Laps ja pärija
02.02.2008 - (1703)

Gal.3,26 - 4,7: "Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Aga kui te olete Kristuse omad, siis olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Aga ma ütlen: niikaua kui pärija on alaealine, ei ole mingit vahet orja ja tema vahel, ehk ta küll on kõige isand; vaid ta on eestkostjate ja valitsejate all kuni isa poolt määratud ajani. Nõnda ka meie: kui olime alaealised, siis olime orjastatud maailma algjõudude alla. Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla, lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse seisuse. Aga et te nüüd olete lapsed, on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba, Isa!" Nõnda ei ole sa enam ori, vaid laps; aga kui sa oled laps, siis oled ka pärija Jumala kaudu."
Jaan sündis perekonda kaheteistkümnenda lapsena. Nad elasid väga vaeselt. Isa pidi töötama rängalt, et suurt peret ülal pidada. Siis isa suri ja kõik 12 last jäid ema hoolde. Kui Jaan oli 6-aastane, ütles ema talle läbi pisarate, et ta peab andma tema ja ta kolm õde kellelegi kasulasteks, sest ta ei suuda nii paljusid toita ega või näha, kuidas lapsed nälgivad.
Ema pani kuulutuse ajalehte ja kolme päeva pärast tuli ühelt abielupaarilt vastus. Kodunt lahkumise päev oli Jaanile kõige raskem päev tema elus. Ema ja õde-vendadega hüvasti jättes oleks nagu midagi surnud tema sees.
Uus perekond oli väga armastav ja sõbralik, kuid see polnud ikkagi enam see. Jaan elas pidevas kartuses, et ühel päeval annavad ka nemad ta ära. Selliselt hirmu all elades sai ta täisealiseks ja läks lõpuks oma teed. Ta sukeldus ülepea töösse, püüdes selliselt matta sügaval hinges olevat kurbust.
Ühel järjekordsel nukrusehetkel otsustas ta minna kirikusse, lootes kuulda seal sõnu, mis virgutaksid ta vaimu. Ta ei aimanudki, kui radikaalselt muudab see tema elu. Jutlustaja rääkis sellest, kuidas Jumalale meeldib lapsendada inimesi oma igavesse perekonda. Jaan järgis kutsele ja sai peagi ristitud. Kuidas ta süda soojenes, kui Jeesus ütles talle, et Ta ei jäta teda iial maha, ei saada teda iial ära. Lõpuks ometi saabus see igatsetud kindlusetunne. Jumal oleks talle nagu öelnud: "Ma nägin sind sel päeval, kui sind ära anti. Ma tean, mida sa tundsid. Ja ma olen oodanud kõik need aastad, et lapsendada sind oma perekonda."
Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles. Kreekakeelne sõna lapsendamise kohta tähendab otseses tõlkes "võtma endale pojaks." Vanas Kreeka ja Rooma maailmas praktiseerisid rikkad ja mõjukad inimesed sageli lapsendamist. Vahel piisas mõnest sõnast turuplatsil, et ühest lihtsast orjast sai hetkega kellegi suure ja tähtsa inimese poeg. Selliselt lahendati probleem, kui abielus ei sündinud meessoost järglast. Mehe nime ei muudetud, kuid temast kui lapsendatud pojast sai hetkega kasupere rikkuse ja positsiooni pärija, nagu oleme seda näinud filmis Ben Hur. Loomulikult võttis adopteeritud poeg sellega ka endale kohustuse elada oma kasuvanemate nime vääriliselt ja vastutuse hoolitseda vajadusel nende eest.
Lapsendamine Uue Testamendi aegses Kreeka ja Rooma maailmas oli üks ilus asi, millest tähendusrikkamat ühe uskliku jaoks oleks raske leida. Võttes meid oma lasteks, annab Jumal meile kõik, mis kuulub Talle – teeb meid kõige pärijaks. Et võtta üks lootusetus olukorras olev patune ja ülendada ta Jumala lootusrikkaks lapseks, see nõuab imet – igavese armastuse imet – ja see ime on lapsendamine!
Selle lapsendamise juures võime märgata kolme faasi.
1. SEE LAPSENDAMINE OSUTAB JUBA MINEVIKUS TOIMUNULE. Rom.9,4 kirjutab Paulus, et Jumal lapsendas omal ajal Iisraeli rahva, andes neile "lapseõiguse". 2.Ms.4,22 nimetab Jumal Iisraeli oma "esmasündinud pojaks." Kuid me võime minna ajas tagasi veelgi kaugemale, lugedes Paulus kirjast efeslastele – Ef.1,3-5: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus Kristuses, nõnda nagu Ta meid on valinud Tema sees enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema ees armastuses, meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heaksarvamisel."
See lapsendamine oli Jumalal plaanis juba enne selle maailma loomist! Selleks Ta selle maailma lõigi, et saada endale lapsi juurde!
2. SEE LAPSENDAMINE OSUTAB PRAEGU TOIMUVALE. See viitab sidemele, mis seob uskliku Jumalaga. Meie pöördumise ajal annab Jumal meisse oma Püha Vaimu, kes toob meile kindla veendumuse, et Jumal on meid vastu võtnud oma lasteks. Joh.14,16-18 on kirjas Jeesuse tõotus: "Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde."
Ja Paulus kirjutab veendunult – Rom.8,14-17: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: "Abba! Isa!" Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse."
Me hüüame: "Abba! Isa!" Kust võttis Paulus need sõnad, selle kummalise fraasi? See kõlas Jeesuse suust Ketsemani aias, kui Ta pöördus palves oma Isa, s.o. Jumala poole. Mrk.14,36 on kirjutatud: "Ja Ta ütles: "Abba Isa! Sinul on kõik võimalik; võta see karikas minult ära! Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida Sina tahad!"" "Abba, Isa" – mõni on tõlkinud seda: "Papa, Isa." Eestlane võiks vabalt tõlkida "Issi, Isa!" Nii lähedasele ühendusele osutab see fraas!
Johannes tunnistab Jeesusest – Joh.1,11.12: "Ta tuli sellesse, mis Tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse."
Ma ise olen kasulapsena üles kasvanud kasuvanemate juures, sellepärast ma mõistan ehk pisut paremini neid lapsi, kes peavad varakult lahkuma oma vanemate juurest, et saada kellegi poolt lapsendatud. Üks selline laps oli Billy. Ta oli 8-aastane, kui välk süütas nende kodu, kus hukkusid kõik peale tema. Kuna poisi sugulasi kusagilt välja ei ilmunud, saadeti poiss lastekodusse. Need olid tema jaoks rasked aastad – üksilduse ja hüljatuse aastad. Palju kordi peatusid seal inimesed, otsides endale õiget last, keda adopteerida, kuid Billyst mindi ikka ja jälle mööda. Lõpuks, nelja aasta pärast, kui ta oli 12-aastane, leidus üks abielupaar, kes küsitles kolme poissi, nende hulgas ka Billyt.
Lastekodu juhataja küsis: "Millist last te eelistate?"
"Oh, meile meeldivad need kõik kolm," oli vastus.
"Hea küll, ma siis küsin poistelt, mida nemad ise arvavad," ütles juhataja.
Kaks poissi ütlesid, et nad sooviksid jääda lastekodusse. Sellest väljapoole jääv maailm tundus neile hirmuäratavana. Kuid Billy soovis minna. Ja nii, üle hulga aja, kuulus Billy jälle ühte perekonda. Tema uued vanemad kohtlesid teda nii, nagu oleks ta kuulunud alati sellesse perre. Tal oli kaks venda, kes olid sündinud neile vanematele, kuid aja möödudes arvas enamus inimesi, et ka Billy oli nende pärislaps. Kuna ta neid nii väga armastas, hakkas ta neile kõiges järjest enam sarnanema. Ühel päeval ütles ta oma sõbrale: "Mul on kaks venda, kes on sündimise poolest minu vanemate lapsed, kuid vanemad valisid minu ja ma tean, et nad armastavad mind eriliselt.
3. SEE LAPSENDAMINE OSUTAB KA TULEVIKUS TOIMUVALE. Paulus kirjutab – Rom.8,22.23: "Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini; aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust."
Kristlased ei tunne end siin maailmas kui kodus. Püha Vaimu töö läbi on nad niivõrd muutunud ja võõrandunud sellest maailmast, et ootavad igatsusega, mil nad jõuavad oma tõotatud kodusse. Siis saab Jumala lapse seisus uue dimensiooni – uue ihu ja uue nimega.
Antiikmaailmas toimus adopteerimine ehk lapsendamine kahes faasis:
1) Selle väljakuulutamine – avalik tseremoonia 7 tunnistajaga.
2) Pärandi kätteandmine isa surma korral. See tegi lapsendamise täielikuks ja lõplikuks.
Nii on ka kristlasega. Uussünnil lapsendab Jumal meid, kuulutades meid oma pärijaks. Me saame ka osa lapseõigusega kaasaskäivatest õnnistustest: Tema Vaim hakkab juhtima meie elu, Tema rahu, Tema vägi ja Tema rõõm täidavad meid. Me saame osa jumalikust olemusest. Kuid meil ei ole veel käes kõik, mis kaasneb lapseõigusega. Selle me saame peale Kristuse taastulekut uues ihus uues kodus. Alles siis me mõistame kogu lapse-seisuse väärtust!
Üks rikas mees ja tema poeg olid innukad kunstiaarete kogujad. Nende erakogus oli kõike, alates Picasso töödest kuni Raphaeli töödeni. Sageli istusid nad koos ja imetlesid suuri kunstiteoseid.
Siis kutsuti poeg armeeteenistusse, kus ta ühes lahingus hukkus teist sõdurit päästes. Isa leinas sügavalt oma ainsat poega.
Mõni kuu hiljem kuulis ta uksel koputust. Avanud ukse, leidis ta selle tagant noormehe suure pakiga käes. See ütles: "Härra, te ei tunne mind, kuid mina olen see sõdur, kelle eest teie poeg andis elu." Noormees ulatas paki, öeldes: "Ma tean, et seda pole palju. Ma ei ole suuremat asi kunstnik, kuid ma mõtlen, et teie poeg sooviks, et teil oleks see pilt."
Isa tegi paki lahti ja leidis sealt oma poja portree, mille oli maalinud see noormees. Ta oli väga liigutatud sellest, kuidas see sõdur oli tabanud tema poja isikupära sellel maalil. Uurides oma poja silmi, valgusid ta enda silmi pisarad. Ta tänas noormeest ja pakkus talle raha selle pildi eest, kuid noormees keeldus seda vastu võtmast, öeldes, et ta ei suuda iial tasuda seda, mida härrasmehe poeg oli teinud tema eest. See on kingitus.
Isa riputas oma poja portree üle kaminaääre ja iga kord, kui inimesed tulid tema koju, et imetleda suurte kunstnike töid, näitas ta neile kõigepealt oma poja pilti.
Mitte kaua pärast seda mees suri, mille järel kuulutati välja tema omanduses olnud maalide oksjon. Kogunes palju mõjukaid inimesi, kes soovisid näha tema kollektsiooni ja osta sealt midagi oma kollektsiooni täienduseks. Esiplaanile oli asetatud poja portree. Oksjonipidaja võttis oma haamri ja ütles: "Me alustame pakkumist "Pojaga." Kes teeb pakkumise selle pildi eest?"
Järgnes vaikus. Siis kostus üks hääl ruumi tagaosast: "Me soovime näha kuulsaid maale. Jätke see vahele!"
Kuid oksjonipidaja ei lasknud end eksitada. "Kas keegi teeb pakkumise selle maali eest? Kes alustab pakkumist? 100 dollarit? 200 dollarit?"
Keegi teine hüüdis vihaselt: "Me ei tulnud vaatama seda pilti. Me tulime vaatama Van Goh'i ja Rembrandt'i töid. Alustagem ükskord ometi tõelise oksjoniga!"
Kuid oksjonipidaja jäi endale kindlaks, jätkates: "Poeg! Poeg! Kes võtab "Poja"?
Lõpuks oli kuulda surnud mehe ja tema poja aedniku häält: "Mina annan selle pildi eest 10 dollarit. Rohkem mul pole."
Oksjonipidaja teatas: "Ma kuulen pakkumist 10 dollarit. Kes pakub 20 dollarit? Vaikus... "Esimest korda 10 dollarit, teist korda 10 dollarit, müüdud 10 dollari eest."
Mees teisest pingireast hüüdis: "Lähme nüüd kollektsiooni juurde!"
Oksjonipidaja pani haamri käest, öeldes: "Vabandust, oksjon on läbi."
"Aga kuidas jääb maalidega?" nurises rahvas.
"Vabandust, aga kui mind kutsuti seda oksjoni läbi viima, teatati mulle selle mehe testamendi salajasest klauslist. Ma ei tohtinud seda teile avaldada kuni selle hetkeni. Ja see on: Oksjonil läheb enampakkumisele ainult maal pojast. Kes iganes ostab selle maali, pärib kogu varanduse, kaasa arvatud hinnalise maalikogu! INIMENE, KES VÕTAB POJA, SAAB KÕIK!"
Jumal ütleb: Inimene, kes võtab vastu minu Poja, pärib kõik selle ja mina olen temale Isaks ja tema on minule pojaks ja tütreks igavesti!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv