Palveta tänades!
01.11.2014 - (1581)

Üks naine, kes teadis, et ta polnud kuigi hea kokk, otsustas kord ise perele söögi valmistada. Toit köögis ootamas, ütles ta oma abikaasale ja lastele: "Ma pingutasin täna kõvasti ja valmistasin teile söögi. Kui ma selle lauale toon ja see teile ei maitse, siis, palun, ärge öelge midagi. Tõuseme vaikselt lauast, ilma negatiivsete kommentaarideta, ja läheme restorani sööma." Seejärel läks ta kööki toitu tooma. Pere juurde toiduga naastes avastas ta, et abikaasa ja lapsed istusid lauas juba mantlid seljas ja mütsid peas! Nad olid valmis hädaolukorras tegutsemiseks!
Golfimängijad harjutavad tohutult palju, et lennutada seda väikest palli õigesse kohta. Ärivaistuga inimesed on selle ära kasutanud ja rajanud rohkesti rohelisi platse, kus on võimalik golfilööke harjutada. Kuid keegi pole tulnud selle peale, et rajada liivalõkse, mis on golfimängu lahutamatu osa. Iga golfimängija peaks harjutama ka täbarast olukorrast väljatulekut.
See on hea nõuanne meile kõigile, sest on päris kindel, et meiegi ellu tuleb omajagu äpardusi, hädasid ja probleeme. Keegi on öelnud, et "probleemid kuuluvad elu juurde. Kõigil meil on probleeme kuni surmani välja. Ja mõnel on probleeme pärast surmagi!" Nii et on igati mõistlik õppida juba aegsasti, kuidas oma elu liivalõksudest välja tulla. Ja selles võib meile olla kõvasti abi Pauluse kirjast filiplastele, mille ta kirjutas Roomas "koduarestis" olles. Ka omamoodi liivalõksus! Kui tänapäeva kohtud määravad koduaresti, siis kinnitatakse kinnipeetavate käerandmele või jala pahkluu piirkonda elektrooniline andur. Noil aegadel aheldati vang lihtsalt Rooma sõduri külge oma kodus, mis oli muidugi parem kui olla aheldatud sünge vangikongi seina külge. Siiski võis sõdur olla väga julm ja sellepärast polnud selline koduarestki kuigi meeldiv. Sellest hoolimata pakatab Pauluse sealt kirjutatud kiri rõõmust ja tänust.
Loeme sissejuhatuseks selle algusest 4 salmi – Flp.1,1-4: "Paulus ja Timoteos, Kristuse Jeesuse sulased, kõigile pühadele Kristuses Jeesuses, kes elavad Filipis, ja ühtlasi koguduse juhatajaile ja abilistele. Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meelde tuletan, alati igas oma palves teie kõikide eest rõõmuga palvetades."
1. PALVE OLGU ESIMENE REAKTSIOON, MITTE VIIMANE VÄLJAPÄÄS.
Paulus tänas Jumalat Filipi kristlastele mõeldes ja palvetas "alati" nende eest "rõõmuga." Veidi hiljem – Flp.4,6 – kutsub ta neid üles toimima samamoodi, kirjutades: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks."
Pauluse esimene reaktsioon – nii positiivsete kui negatiivsete kogemuste puhul – oli palvetada. Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi võrreldi Peakonverentsi presidenti Robert Piersonit ühe teise presidendiga. Kui teine president ütles mõne äreva teate saabumisel: "Nõupidamisele!" siis Piersoni esimene reaktsioon oli: "Palvetame!"
Pauluse jaoks oli palve alati esimene reaktsioon, kuid paljud näevad palves kahjuks viimast väljapääsu. Me ootame, kuni oleme vajunud põlvist saadik või sügavamalegi liivalõksu ega näe enam väljapääsu oma täbarast olukorrast – ja alles siis hüüame Jumala poole: "Aita mind! Ma olen suures hädas!" Kuid alati ei anta meile piisavalt aega end niigi palju kogumiseks.
Kui aastaid tagasi kukkus üks lennuk alla Pittsburghi lähedal, ootasid kõik ärevusega teateid selle õnnetuste põhjusest. Kui leiti purunenud lennuki "must kast," mängiti selle viimane lindistus maha otse eetris ja kõik võisid kuulda, kuidas arenesid katastroofilised sündmused. Esimene märk hädast oli piloodi karjatus "Oh!" Sellele järgnes vandumine – rida ebatsensuurseid sõnu, mille järel kostis pauk ja saabus vaikus.
Kui sina peaksid järsku avastama, et sul on jäänud elada veel vaid loetud sekundid, mida sa siis teeksid? Kas sa vannuksid või palvetaksid? Ma tean, mida sa teeksid: sa reageeriksid instinktiivselt; sa teeksid just seda, mida sa oled harjunud kõige enne tegema!
Juba Aristoteles ütles: "Meie olemus kujuneb välja sellest, mida me korduvalt teeme. Tublidus ei ole tegu. See on harjumus." Internetist ma leidsin "Edu saladuse." Tahate seda teada? See on lihtne: "Jälgi oma mõtteid, nendest tulenevad sõnad; jälgi oma sõnu, neist sünnivad teod; jälgi oma tegusid, neist kujunevad harjumused; jälgi oma harjumusi, nendest tuleneb sinu iseloom; jälgi oma iseloomu, sellest saab sinu tulevik!"
Lugu räägib kristlasest sõdurist, kes seisis sõja ajal oma vahipostil. Kui ta välja vahetati, oli tema esimene soov palvetada ja tänada Jumalat kaitse eest. Nii ta põlvitas juba mõnekümne meetri kaugusel vahipostist ja esitas valjusti oma tänupalve. Allatuult mitte kaugel oli vaenlase liin, vastutuult aga kuulis keegi tema kaaslastest teda midagi rääkimas, kuid ei kuulnud täpselt, mida ta ütles. Nii laekus mehe kohta juhtkonnale kaebus, et ta andis vaenlasele edasi mingi teate. Kui temalt selle kohta seletust nõuti, vastas mees: "Ma palvetasin."
"Sa palvetasid valjusti?" küsis ohvitser.
"Just nii, härra ohvitser," vastas sõdur.
"Näita mulle," nõudis ohvitser, "palveta kohe praegu!" Noor sõdur langes otsekohe põlvedele ja palvetas. Kui ta oli lõpetanud, vabastas ohvitser ta süüdistusest, põhjendusega: "Keegi ei oska palvetada nii, kui ta pole harjutanud!"
Paulus ütleb, et palve olgu esimene reaktsioon, mitte viimane väljapääs. Milline on sinu esimene reaktsioon sinu rõõmudes ja muredes.
2. PALVE OLGU ESITATUD TÄNUGA.
Miski ei pärsi palvet rohkem kui nurisev, kaebav vaim. Sellepärast olgu palve alati esitatud tänumeeles. Paulus tunnistas: "Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meelde tuletan!" Panite tähele – "iga kord"? See on hämmastav, sest kui lugeda Apostlite tegude raamatust Pauluse esimesest külaskäigust Filipi linna, siis juhtusid seal talle mõned väga ebameeldivad asjad. Ta oleks võinud öelda: "Ma mäletas Filipis seda seestunud orjatüdrukut, kes järgnes meile ja tüütas meid. Ma mäletan, kuidas mind seal arreteeriti, peksti, pandi ahelaisse ja tiriti pimedasse rõskesse vangikongi, kus mu jalad pandi pakku. Jah, ma mäletan neid kohutavaid kogemusi Filipis." Kuid selle asemel ütles ta: "Ma mäletad Lüüdiat, kuidas ta kogu perega sai usklikuks. Ma mäletan kurja vaimu väljumist orjatüdrukust. Ma mäletan vangivalvuri peret ja teisi, kes võtsid vastu Jeesuse. Kõigele sellele mõeldes on mu süda nii tänuga täidetud!"
Pauluse sarnaselt on meilgi võimalus valida, millele mõelda. Päevast päeva juhtub meile nii häid kui halbu asju. Me võime keskenduda negatiivsele ja saada õnnetuks nurisejaks. Kui me aga valime keskenduda tänule, võib meie elus juhtuda imelisi asju.
Paulus jätkab ikka tänulainel positiivses noodis – Flp.1,5.6: "Ma tänan teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast siiani; ja olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." Kõigepealt teatab ta, et tal on palju sõpru Filipis, kellega tal on hea osadus evangeeliumi läbi, mida ta kuulutab, ja seejärel avaldab ta positiivset veendumust, et need sõbrad teevad usus pidevalt edusamme, saavutades oma usu eesmärgi. Nii peaksime meiegi pingutama oma kõrge eesmärgi saavutamiseks.
Lugu räägib 130 kg kaaluvast noormehest, kes läks oma jutlustaja juurde ja ütles: "Pastor, ma olen masenduses. Ma olen püüdnud võtta kaalust maha, kuid pole suutnud. Mul pole isegi õnnestunud leida pruuti. Ma tunnen end ühiskonna heidikuna. Saad sa mind aidata?"
"Ma arvan, et saan," vastas jutlustaja, "mine koju ja ole valmis homme hommikul kell 8."
Täpselt kell 8 järgmisel hommikul helises uksekell ja mees avas ukse lootuses näha seal pastorit. Kuid selle asemel tervitas teda kaunis sale tüdruk, kes vuristas kelmikalt: "Jutlustaja ütles, et kui sa suudad mind kinni püüda, olen ma sinu oma!" ning pistis jooksu. Mees startis kohe tema järel, joostes ähkides ja puhkides, kuid, loomulikult, ei saanud teda kätte.
Nii kestis see kuus kuud. Igal hommikul oli tüdruk platsis ja noormees ajas teda taga, kaotades selleks ajaks kehakaalust 50 kg. Ühel hommikul sai ta peaaegu juba tüdruku kätte ning jõudis vaevalt ära oodata järgmist hommikut, sest ta oli kindel, et nüüd see õnnestub ja tüdruk on tema oma. Järgmisel hommikul heliseski uksekell tavalisel ajal. Ta avas selle innukalt, olles valmis tüdrukule järele sööstma, kuid saleda tüdruku asemel seisis seal 130 kg kaaluv naine, kes sädistas: "Jutlustaja ütles, et kui ma suudan su kinni püüda, oled sa minu oma!"
Nagu see pastor, nägi ka Paulus inimestes potentsiaali ning õhutas neid töötama koos Jumalaga selle potentsiaali realiseerimiseks, lisades salmides 7 ja 8: "Nõnda ongi mulle õige seda teist kõigist mõtelda, sest ma kannan teid oma südames, kes te kõik siis, kui ma olen ahelais, ja ka siis, kui kaitsen evangeeliumi ja seda kinnitan, ühes minuga olete armu osalised. Sest Jumal on mu tunnistaja, kuidas ma teid kõiki igatsen Kristuse Jeesuse südamlikkusega" (Flp.1,7.8). Teiste sõnadega: "Ma armastan teid, nagu Kristus armastab teid!"
Kui te olete Pauluse sarnaselt raskustes, siis mõistate, kui oluline on omada sõpru, kes toetaksid teid alati ja kõiges ning kellele saaksite alati loota. Kui te aga oma raskustes nurisete ja hädaldate ning ennast haletsete, võite leida küll ajutist tähelepanu, kuid see ei kesta kaua. Inimesed väsivad kiiresti teie virisemist kuulates. Kõigile meeldivad positiivsed inimesed; kellelegi ei meeldi pessimistid. Sellepärast olgu ka meie palved alati esitatud tänuga.
3. PALVES OTSIGEM JUMALA, MITTE OMA AU.
Oma efeslastele kirjutatud epistli sissejuhatuse lõpetab Paulus sõnadega – Flp.1,9-11: "Ja seda ma palun Jumalalt, et teie armastus veel rohkem ja rohkem kasvaks selges tunnetamises ja kõiges tajumises, et te võiksite kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksite puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks, täis õiguse vilja, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala austuseks ja kiituseks." Teises kohas kirjutab ta – 1.Kor.10,31: "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!"
Me saame austada Jumalat palves, kui palume Jeesuse eeskujul, et sünniks mitte meie vaid Jumala tahtmine (Mat.26,42). Me saame austada Jumalat palves, kui täname Teda kõige kauni ja hea eest, mida oleme kuulnud, näinud, tundnud või kogenud. Me saame austada Jumalat, kui valime olla tänulikud ja positiivsed nii sõnas kui teos. Paulus kirjutab – Ef.5,18-20: "Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu, rääkides isekeskis psalmide ja kiituseviiside ja vaimulike lauludega, lauldes ja mängides kannelt Issandale oma südames, kõige eest alatasa tänades Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel."
Seda tuleb õppida ja harjutada; vahel tuleb selleks end lausa sundida. Aga see tasub kuhjaga ära. See teeb õnnelikuks mitte ainult Jumala, kellele teeb au näha oma lapsi positiivsete ja rõõmsatena; see tuleb 100% kasuks ka meile enestele ja meie lähedastele juba siinses elu, rääkimata igavesest elust, mille Jumal kingib neile, kes Teda armastavad.
Nii et küsime endalt: Kas on palvetamine meie esimene reaktsioon igas olukorras, või näeme me selles viimast väljapääsu kitsikusest? Kas me esitame iga oma palve tänuga, või hoopis kaebamise ja nurinaga? Ja kas me otsime oma palvetes ja üldse elus Jumala au? Kui me otsime siin alati Jumala au, austab Jumal ükskord ka meid.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv