.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6093)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Vaimu vili – ustavus
01.03.2014 - (1602)

Galaatia kogudusele saadetud epistlis kirjutab apostel Paulus – Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Esimene sõna selles Vaimu vilja kirjelduses on "armastus" ja Paulus oleks vabalt võinud piirduda selle ühe sõnaga, sest kõik sellele järgnev räägib armastuse erinevatest avaldusvormidest: Rõõm on armastus laulmas. Rahu on armastus puhkamas. Pikk meel on armastus vastu pidamas. Lahkus on armastuse puudutus. Heatahtlikkus on armastuse iseloom. Ustavus on armastuse harjumus. Tasadus on armastuse eneseunustus. Kasinus on armastus hoidmas ohje enda käes.
Olles juba peatunud armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse ja heatahtlikkuse juures, keskendume täna hommikul ustavusele kui armastuse meeldivale harjumusele.
1995. aastal teatasid suurte ajalehtede suured pealkirjad: "Ja nad ütlesid, et see ei kesta kaua!" Jutt oli nimelt Michael Jacksoni abielust Elvis Presley tütre Lisa Marie Presley'ga. Paljud arvasid, et Michael Jackson abiellus vaid selleks, et summutada palju kõmu tekitanud pedofiiliaskandaali ja see abielu ei saa püsida kaua. 1995. aastal tähistati selle abielu esimest aastapäeva ning lehed pasundasid, et ettekuulutused osutusid valedeks ja kuulsuste abieluga on kõik korras. Vähem kui aasta pärast oli see abielu lahutatud. Nii et eksisid hoopis ajakirjanikud! Ja mitte ainult selles, millises olukorras oli kuulsuste abielu, vaid ka selles, et kui üks abielu on kestnud ühe aasta, võib seda juba nimetada püsivaks!
Ustavust kohtame selles maailmas järjest vähem. Igasuguste pühadekaartide valmistamise poolest kuulsal Hallmark'il on ühel kaardil igati kaasaegne sõnum: "Ma ei saa sulle lubada igavesti, aga ma võin lubada sulle täna." See on ausalt väljaütlemine, KUI suureks pühendumiseks on paljud tänapäeval valmis.
Kontrastina sellele on Jumala juures ustavus väga suure au sees. Psalmist laulab – Ps.100,5: "Sest Jehoova on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve!" Iga kord, kui näeme vikerkaart, meenutagem Jumala ustavust – Ta täidab oma tõotused. Iga kord, kui koguneme jumalateenistuseks, pidagem meeles Tema tõotust, et "kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel" (Mat.18,20). Iga kord, kui võtame kätte Piibli, tuletagem meelde Jumala tõotust – Mat.24,35: "Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!" Iga kord, kui igatseme Jumala lähedust, meenutagem Jeesuse tõotust Mat.28,20: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" Ja kui me peaksime seisma surmajõe kaldal, siis ärme unusta Jeesuse tõotust Joh.14,2.3: "Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen."
Jah, laulukirjutajal on õigus: "Suur on Su ustavus, Jumal, mu Isa. Muutuse varju ma Sinus ei näe. Püha ja õiglane, heldusest rikas oled Sa olnud ja igavest’ jääd. Suur on Su ustavus, suur on Su armastus. Mulle Su arm igal ajal on uus, jagades külluses, mida mul vaja. Suur on Su ustavus, Su armastus." Ja kui me lubame Jumala Vaimul elada ja töötada meie sees, ilmneb ka meie elus Vaimu viljana ustavus ja usaldusväärsus.
1. USTAVUSE DEFINITSIOON.
Ustavuse n.ö. tehniline definitsioon – võetud sõnaraamatust – kõlab nii: "Ustavus on lubaduse täitmine hoolimata raskustest." See on hea definitsioon. Kuid ma võin anda teile ka ühe teise definitsiooni, mis rõhutab ustavuse seost armastusega: Ustavus on kinni hoidev ehk küljes rippuv armastus – armastus, mis ei lase iial lahti. Võib olla vääritimõistmisi, võib tulla pettumusi, võib esineda heidutavaid olukordi, kuid ustavus ei loobu armastamast.
Kui mees ütleb: "Ma armastan oma naist" ja samal ajal omab suhet armukesega, siis võid sa teda kutsuda valetajaks või petiseks. Kuid kõige õigem nimetus sellele oleks "ustavusetu." See mees pole oma naisele ustav. Mida ta ka ei räägiks, kuidas ta ennast ka ei õigustaks, tema ustavusetuse tegu nullib tema armastuse deklaratsiooni!
Sama käib meie vahekorra kohta Päästjaga. Sa võid öelda: "Ma tõesti armastan Jeesust!" Aga kui sa pole Talle kõiges ustav, ei maksa see sinu armastuseavaldus punast krossigi! Sinu usuelus võib tulla arusaamatusi, esineda pettumusigi, kuid ustavus ütleb: "Kõigest hoolimata ei lakka ma Jeesust armastamast ja järgimast. "Ei ma lase [sinust lahti], kui Sa mind ei õnnista!" (1.Ms.32,27)."
Sama käib ka meie vahekorra kohta kogudusega. Ka siin võib esineda vääritimõistmisi ja isegi pettumusi, kuid ustavus ütleb: "Jumal on kutsunud mind selle koguduse liikmeks, ma olen lubanud siin võidelda head usuvõitlust ja ma ei jäta seda maha!"
Järgnevalt mõned kirjakohad ustavusest: 1.Kor.4,1.2 kutsub meid üles olema ustav majapidaja: "Nõnda pidagu meid igaüks Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse sel juhul kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat."
Ef.6,21 tunnustatakse ustavaid abilisi koguduse teenimises: "Aga et ka teie teaksite, kuidas minu käsi käib, siis jutustab teile kõik Tühhikos, armas vend ja ustav abiline Issandas."
Heb.13,4 tõstetakse kõrgele ustavus abielus: "Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata!"
Ilm.2,13 kutsutakse kõiki üles olema ustavad tunnistamises: "Ja sa pead kinni mu nimest ega ole minu usku salanud ka neil päevil, mil Antipas, mu tunnistaja, mu ustav, tapeti teie juures, kus Saatan elab."
Rom.12,12 on öeldud, et me peaksime olema ustavad palves: "Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!"
Ilm.14,4 tunnustatakse neid, kes järgivad Issandat ustavalt: "Need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb."
Ja Ilm.2,10 kutsutakse meid üles jääma ustavaks tagakiusamistes ja kannatustes: "Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Vaata, kurat tahab visata mõned teie seast vangitorni, et teid kiusataks. ... Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!"
Selle asemel, et ülistada ustavust, pakatavad "maailma suurimad armastuse lood" tihti ustavusetusest. Piibli "suurim armastuse lugu" aga pajatab Jumala ustavusest, mis on meile kõigile suureks eeskujuks.
2. USTAVUSE DEMONSTRATSIOON.
Mat.16,21 räägib sellest, kuidas Jeesus hakkas "teatama oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles." Ta teab kõike seda kurja, mis Talle tehakse, kuid Ta läheb siiski.
Järgmises salmis räägitakse, kuidas Peetrus püüdis Teda peatada – Mat.16,22: "Siis Peetrus võttis Tema isepäinis, hakkas Teda noomima ja ütles: "Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!""
Mida vastas talle Jeesus? Mat.16,23 teatab: "Aga Ta pöördus ja ütles Peetrusele: "Tagane minust, Saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!"" Peetruse kaudu rääkis Saatan, kes ahvatles Jeesust loobuma lunastustööst, olema ustavusetu – sest Ta oli ju tõotanud inimesed päästa, selleks oli Ta ju siia maailma tulnud.
Kogu Jeesuse maise teenistuse kestel püüdis Saatan ikka ja jälle ahvatleda Teda loobuma ohvri toomisest, mitte täitma oma lubadust. "Ära mine ristile! Ära sure inimeste pattude eest. Loobu sellest. See on Sulle liiga raske. Jäta see! Ma pakun Sulle palju kergemat elu. Ainult kummarda mind ja ma annan selle kõik Sulle (Mat.4,9).
Jeesus ei kuulanud teda. Luk.9,51 ütleb, et kui Jeesuse maine töö hakkas lõpule jõudma, "suundus Ta KINDLASTI [s.t. otsusekindlalt, vääramatult, ustavalt] minema Jeruusalemma poole." Ja kui Ta oli risti löödud ning inimesed pilkasid Teda, öeldes: "Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!" (Mat.27,40), jäi Ta sinna taltsalt rippuma, kuni viimaks ütles: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34) ja "Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Luk.23,46) – ning suri. Vaat, see on ustavus! See on ustavaks jäämine surmani!
Jeesuse selline ustavus on inspireerinud paljusid Tema järgijaid jääma ustavaks suurtes ja väikestes asjades – tuleriidal oma usule ja tagasihoidlikus kodus oma abikaasale. See on julgustanud ka meid olema ustavad oma otsustes ja ettevõtmistes – kas või selles, et me valmistame oma uuele pastorile selleks suveks renoveeritud korteri. See nõuab meilt ohvrit, päris suurt ohvrit, kuid nii, nagu me oleme otsustanud olla ustavad Jumalale kümnise tagastamises, pingutame ustavalt ka selle ohvri toomises.
19. sajandil elanud George Müller – kuulus evangelist ja Bristoli orvukodu ning paljude peamiselt orbudele mõeldud kristlike koolide rajaja – hakkas palvetama oma viie sõbra eest. Ta palvetas 5 aastat, enne kui pöördus esimene sõber; teise sõbra eest palvetas ta 10 aastat, kolmanda eest 25 aastat, neljanda eest ligi 50 aastat. Viies sõber pöördus George Mülleri matusel, kui tema eest oli palutud 52 aastat! See mees jäi ustavaks surmani!
3. KUIDAS ARENDADA USTAVUST?
Kuidas siis kasvada ustavuses? Kuna jutt on Vaimu viljast, siis kehtib siin vilja kasvatamise reegel. Jeesus ütles, et me oleme viljakandvad oksad, KUI jääme Temasse kui viinapuusse (Joh.15,5). Me ei saa jätta seda rõhutamata, kui räägime Vaimu vilja ükskõik millisest kaunist omadusest. Nii et ka ustavuse kaunis vili valmib meis vaid siis, kui jääme alati Jeesusesse. Tema on ustav ja Tema kasvatab ustavust ka meis.
Siiski on mõned asjad, mille suhtes peame olema hoolsad. Kõigepealt tuleb meil leppida sellega, et kiusatused tulevad. Niisama kindlalt, nagu Saatan kiusas Jeesust loobuma oma tõotusi täitmast, kiusab ta meidki olema ustavusetu – ustavusetu abielus, töösuhetes, suhetes Issandaga ja Tema kogudusega. Ta teeb meeleheitlikke jõupingutusi, et me ei areneks ustavuses, vaid pigem taandareneks selles ning osutuksime lõpuks ustavusetuiks kõigile ja igas asjas.
Siit tulenevalt – ja see on teine tähtis asi – tuleb meil teadlikult taotleda regulaarseid, positiivseid vaimulikke harjumusi. Maailm, milles elame, ei ole kristlik; selle harjumused, tavad, kombed ja keel pole Jumala lapsele sobivad ega arenda ustavust. Meil tuleb valida – iga päev valida – teha Piibli õpetuse järgi, mitte järgida maailma eeskuju mõtteis, sõnades ega tegudes. Nii tuleb meil alalõpmata öelda Jeesuse eeskujul: "Tagane minust, Saatan!" (Mat.4,10) ja otsustada teenida Jumalat ustavalt ning olla ustavad ka oma suhetes kaasinimestega. Muuseas, seda hinnatakse kõrgelt – mitte ainult taevas, vaid ka maa peal. Ehkki meie usk paljudele ei meeldi, hindavad kõik meie ustavust.
Ja kolmas asi, mida tasuks meelde jätta, on: kui me oleme mingis asjas osutunud ustavusetuks – kui oleme eksinud ja langenud – ärme kaota lootust, vaid tõuskem Jumala abiga, kahetsegem oma viga, palugem andestust ja olgem edaspidi ustavad.
Peetrusel on ristikoguduses väga silmapaistev koht. Kuid mitte sellepärast, et ta oleks toiminud alati õigesti. Alles me meenutasime, kuidas ta lubas kord Saatanal enda läbi Jeesust kiusata ustavusetusele. Ta tegi vahel suuri vigu, kord isegi salgas oma Issanda, kuid ta kahetses alati oma eksimusi ja pöördus oma pattudest. Nii et kui saabus aeg pidada ajalooline nelipühijutlus, ütles Püha Vaim talle: "Sina, Siimon Peetrus, pead selle kõne! Sul on kogemusi langemise ja jälle üles tõusmisega. Sina võid julgustada neid inimesi, kes osalesid Jeesuse hukkamises, oma patte kahetsema ja pöörduma." Ja Peetrus pidas Püha Vaimu väes sellise jutluse, mille peale pöördus "ligi kolm tuhat hinge" (Ap.t.2,41).
Sama võime rääkida Sauluse kohta, kellest sai apostel Paulus. Temagi elus oli ränki eksimusi, kuid ta parandas meelt ja rühkis edasi, pidades ustavust Issanda teenimisel vaata et oma prioriteediks number üks! See oli tema, kes kirjutas, et "majapidajailt nõutakse ... kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat" (1.Kor.4,2). Ja ustavaks ta jäi, nii et võis oma elu lõpu lähenedes kirjutada Timoteosele – 2.Tim.4,6-8: "Minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Võidelgem meiegi head usuvõitlust, jäädes ustavaks Jumalale ja ilmutades ustavust kõigis asjus ka oma suhetes kaasinimestega. Nii võime meiegi olla kindlad, et selle elu lõpus ootab meid elukroon.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv