.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6070)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Pühendumine Jumalale
01.10.2005 - (1447)

Pühakirjast loeme – Jer.29,11-14: "Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust! Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid! Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest! Ja ma lasen teid mind leida, ütleb Jehoova!"
Tänapäeva inimene on otsiv inimene, kuid mitte kõik inimesed ei leia Jumala, ja mitte kõik Jumala leidnud inimesed ei oma veel tulevikku ja lootust. Paljud usuvad Jumalat samuti nagu kurjad vaimud! Kuid tõeline usk ei ole lihtsalt Jumala olemasolu tunnistamine, päästev usk ei ole lihtsalt Jumala Sõna tõeks pidamine. Tõeline päästev usk on Jumala usaldamine ja Tema tahtele armastuses alistumine – vaba ja teadlik alistumine.
Usk on ühelt poolt Jumala armastuse ja kõikvõimsuse tunnistamine, kuid teiselt poolt ka enda madaluse ja abituse sügav tunnetamine. Ja elama hakkab usk tegudes, sest ilma tegudeta on ta surnud. Jakoobus ütleb – Jak.2,26: "Sest samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud."
Jumal tahab aga anda kõigile tulevikku ja lootust; need on Tema rahumõtted, ja Ta saatis oma Poja – Rahuvürsti, et need mõtted teoks teha! Jumal ei ole armastanud maailma nii, et Ta on inimese häda mõistes ja talle kaasa tundes andnud aeg-ajalt vaid häid lubadusi ja tõotusi – nagu paljud tänapäeva kristlased piirduvad Jumalale aeg-ajalt heade lubaduste andmisega – Jumal armastab maailma nii, et Ta andis kõik, avas kogu taeva, puistas välja kogu oma südame Kristuses Jeesuses, et teha teoks oma rahumõtted – anda meile tulevikku ja lootust.
Ja mida ootab nüüd Jumal meilt – mõistusega, arusaamisega, tunnetega varustatud inimestelt? Prohvet Jeremija avaldas meile Jumala tõelise leidmise tingimuse – Jer.29,13: "Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!"
Miks on maailmas nii vähe usku, miks on nii palju uskmatuid? Ei nõuta Jumalat "kõigest oma südamest!" Miks on maailma nii palju erinevaid uske? Ei nõuta Jumalat "kõigest oma südamest!" On ju olemas vaid "üks Issand, üks usk, üks ristimine" (Ef.4,5), "sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus" (1.Tim.2,5). Üks tee viib taevasse, kuid ometi on isegi kristlikus maailmas siin nii palju segadust!
Jumal ütleb: "Ma lasen teid mind leida," ... "kui te nõuate mind kõigest oma südamest!" Ka Jakoobus julgustab – Jak.4,8: "Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi!" Kuid ka Jakoobus peab jätkama – s.8-10: "Puhastage käed, te patused, ja kasige südamed, te kaksipidi mõtlejad! Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks! Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid!" "Siis alistuge Jumalale," kutsub üles eelmine salm (Jak.4,7).
Jumala lähedus seab meile teatud tingimused. Jumala "ligi" ei saa olla igasuguse südamega. "Kasige südamed!" hüüab ta, "alanduge Issanda ette," "alistuge Jumalale!" See on kogu südame äraandmine. Ja sellisel juhul garanteerib Jumal enda leidmise ning annab tulevikku ja lootust!
Kurjusele ei ole inimesel vaja oma südant alistada, või nagu ütles Jakoobus, "kasida"; kurjuse jaoks ei ole tarvis ruumi teha, s.t. inimene ei pea eriliselt otsustama kurja teha. Tal on juba loomu poolest kalduvus kurjale. Kui inimene ei seisa vastu sellele kalduvusele, kui inimene ei ava teadlikult oma südant tõele, õigusele ja headusele, siis tema nn. loomulikust headusest ja õigusest piisab parajasti vaid hukkaminekuks!
Jumal ei oota, et inimene usklikuks saades võtab oma ellusuhtumisele midagi juurde, nagu öeldakse, avardab oma maailmapilti. Jumal ootab inimeselt täiesti uut ellusuhtumist, Jumala nõudmist "kõigest oma südamest." See sama inimene, kes enne nõudis "kõigest oma südamest" maailma ja kõike, mis on maailmast, nõuab nüüd "kõigest oma südamest" Jumalat ja kõike, mis on Jumalast. Ja see "kõik" tähendab tõepoolest kõike! Jättes veel midagi endale, et saa me anda kõik Jumalale! Nõudes kas või ühtki väikest asja, mis on maailmast, ei saa me nõuda Jumalat "kõigest oma südamest."
Seepärast tuleb Jumalale alistada kogu süda, et Ta saaks puhastada ja uuendada kogu inimese. Aga selline alistumine ei tohi olla sunnitud, see takistaks mõistuse ja iseloomu tõelist arenemist. Prohveti läbi kutsub Jumal üles – Jes.1,18: "Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!"
Meile enestele jääb otsustada, kas me tahame kogu oma olemusega vabaneda patu orjusest, kogu oma olemusega saada uude maailma või jääda vanasse maailma. Paljud üritavad eriti rasket tempu – rippuda kahe maailma vahel! See on kõige õnnetum olek, n.ö. "kaaluta olek" kahe maailma vahel: ei saa nautida ei ühe ega teise maailma rõõme. Isegi vanglas istuv "kõigest oma südamest" uskmatu mees on õnnelikum sellisest kahe isanda teenrist, kes ei saa kusagil korralikult jalgu maha panna, ei koguduses ega maailmas.
Kristus esitas siin maa peal olles väga kindlapiirilise jüngriksolemise tingimuse – Luk.14,33: "Nõnda ka igaüks teie seast, kes mitte ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla mu jünger." Raamatus Tee Kristuse juurde on öeldud, et "rahaahnus, rikkuse ihaldamine on kullast ahel, mis köidab meid Saatana külge." Sama teeb meiega au ihaldamine, lõbude otsimine, himude rahuldamine, elukõrkus – kõik see ei ole Jumalast.
Me ei saa olla Jumala lapsed, kui me pole seda täielikult; me ei saa olla Jumala lapsed, kui me elame omapead ja rajame ise endale teed taevasse. Siit saavad alguse enamus religioone ja kristluse uskkondi. Tsiteerime veel raamatut Tee Kristuse juurde; lk. 44 on kirjutatud:
"On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega Tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südameid pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus. Nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevasse saamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust. Kui Kristus elab südames, täitub hing Tema armastusest ja osaduse rõõmust ning hoidub Tema lähedale. Teda vaadeldes asub oma mina asemele Kristuse armastus. Need, kes tunnevad Jumala sundivat armastust, ei küsi, kui vähe võiks Jumalale pühenduda, nii et Tema nõudeid veel rahuldada. Nad ei püüa teada saada, missugune on madalaim nõutud tase, vaid taotlevad oma Lunastaja tahtele täielikku kuulekust. Tõsise sooviga loovutavad nad kõik ja ilmutavad huvi, mis on vastav etteseatud eesmärgi väärtusele. Kristusest tunnistamine ilma sügava armastuseta on vaid tühi jutt, kuiv formaalsus, raske orjus."
Kristus igatseb sind kõigest oma südamest; aga sina? Mida sa pead liiga kalliks ära anda? Patust roojastatud südant? On vale mõelda, et Jumal soovib usklikele siin maa peal rasket elu, kus pole kohta õnnel. Nii väidab Saatan, ja ta oskab juba poolikult Jumalale pühendunud inimeste elu raskeks ja õnnetuks teha, pannes neid teenima kaht isandat ning sealjuures virisema ja kurtma, et küll see usutee on ikka raske!
"Tõeline ja õnnelik elu tähendab omada südames Kristust, au lootust" (SC 46) – ja ei midagi muud! Kahe isanda vahel jagatud süda ei ole iial õnnelik süda; selliselt jagatud armastus ei ole iial õnnelik armastus.
Sellepärast, sõber, anna ennast Jumalale tervelt ja täiesti. Otsusta teenida Teda ja ainult Teda. Ja ära lükka selle otsuse tegemist määramatusse tulevikku. Otsusta anda end Jumalale – nüüd! "Alistades oma tahte Kristusele, ühendad end Tema jõuga, mis on kõigi vürstiriikide ja võimude üle. Sa saad ülalt jõudu, et kindlana püsida ja nõnda pideva alistumisega Jumalale oled võimeline elama uut elu, usuelu" (SC 48).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv