Oleme majapidajad
01.04.2006 - (1736)

Peetrus kirjutab – 1.Pet.4,10: "Teenigu igaüks teist selle andega, mille ta on saanud, kui Jumala mõnesuguse armu head majapidajad. Ja Paulus lisab – 1.Kor.4,2: "Ent majapidajailt nõutakse sel juhul kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat."
Kes on need "majapidajad"? Kõik, kes on saanud Jumalalt mõne ande, "mõnesugust armu" – aga seda oleme me saanud kõik! Majapidamine on kellelegi teisele kuuluva haldamine ehk majandamine. Selle mõtte on hästi välja öelnud Jeesus oma tähendamissõnas talentidest – Mat.25,14.15: "Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda."
Inimene võib olla hea majapidaja või halb majapidaja, Jeesuse sõnu kasutades, "hea ja ustav sulane" (Mat.25,21.23) või "paha ja laisk sulane" (Mat.25,26). Tegelikult saavad meist Jumala majapidajad juba sündides ja me oleme seda surmani. Meil tuleb aru anda Jumalale kõige eest, mis Ta meie kätte on usaldanud. Ja meil tuleb mõista, et kõik, mis me oleme ja mis meil on, on tegelikult Tema poolt meie kätte usaldatud. Midagi ei ole päris meie oma – välja arvatud meie patt! Ja patt on ka see, kui me Jumalale kuuluvat isekalt ainult oma huvides kasutame või koguni raiskame!
Majapidamine on siis eriline usaldussuhe, mis peale eesõiguste ja võimaluste seab meile ka kohustusi ja piiranguid.
Inimene loodi Jumala majapidajaks – kõige selle hea ja kauni haldajaks, mis Jumal oli loomisel valmistanud. Juba Eedeni aias andis Jumal inimesele kaugeleulatuvad eesõigused ja kohustused. Jumal kui omanik ja inimene kui majapidaja suhtlesid omavahel avatud õhkkonnas – Jumal kõneles inimesega ja inimene kõneles Jumalaga. Et inimene ei unustaks seda omaniku-majapidaja suhet, asetas Jumal Paradiisi aeda ühe piirangu: hea ja kurja tundmise puu. See puu pidi meenutama inimesele Jumala ülemvalitsust; see pidi inimesele ütlema, et ta on majapidaja, mitte omanik. Majapidamisamet on alati seotud mõne piiranguga – on asju, mida majapidajal pole õigust teha. Näiteks ei või kaupluse müüja võtta enda kasutusse ühtegi tema kätte usaldatud eset või asja, kui ta pole selle eest maksnud, või kui omanik pole talle selleks loa andnud. Ainult omanik võib talle kuuluvaga teha, mida soovib. Majapidaja pole aga omanik.
Nagu pattulangemine, tulenevad kõik probleemid selles maailmas Jumala omandiõiguse eiramisest. Inimene peab end pigem omanikuks kui majapidajaks. Ta ei tunnista Jumala ülemvalitsust. Muidugi on selle põhjuseks Jumala mitte tundmine, mitte usaldamine, mitte austamine, mitte armastamine.
Mis on siis meie kui majapidajate kätte usaldatud? Mille majandamisest või kasutamisest tuleb meil aru anda? Majapidaja edukus sõltub suuresti tema kätte usaldatud vara tundmisest. Võib-olla just sellepärast laskiski Jumal Aadamal panna nimed kõigele loodule, et ta võiks olla tark ja kompetentne majapidaja, et ta tunneks konkreetselt ja nimepidi kõike, mis Jumal tema hoole alla oli usaldanud.
Kõige hinnalisem meile Jumalast usaldatud talent on aeg. Sisuliselt tähendab see elu, mille Jumal on meile andnud. See oli loomisel Jumala and, ja kui inimene pattulangemisel selle kaotas, andis Jumal selle uuesti lunastuse läbi. Paulus kirjutab – Rom.5,18: "Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks."
Elu mõõtühikuks on aeg. Kuid ajast üksi ei oleks kasu, kui inimene ei oleks suuteline midagi tegema. Jumal on andnud inimesele võimed, mis on vajalikud talle usaldatud töö teostamiseks. Nagu me oleme märganud, on erinevatel inimestel erinevad võimed. Ja me võime märgata erinevust võimekuses ka siis, kui mitu inimest on võimelised tegema sama asja. Mõni suudab teha midagi teisest rohkem või paremini või lihtsalt teistmoodi! Neid võimeid me nimetame talentideks.
Kuid ka ajast ja talentidest on heaks majapidamiseks vähe kasu, kui puuduvad vahendid. Maalikunstnik vajab lõuendit, värve ja pintslit, kirjanik vajab paberit, sulge ja tinti (tänapäeval piisab ka arvutist). Niisiis pole vara omamises midagi halba, kui see on vahendiks majapidamisameti paremaks täitmiseks. Paljud suured Jumala majapidajad on olnud väga rikkad, omades palju maist vara. Õigesti kasutatuna on see suurendanud nende võimekust Jumala tunnistajatena. Aja, talentide ja varaga on võimalik teha palju head hingedevõitmise töös, kui me valime olla head ja ustavad sulased.
Kuid ärme unustame üht: nii nagu meie aeg ja talendid kuuluvad tegelikult Jumalale, nii kuulub Jumalale ka meie vara – kõik need on vaid usaldatud meie kätte, et me saaksime olla Jumala edukad majapidajad. Nii et, vara omamises pole midagi halba; halb on see, kui me peame isekalt kõike enda omaks ega tunnista Jumala omandiõigust.
Paulus kirjutab – 1.Tim.6,7: "Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia." Tõepoolest, kui inimene sureb, lõpeb temale usaldatud aeg, kaovad talle usaldatud talendid ja talle usaldatud vara usaldatakse teiste kätte. Ta ei saa siit maailmast viia teise ilma midagi muud kui vaid "hea ja ustava majapidaja" tiitli – kui ta on selle saavutanud! Kui ta käsikski panna endaga hauda kaasa oma kogutud vara, ei saaks ta seda enam iial kasutada. Kas ei näita Jumal sellega selgesti, et midagi siin maailmas ei kuulu tegelikult meile, vaid on antud meile ainult kasutamiseks – seni, kui me elame. Ja meile kasutamiseks andmine ei tähenda seda, et me kõik selle peaksime või võiksime kulutada vaid iseenda isekate soovide rahuldamiseks.
Mis on raha? Raha on kaup, mille me võime vahetada ükskõik millise teise kauba vastu. See lihtsalt hõlbustab kaubavahetust kogu maailmas. Kui raha on kaup, siis on see ka vara, mis on Jumalast usaldatud meie kui majapidajate hoolde. Seegi pole meie oma, vaid kuulub tegelikult meie Isandale.
Me oleme näinud, kuidas kõik Jumala annid on omavahel seotud. Ilma ajata ei ole elu; ilma talentideta oleks elu mõttetu; ilma vahenditeta on raske, vahel ka võimatu talente kasutada. Kõige universaalsem vahend, mida on võimalik vahetada igaks teiseks vahendiks, on raha. Me näeme, kuidas elu on seotud rahaga! Elades me toodame raha. Kuid vähe mõtleme me sellele, et raha mõistlikult kasutades, Jumala plaani kohaselt kasutades, võime me toota elu! Jah, raha kasutades me toodame elu! Raha raisates me aga raiskame elu! See tähendab, et kui me maksame kümnist või toome mõne ohvrianni, siis me anname Jumalale osa oma elust. Kui me aga seda ei tee, siis me keeldume andmast oma elu Jumalale! Näete, kümnise maksmine, ohvrite ja annetuste toomine on väga vaimulik tegevus!
Kui Jumal esimesele inimpaarile majapidamisameti usaldas, polnud olemas raha. Olid vaid aeg (elu) ja talendid ning inimesed pühendasid otseselt need Jumala teenistusse. Hiljem õpiti aega ja talente rahaks teisendama – aja ja talentidega tehtud töö akumuleeriti rahasse. Nii on raha tänapäeval väärtuslik vahend mitte ainult kaupade vahendamisel, vaid ka evangeeliumi levitamisel. Inimene ühes kohas saab oma aja ja talentidega toota raha, mis saadetakse teise kohta – kuitahes kaugele –, kus see annab võimaluse rakendada kellegi aega ja talente, näiteks misjonäri omi, et võita inimesi Kristusele. Või saab selle eest osta kellegi teise aja ja talentidega toodetud kaupa, millega samuti võib päästa inimesi. Selliselt saab iga kristlane osaleda Jumala töös ükskõik millises maailma punktis!
Siiski tuleb mõista, et meile usaldatud majapidamisamet ja raha ei ole sünonüümid. Majapidamisamet on eelkõige suhe Jumalaga; see on oma ressursside majandamine Jumala Sõna õpetuse järgi. Ning samal ajal, kui suhe inimese ja Jumala vahel jääb samaks, võib inimese füüsiline ja varaline panus Issanda töös suuresti varieeruda, olenevalt inimese võimeist ja tema kätte usaldatud vara suurusest. Isand kiitis ühtemoodi nii 5 talenti kui ka 2 talenti tootnud sulast, kuna nende panus oli võrdeline neile usaldatud varaga. Ainsaks nõudeks on ustavus. Aga meie ustavus peegeldab meie armastust.
Mõtleme Jeesusele, kes ohverdas kõik, kes oma armastuses meie vastu sai vaeseks meie pärast, et meie Tema vaesusest saaksime rikkaks (2.Kor.8,9). Ohverdagem meiegi armastusest Tema vastu osa oma energias ja varast evangeeliumitöö toetamiseks ja puudustkannatajate abistamiseks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv