeeliumist Kristuses, keda ma usun, mitte tajun tunnetega. Kui me räägime Kristuse tundmisest kui väga olulisest asjast, siis seegi rajaneb usule, mitte tunnetele. Kristust tuntakse mitte tunnetega vaid usus tehtud kogemustega! Tunded on omal kohal head asjad, kuid me ei ela tundest tundesse vaid usust usku! Kui me selle tõe kohe algul omandame, teeme usuelus kiiresti tõelisi edusamme. Kui me aga siin eksime, kuulutatakse meile peagi mõnda "teist evangeeliumi" (2.Kor.11,4), mis rahuldab meie tundeid ja eksitab ära tõest. Sellepärast ma ütlen: "Olgu minu tunded millised tahes, ma usun, et Jeesus on minu Päästja." Jumal võib anda meile erilisi tundeid, kuid me ei tohi iial neile rajaneda. Usk tähendab uskuda ja usaldada Jumalat, olgu tunded millised tahes!

Oma sissejuhatuses soovib Paulus armu ja rahu evangeeliumi kaudu – kellele? Rom.1,7: "Kõigile Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele." Mõni võib teha sellest järelduse, et Roomas oli üks pühakute kogudus! Kui aga lugeda neile läkitatud kirja, siis seda küll öelda ei saa. Sama, kui mitte enamgi, kirjutab Paulus kogudusele Korintoses – 1.Kor.1,2: "Korintoses olevale Jumala kogudusele, pühitsetuile Kristuses Jeesuses, kutsutud pühadele." Samal ajal ilmneb kirjast, et korintlased vajasid tõsist manitsemist vist küll igas asjas! Kuidas võib sellist rahvast nimetada pühaks?

Aga, oh, seda Jumala armastuse pikkust, laiust, kõrgust ja sügavust! Juba sellest hetkest, mil me mõistame ja usume, et Jumal võtab meid armust vastu lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, nimetab Ta meid pühadeks. Ta teeb seda Kristuse pärast, sest Kristus, kelle verest-punase lipu alla me varjusime, on püha. Mis puutub meie minevikku, siis on see kõik kaetud Kristusega – me nagu polekski pattu teinud! Mis puutub meie tulevikku, siis jääme pühaks nii kaua, kui oleme Kristuses ja Kristuse sulased, nagu Paulus. Just praegusel hetkel nimetab Jumal iga Kristusega kaetud inimese pühaks. Ja et olla Kristusega kaetud, selleks ei ole tarvis aastaid, kuid, nädalaid, päevi ega isegi mitte tunde ettevalmistust! Selleks on tarvis vaid uskuda Jeesusesse kui isiklikku Lunastajasse, usaldades end täielikult Tema armu hoolde ja allutades oma tahte Tema tahtele. Seda võid sa teha just praegu. Ja Jumal nimetab sind sellest hetkes pühaks! Jeesuse pärast nimetab Ta sind pühaks, mõistes sind õigeks!

See ongi see hea sõnum ehk evangeelium, mida Paulus käsitleb erilise järjekindlusega kirjas Rooma rahvale. Selle esimese peatüki esimene pool on nagu reklaam heale asjale. Unikaalne selles osas on evangeeliumi definitsioon, mis leidub salmides 16 ja 17: "Sest ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. Sest temas [e. selles] saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!""

Esimese peatüki teine pool hakkab seda teemat käsitlema kohe päris algusest peale, tutvustades meid toormaterjaliga, mille kallal Jumal hakkab töötama. Alustatakse "kreeklastest" ehk paganaist ehk mitte-juutidest. Siin on maalitud sünge pilt sellest, millised nad on oma tahtlikus teadmatuses elavast Jumalast. Kirjeldus on liiga võigas, et sellel pikemalt peatuda. Kuna neil on olnud kõik võimalused Jumalat tunda, aga nad ei ole seda soovinud, siis "on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama" (Rom.1,24). Veidi aja pärast on lisatud: "Sellepärast on Jumal nad andnud häbematuisse ihadesse" (Rom.1,26) ja lõpuks "on Jumal nad andnud hoolimatu meele sisse" (Rom.1,28).

Võime olla kindlad, et Jumal "annab" ka meid ehk lubab ka meil langeda nende asjades sisse, kui me seda kangesti tahame! Kui me põlgame ära tarkuse, laseb Jumal meil langeda rumalusse! Kui me ei hooli puhtusest, laseb Jumal meil langeda kõlvatusse. Oleme ju meiegi Piibli mõiste järgi paganad. Ja ilma Jumalata pole meil mingit lootust. Me langeme üha allapoole.

Kas paganail on vabandust? Ei ole. Nad on saanud vähemalt kahekordse Jumala tahte ilmutuse! Sisemise ilmutuse mõistuse ja südametunnistuse kaudu ning välise ilmutuse looduse ja loomise tegude kaudu. Lisaks sellele on paljudel ja tänapäeval vist kõigil olnud võimalus ja eesõigus lugeda ka Raamatusse kirjutatud Jumala tahet ja ilmutust. Neil ei ole vabandust.

Kuid kas neil pole ka lootust? On, sest evangeelium on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, ka paganale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv