.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Jumal, miks?
01.06.2013 - (950)

Sellest ajast saadik, kui esimesed inimesed sõid hea ja kurja tundmise puust, on kõik selle planeedi asukad kogenud hea kõrval ka kurja. Ja viimane on toonud tihti meie huulile karje: "Jumal, miks? Miks juhtus see mulle? Mille eest mind karistatakse?" Me esitame need küsimused instinktiivselt, sest meid on õpetatud vastu võtma tõsiasja, et "mis inimene külvab, seda ta ka lõikab" (Gal.6,7). Kui me külvame halba seemet, lõikame sellest halba vilja. Kui me külvame patu, kibeduse, vihkamise, hooletuse või sõnakuulmatuse seemet, tuleb see ükskord kõik tagasi meie peale.
Aga mis siis, kui me pole teinud midagi sellist ja ometi tabab meid tragöödia? Mis siis, kui me leiame end kandmas koormaid, mida me pole enda arust kuidagi ära teeninud? Just siis võib tõusta meie südamest küsimus: "Jumal, miks? Miks juhtus mulle see halb asi? Kas Sa ei hooli minust? Või pole Sind üldse olemaski?"
1. MIKS JUHTUB HEADELE INIMESTELE HALBU ASJU?
Paljud on püüdnud vastata sellele klassikaliselt küsimusele ja mõnede vastused on kiired tulema ning on väga lihtsad. Küsi näiteks Idamaiste religioonide esindajate käest ja nad ütlevad, et sa oled taassündide tsüklis ning sind karistatakse selles elus mõne patu eest, mis sa sooritasid mõnes eelmises elus. Kui sa aga leiad üles, millist jumalat tuhandete seast oled vihastanud, võid sa vaigistada selle raevu ja leevendada oma karistust. Moslemil on valmis teistsugune vastus: "See on Allahi tahe ja sa pead õppima alistuma Tema tahtele küsimusi esitamata." Meie lääne maailmas vibutavad paljud sellises olukorras rusikat taeva poole ja ütlevad: "Jumal, kui Sa lubad selliseid asju sündida, siis ma ütleb Sust lahti! Ma ei taha Sinuga enam mingit tegemist teha!"
Juudi rabi Harold Kushner aga annab oma raamatus "Miks halvad asjad juhtuvad headele inimestele?" teistsuguse vastuse. Ta kirjutab: "Jumala võimed on piiratud ja seepärast ei võta Ta osa meie elust. Selle asemel Ta jälgib meid huviga." Ta jätkab: "Jumal sooviks näha häid asju juhtumas Tema rahvale, kuid Ta pole alati võimeline seda korraldama." Tema järeldus on, et Jumal pole kõikvõimas ning me peaksime seda mõistma ja armastama Teda sellest hoolimata ning andestama Talle Tema puudused.
Huvitav mõte, kas pole? Juudi rabi ütleb, et sellises olukorras on meie kord andestada Jumalale Tema vajakajäämised!
Meie kindlasti ei saa sellega nõustuda, sest Piibel ei nõustu sellega. Ilmutusraamatus kirjutatakse, kuidas lunastatud taevas laulavad – Ilm.15,3.4: "Suured ja imelised on Sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas! Kes ei peaks kartma Sind, Issand, ja andma austust Sinu nimele? Sest Sina üksi oled püha; sest kõik paganad tulevad ja kummardavad Sind, sellepärast et Su õiged kohtuotsused on saanud avalikuks!" Jumal on püha ja kõikväeline, Tema teod suured ja imelised, Tema kohtuotsused õiged. Meie tihti ei mõista Teda, sest me ei tea alati, mis on meile parim.
Milline oleks hea maailm inimeste arvates? Kui me saaksime anda Jumala nimekirja headest asjadest, mida me soovime siin maailmas näha, ja halbadest asjadest, mida me ei soovi näha, milline oleks see nimekiri? On kindlasti asju, milles me nõustuksime, kuid sama kindlasti oleks ka asju, milles me oleksime eri meelt. Moslemite täiuslik maailm erineks kindlasti kristlaste täiuslikust maailmast ja Stalini täiuslik maailm minu omast! Mis seal rääkida – ühe pere liikmetegi täiuslik maailm ei oleks päris ühesugune, sest me saame lihtsalt asjadest erinevalt aru. Meeste maailm pole kunagi samasugune kui naiste maailm ja laste maailm pole kunagi samasugune kui täiskasvanute maailm. Ämma ja minia maailmade erinevusest ei maksa rääkidagi! Ja inimeste täiuslik maailm ei tarvitseks olla loomade täiuslik maailm. Lühidalt – see patune maailm lihtsalt ei saa olla täiuslik.
Ja sageli on raske öelda, mis on tegelikult hea ja mis halb. Mõtleme näiteks Joosepi loole, mis leidub Piibli Vanas Testamendis alates 1. Moosese raamatu 37. peatükist kuni selle raamatu lõpuni. Joosep müüakse vendade poolt orjakauplejatele. See on kahtlematult halb. Ta leiab end Egiptusest töötamas orjana. See on halb. Talle esitatakse valesüüdistus isanda naise vägistamiskatses. See on halb. Ta heidetakse vangi. See on halb. Samal ajal leinab murest murtud isa taga oma poega, kes olevat Joosepi vendade valetunnistuse kohaselt kiskja poolt tapetud. Seegi on halb. Kõik on olnud halb, kuni ühel päeval leiab Joosep end ülendatuna Egiptuse tähtsuselt teiseks meheks, kes organiseerib külluseaastail vilja kogumist ja nälja-aastail selle jagamist, et hoida elus lugematul hulgal inimesi, kaasa arvatud tema oma hõimu liikmed. Kui kõik oli möödas, ütles Joosep oma vendadele – 1.Ms.50,20: "Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus!" Kõige selle kurja lõpptulemuseks oli hea!
Mõeldes sellele ja paljudele teistele kogemustele, kus on täitunud Jumala tõotus: "Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad" (Rom.8,28 vana tõlge), hakkame me mõistma, et otsustav küsimus pole: "Miks juhtub headele inimestele halbu asju?" vaid hoopis: "Mis on mu elu eesmärk?"
2. MIS ON MU ELU EESMÄRK?
Miks on Jumal loonud inimese? Miks olen mina sündinud siia maailma? Miks tõusen ma igal hommikul? Miks käin ma tööl? Miks maksan ma makse? Miks hoolitsen ma oma perekonna eest? Mis on minu elu eesmärk? Mis on mu elu mõte? Ilma eesmärgita puudub ju elul mõte ja miks siis nuriseda, kui meile juhtub midagi halba? Ja kuidas me siis üldse saame nimetada midagi halvaks? Miski saab olla hea või halb, õige või väär mingi eesmärgi saavutamiseks!
Üks iidne Rooma vanasõna ütleb: "Kui laeva kapten ei tea, millise sadama poole ta suundub, ei ole ükski tuul õige!" Kui sa aga tead oma sihtpunkti, reisi eesmärki, võid sa püüda tuule oma purjedesse ning isegi tormid ei või sind väärata kursilt.
Kui sa nimetaksid oma elu eesmärki, mis see oleks? Rikkus, kuulsus, prestiizh? Üks parim näide inimesest, kes omas kõike seda, on varalahkunud printsess Diana. Tema sõbrad ütlevad, et "ta soovis elust vaid üht – õnne." Kuid hoolimata sellest, et ta oli ilus, kuulus, populaarne ja väga rikas, põgenes õnn tema juurest. Ehkki ta seda meeleheitlikult otsis, ei leidnud ta seda! Kuid kas on õnn ehk õnnelik olemine üldse piisav eesmärk iseenesest? Ma saan aru, et õnnelik on inimene, kes on saavutanud oma elu eesmärgi. Niisiis peab selleks eesmärgiks olema midagi enamat kui lihtsalt õnn või õnnelik olemine.
Mis siis on mu elu eesmärk? Me peaksime küsima: "Miks on mulle elu antud? Milline eesmärk on Jumalal minu elu jaoks?" Jumal vastab sellele prohvet Jesaja läbi – Jes.43,6.7: "Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest, kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning teinud!" See on pilt Jumalast, kes kutsub kokku oma perekonna. Ja kui me oleme selle perekonna liikmed, siis on meie elu eesmärgiks austada Teda, kes on meid teinud ja kes armastab meid nii, et on andnud oma ainusündinud Poja meie eest surma, et vabastada meid pattudest! "Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!" (1.Kor.6,20). "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!" (1.Kor.10,31). Apostlid pidasid suureks eesõiguseks austada Jumalat oma kannatustega, isegi surmaga (Flp.1,29; Joh.21,19).
Kuidas me siis saame Jumalat austada? Ilmselt mitte ainult Talle kiituslaule lauldes, ehkki neid võiks olla palju rohkem ja me võiksime teha seda palju sagedamini. Ta on seda väärt ja palju enamgi! Ka oma surmaga usu eest saame austada Jumalat. Kuid eelkõige ootab Jumal, et me teeksime seda oma eluga, andes Tema poegade ja tütardena Temast maailmale õige pildi. Hinnates elu, mille Ta on kinkinud, ja kasutades seda õigeteks ja headeks tegudeks Jumala riigi töö edendamisel ja oma kaasinimeste aitamisel – nii saame austada Jumalat kõige paremini!
Üks osa oma ligimese aitamisest on tema lohutamine ja trööstimine tema kannatustes, tema miksidele vastamine. Mõistes oma elu eesmärki ja teades, et ka kannatused teenivad selle eesmärgi saavutamiseks, võime trööstida neid, keda tabavad sarnased läbikatsumised. Paulus kirjutab sellest nii – 2.Kor.1,3-5: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib. Sest otsekui Kristuse kannatamisi tuleb rohkesti meie peale, nõndasamuti tuleb meile rohkesti ka troosti Kristuse kaudu."
Meie kohus, kes me teame kannatuste kaugemat eesmärki, on lohutada kurbi ja kuivatada leinajate pisaraid, mitte aga nutta enesehaletsuses. Selliselt pakuvad inimkannatused meile hea võimaluse tunnistada heast ja armastavast Jumalast, kes on meie haiguste ja kannatustega tuttav (Jes.53,3) ning on suuteline kõik heaks pöörama, kui me vaid Teda armastame ja usaldame. See juhib meid järgmise suure tõe juurde, milleks on:
3. ME ELAME MITTE SELGITUSTEST VAID TÕOTUSTEST.
Keegi meist ei mõista kõiki ebameeldivaid asju, mis siin ilmas sünnivad. Keegi ei suuda anda rahuldavat vastust igale meie miks-küsimusele. Vähemalt mitte selles ilmas, aga igavikus ilmselt me need küsimused unustame! Seepärast on hea, kui me hakkame mõistma, et me ei ela siin selgitustest või vastustest meie Miks?-küsimustele vaid Jumala tõotustest.
Paulus tundis "vaia" oma "liha sees" ja arvas selle eesmärgiks olevat tagada, et ta "ei läheks kõrgiks" ning palus selle pärast korduvalt Jumalat, kuid Jumal ei vabastanud teda sellest ega teatanud talle selle täpset põhjust, vaid ütles, et "sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" (2.Kor.12,7-9). Ja Paulus oli selle tõotusega rahul. Ning ta jagas ise Jumala tõotusi teistele kannatajatele, nagu näiteks 1.Kor.10,13: "Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus [kannatus]; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata [kannatada] kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega [kannatusega] valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda." Sest "kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga" (2.Tim.3,12). "Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama" (Rom.8,18). "Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest "veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte!" (Heb.10,34-37).
Max Lucado kirjutab oma raamatus "Taeva aplaus" noorest halvatud mehest, kes sõltus kõigis oma tegemisis teistest inimestest. Kuid ta rühkis edasi oma ratastoolis ja sai lõpuks kõrghariduse ühes kristlikus kolledzhis. Tema eesmärgiks oli saada misjonäriks ja juhtida inimesi Kristuse juurde. Ta käis seni peale, kuni ta saadeti Lissaboni, Portugali. Seal sõidutas ta end igal päeval ratastoolis parki ja jagas seal kristlikku kirjandust. Tasapisi õppis ta ära portugali keele ja hakkas inimestega kõnelema. Tema hääl oli nagu kehva roboti oma, kuid ta ei häbenenud ja inimesed kuulasid. Kuue aastaga võitis ta Kristusele 70 inimest.
Ta oli selline, kes oleks võinud kaevata: "Jumal, miks ma olen selline? Miks olen MINA halvatud? Ma teen ju head! Miks ometi juhtub headele inimestele halbu asju?" Kuid ta ei virisenud. Oma vaevalise kõne lõpuks tavatses ta öelda: "Ma olen õnnelik Jumalas! Mul on kõik, mida ma vajan!" Ta elas Jumala tõotusest, et Uuel Maal "hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab" (Jes.35,6). Ta uskus Jumala tõotust, et "kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad."
Meil on valida, kas istuda maha ning kurta ja haliseda oma valus ja vaevas ning haletseda iseennast, või tõusta ja elada oma parimal viisil Jumala auks, tänades Teda elu anni eest ja veel enam meid ees ootava igavese elu anni eest, mis lõpetab kõik kannatused, teades, et me ei ela mitte vastustest meie miks-küsimustele vaid Jumala tõotustest. Ja need on "jah" ja "aamen" (2.Kor.1,20).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv