.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kogudus
01.11.2003 - (1409)

Täna räägime kogudusest. Peab kohe alguses tunnistama, et see on üks tõeline Jumala ime. Me tahame näha imesid; siin see on: Jumala kogudus — kogudus, millesse kuulume. Mis liidab kokku ja hoiab ühes nii erinevatest inimestest koosnevat perekonda? Ainult ime — Jumala ime. Ja sellel imel on nimi — Jeesus! Kogudus on usklike kogu, kes kõik tunnistavad Jeesust Kristust oma Päästjaks ja Issandaks.

Näib, et Jumalale on alati meeldinud teha võimatut — muidugi inimestele võimatut, sest "Jumalal on kõik võimalik!" (Mat.19,26). Kogudus sündis ühele vanale mehele võimatu tõotuse andmisega (1.Ms.12,1-3). Jumal tegi võimatu võimalikuks ning andis Aabrahamile palju järeltulijaid. Siis vabastas Ta orjarahva, pannes nende isandaid neid üle külvama Egiptuse rikkustega. Seejärel avas Ta oma kõrbekoguduse ees Punase mere, saatis nende telkide ette hommikusöögi taevast ning jootis neid värske allikaveega kaljudest. Nad polnud täiuslikud — nende hulgas oli nurisejaid, ebajumalateenijaid, vargaid, õgardeid ja juhte halvustavaid inimesi — kuid Jumal tegi vaikselt ja kannatlikult oma puhastustööd.

Seda tööd jätkas Ta kannatlikult suuremate ja väiksemate prohvetite kaudu, kutsudes oma koguduse liikmeid korduvalt individuaalselt meelt parandama, kogema päästmist ja seejärel pakkuma seda ka teistele rahvastele (Jes.56,7). Oli neid, kes reageerisid positiivselt, kuid oli ka neid, kes alati vaidlesid Jumalale vastu. Aga Jumalale jäi viimane Sõna, ja sellel Sõnal oli nimi — Jeesus (Joh.1,1-3).

Jeesuses alustas Jumal järjekordset võimatut projekti. Jätkates sealt, kuhu oli jõudnud välja Vana Testamendi kogudus, alustas Jeesus käputäie lihtsate jüngrite väljaõpetamist, kes peale Tema taevaminekut läksid välja, et võita Kristusele kogu tol ajal tuntud maailma. Ja kui Saatan püüdis seda Uue Testamendi kogudust tagakiusamisega hävitada, tegi Jumal jälle võimatu — kogudus muutus tõeliselt ülemaailmseks. Kui Saatan seejärel püüdis halvata koguduse elujõudu jumalike õpetuste asendamisega inimeste õpetustega pimedal keskajal, hoidis Jumal tõevalgust ülal valdeslaste mägistes peidupaikades, et see pisuke tuli süütaks suure Reformatsiooni lõkke. Ja kui see kogudus langes jälle enesega rahulollu, tegi Jumal veelkord võimatu — Ta äratas väikese grupi noori inimesi ja aitas neil taasavastada tõekalliskive, mis olid kaduma läinud. Ja meie oleme nende järeltulijad. Me oleme osa sellest imest, mille Jumal tegi meie eelkäijate kaudu. Meil on ajalugu, mis lubab meil seista sirgelt — ajalugu, mis on täis nii inimlikke eksimusi kui ka Jumala kannatlikkust ja imettegevat väge.

Mis on siis kogudus? Millisena näeb seda Jumal? Millisena Ta soovib seda näha? Paljude sümbolite kaudu ilmutab Ta seda oma Sõnas. Vaadelgem kõigepealt 1.Kor.12,12-27:

"Sest otsekui ihu on üks ja tal on palju liikmeid, aga kõik ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus: sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks... Sest ihu ei ole üks liige, vaid palju liikmeid. Kui jalg ütleks: "Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse!" kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: "Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse!" kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kõik ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kõik oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd Jumal asetaski liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis... Silm ei või öelda käele: "Mulle ei ole sind tarvis" Või jälle pea jalgadele: "Mulle ei ole teid tarvis!" Vaid palju enam on tarvis neid ihu liikmeid, mis näivad olevat nõrgemad, ja neid, mida me peame autumaiks ihu küljes, katame iseäralise auga, ja liikmeid, millest meil on häbi, me ehime kõige enam; ent meie suursuguseil liikmeil pole seda tarvis. Sest Jumal on ihu nõnda ühte liitnud, et Ta sellele, mis on alam, on andnud rohkem au, et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest. Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga, ja kui üht liiget austatakse, siis teisedki liikmed rõõmutsevad ühes temaga. Aga teie olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast Tema liikmed."

See koguduse sümbol peaks olema kõigile hästi arusaadav, sest igaühel meist on ihu ja me mõistame hästi, kui vajalikud on kõik selle liikmed ning kui oluline on kõigi liikmete koostöö ja heaolu. Pisimagi ihuliikme häda paneb kogu ihu tegutsema selle häda kiireks kõrvaldamiseks. See on nii iseenesest mõistetav ja igaüks võib siin tuua tuhandeid näiteid oma elust. Kuid kas me mõistame, et Kristuse ihu liikmetena oleme me kõik sarnaselt seotud üksteisega? Sinu valu või kaotus on ka minu valu või kaotus. Me peame olema üksteise suhtes tundlikumad; me peame püsima koos; me peame tegutsema kooskõlastatult ja toetama üksteist — sellest oleneb meie kõigi heaolu. Üks liige ei ole kogudus; ainult kõik koos moodustame koguduse; hoidkem siis seda meile nii olulist ühtsust.

Teise koguduse sümboli leiame me samast kirjast — 1.Kor.3,9-16: "Sest me oleme Jumala kaastöölised, teie olete Jumala põllumaa ja Jumala ehitus. Jumala armu järgi, mis minule on antud, olen ma kui tark hooneehitaja pannud aluse, ja teine ehitab selle peale; aga igaüks vaadaku, kuidas tema selle peale ehitab. Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! Aga kui keegi sellele alusele ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puust, heintest, õlest, siis saab igaühe töö avalikuks; sest selle teeb selgeks Issanda päev, sest see saab tules ilmsiks ja tuli ise katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis tema sellele alusele on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga; aga kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab sellest kahju; kuid tema ise pääseb, aga ometi otsekui läbi tule. Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?"

Peetrus manitseb — 1.Pet.2,5: "Teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks." Jumala kojal on alus, vundament — ja selleks on Jeesus Kristus. Igaüks meist on üks elav kivi selles vaimulikus hoones. Kivid on erinevad, need asuvad selle hoone erinevates kohtades, kuid me mõistame, kui tähtis ja vajalik on iga kivi. Vaadeldes mõnda inimeste kätega ehitatud pühakoda, näeme, kui erineva kuju on ehitaja andnud erinevatele kividele. On suuri ja väikeseid kive, kuid kõigile on meister andnud oma kindla vormi, et täita kindlat kohta selles suures ehitises. Ühe kivi puudumise pärast seinas võib külm tungida kogu hoonesse! Ühe katusekivi purunemise tagajärjel võib vihmaveest saada rikutud kogu hoone! Me oleme kõik vajalikud — igaüks omal kohal.

Keegi Peruus töötanud misjonär illustreerib seda praktilise näitega sealse koguduse elust. Oma esimesel külaskäigul teatud kogudusse võite leida 40 liiget kummardamas Jumalat pühakojas, millel on muldpõrand, millele on asetatud lihtsad puulaudadest istmed ja mida ümbritsevad pilliroost mattidest tehtud seinad ja katus. Kuue kuu pärast neid uuesti külastades leiate, et on valminud uue kirikuhoone vundament ja liikmeskond on kasvanud 60-ni. Kolm kuud hiljem neid külastades avastate, et on kerkinud kaks seina ja valatud kivipõrand ning koguduseliikmete arv on tõusnud 70-ni. Kuue kuu pärast on valmis ristimisbassein ja teised kaks seina ning liikmete arv on kasvanud sajani. Aasta hiljem neid külastades leiate, et pühakojal on katus peal, sees puust pingid ja liikmeskond on kasvanud 150-ni. Siiski viimistlustööd peavad ootama, sest kogudus on loonud grupi, kes kummardab Jumalat muldpõrandal, millele on asetatud lihtsad puulaudadest istmed ja mida ümbritsevad pilliroost mattidest tehtud seinad ja katus. Ja kõik ehitusfondi rahad lähevad selle uue koguduse jalule aitamiseks.

Selline on üks tõeline elavatest kividest koosnev kogudus, kus kõik tegutsevad, kõik aitavad üksteist ja kogudus kasvab.

Siis on Pühakirjas võrreldud kogudust veel pruudiga, mõrsjaga. See on eriliselt kaunis ja liigutav võrdlus. Iga lihtne tüdruk muutub siin kaunitariks, kes on saanud ingli välimuse ja särab õnnest.

Paulus kirjutab — 2.Kor.11,2: "Ma olen ... ju teid kihlanud üheainsale mehele, Kristusele, et teid esitada Temale kui puhast neitsit." Jumala silmis on kogudus, kõigi oma vigadega, mitte mingi lihtne tüdruk. Sina ja mina muutume Jumala silmis mõrsjalikult kauniks, kui me armume Jeesusesse ja meid riietatakse Tema puhtuse ja õiguse valge rüüga.

Veel on kogudust võrreldud perekonnaga, kus meil kõigil on üks Isa ja me kõik oleme omavahel õed ja vennad. Paulus kirjutab — Ef.3,14.15: "Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal."

Minu ja minu pere jaoks on kogudus kui perekond enam kui üks võrdlus. See on sama hea kui reaalsus. Me oleme nii palju rännanud paigast paika ja see kogudus, kus me oleme parajasti elanud ja töötanud, on olnud meile tõeliseks koduks, selle liikmed nagu meie pere liikmeiks. Nad on jaganud meie rõõme ja muresid, nagu seda tehakse igas heas perekonnas. Paljud sugulased on meile jäänud üsna kaugeks ja paljusid me õieti ei tunnegi ning me võime tõesti öelda nagu Jeesus — Mrk.3,33-35: ""Kes on mu ema või mu vennad?" Ja Ta vaatas enese ümber nende peale, kes istusid sõõris Ta ümber, ning ütles: "Vaata, siin on mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema!""

Mõni päev tagasi helistati mulle: Lätist tuleb grupp inimesi ja läheb läbi Eesti Soome. Nad vajavad öömaja. Lätlased, võõrad inimesed — ei, nad on mu õed ja vennad Jumala suures perekonnas, ja loomulikult tegime me kõik, et nende soovi rahuldada. Ja kui palju me kõik oleme ise seda imelist perekondlikku ühtekuulumist tundnud! Igas koguduses, igas riigis. Muidugi on ka mõningaid kibedaid kogemusi, kuid nagu ütleb vanasõnagi, ärme viskame ära beebi koos pesuveega! Igas perekonnas on vahel probleeme, kuid sellegipoolest on perekond parim koht selles maailmas! See on Jumala and ja selle õnn oleneb igaühest meist.

Lõpuks veel mõni sõna kogudusest kui ülejäänutest. See on üks Piibli termin koguduse kohta — Ilm.12,17: "Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus." Ka naine sümboliseerib kogudust, kuid Jumal otsib lõpuajal "naise soost ülejäänuid" — Jumalale ustavaks jäänute kogudust.

Kuid pelgas selle nime varju pugemine ei tee meid veel "ülejäänuteks." Ülejäänud on tekkinud jumalikus puhastusprotsessis ja see protsess jätkub — vaikselt ja individuaalselt — ka adventkoguduses. Jumal ikka veel eraldab kulda räbust. Kui sulle siis teeb haiget keegi, kes peab end Jumala kogudusse kuuluvaks, ära hülga kogu seda perekonda. Jäta sõelumine Jumala hooleks. See kogemus võib olla osaks sinu enda puhastusprotsessist.

Ära unusta, et Jumal teeb inimeste silmis võimatuid asju. Kogudus on tõepoolest täis puudusi ja siin seal on tõsiseid lahkhelisid, kuid ära unusta, et — nagu kirjutab Paulus Ef.5,25-27 — "Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest, et teda pühitseda, pestes puhtaks veepesemisega sõna sees, ja seada enese ette kogudus austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu."

Jumal teeb võimatuid asju ja minagi tahan saada osa Tema imedest.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv