.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kui minu rahvas alandab ennast
02.08.2014 - (832)

Adventrahvas peab end prohvetlikuks rahvaks. Adventliikumine sündis Ameerikas prohvetikuulutusi uurides ja me peame oma esilekerkimist Piibli prohvetikuulutuste täitumiseks. Meie keskseks sõnumiks on Jeesuse prohvetikuulutused ja prohvetikuulutused Taanieli ja Ilmutusraamatus ning meie keskel elas Jumala prohvet. Kas pole uhke tunne?
Meie koguduse eriliseks sõnumiks maailmale on kolmeinglikuulutus Ilmutusraamatu 14. peatükis ja sellele eelnevas peatükis oleme näinud selle maa sündi, kus sündis meie liikumine, s.t. Ameerika Ühendriikide sündi. Ilm.13,11 loeme: "Ja ma nägin teist metsalist tõusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel..." Neid sarvi oleme tõlgendanud kodaniku- ja usuvabaduseks, mis on iseloomustanud Ameerika Ühendriike selle sünnist peale.
Kuid me ei lugenud seda salmi lõpuni. Selle salmi viimased sõnad on: "...ja ta rääkis nagu lohe." Me tõlgendame seda Ühendriikide muutumisega Saatana tööriistaks, eriti kui ta hakkab andma välja Jumala rahva vabadust piiravaid seadusi nagu pühapäevaseadus, mis kohustab kõiki pidama pühapäeva ja keelab hingamispäeva pühitsemise.
Kuid kui üks riik on muutunud "lohe" tööriistaks, kas me siis võime oodata, et tema ärataganemine toimub ainult ühes küsimuses? Ma kaldun arvama, et see riik juhib Jumalast ärataganemist kõigis valdkondades! Ilusa demokraatia ja vabaduse sildi all on toimunud pidev jumalikest põhimõtetest lahtiütlemine ja tänasel päeval juhib USA mitte ainult maailma korralekutsumist ja Ühendriikidele sobivale riigikorrale üleminemist toorest jõudu kasutades, linnu ja külasid pommitades ning inimesi tappes – kas seda õpetas Jeesus? – vaid seesama riik juhib maailma ka abielulahutuste ja abortide arvu, alkoholi ja narkootikumide pruukimise, vägivalla ja jõhkrate kuritegude vallas. Kes teeb kõige enam verest ja vägivallast nõretavaid filme? Isegi Ameerikas tehtud laste multifilmid on üle mõistuse vägivaldsed. Kes on juhtinud maailma seksi tavaliseks meelelahutuseks muutumisel juba koolilaste seas? Kes on seadustanud ja õnnistanud homode ja lesbide abielud ning nõuab, et kogu maailm garanteeriks inimestele samasugused vabadused (hoorata ja teha jäledusi), nimetades neid elementaarseteks inimõigusteks?
Kuid Ameerika on uhke oma saavutuste üle. Ta peab ennast eriliseks rahvaks. Tal on maailmas eriline roll. Ta on maailma sandarm, rahvaste juhtija ja korralekutsuja. Äkki on just see uhkus ajanud ta upakile, nagu ütleb vanasõna?
Kuid ma ei taha täna rohkem rääkida Ühendriikidest. Ma tahan rääkida adventrahvast. Kas mitte meie ei pea ka end eriliseks, teistest kristlikest kirikutest ja kogudustest paremaks ja õigemaks. Ma saan aru: ma puudutan meie rahva hella kohta. Me oleme Jumalast äratatud liikumine! Me oleme Piibli prohvetite poolt ennustatud liikumine! Meie liikumist on õnnistatud Jumala tõelise prohvetiga! Me oleme ülejäänute kogudus! Me oleme tõekogudus! Pole ime, et kui siit puldist öeldakse mõni hea tunnustav sõna mõne teise kiriku või koguduse või mõne evangelisti kohta, kes pole meie kogudusest, muutub mõni meie liikmeist rahutuks. Hiljuti mainisin ma, et maailmas oli 2000. aastal 2 miljardit kristlast, neist 500 miljonit olid pühendunud kristlased. "Mis juttu sa ajad," võis keegi mõelda oma südames. "Adventkoguduse liikmeid oli sel ajal 11,3 miljonit! Kas mitte meie üksi pole Jumala rahvas! Kõik ülejäänud on Baabülon!" Me võime Piiblile toetudes nimetada seda kirjut kristlike kirikute ja koguduste rägastikku tõepoolest Baabüloniks, kuid me peame siiski tunnistama – ja seda Piibli alusel –, et Jumalal on seal väga palju rahvast, kes tuleb sealt ükskord välja ja läheb Kristusele Tema teisel tulekul rõõmuga vastu. Ja kohe päris kindlasti pole käesoleval hetkel kõik 16 miljonit adventkoguduse liiget pühendunud kristlased! Kohe päris kindlasti on enamus pühendunud kristlasi laiali teistes kirikutes ja kogudustes. Nii et ärme aja oma nina püsti ega muutu uhkeks!
Ja just see uhkusetunne teeb mind kõige enam murelikuks. Vabanenud eestlaskond laulab: "Eestlane olla on uhke ja hää!" Esimestel vabaduseaastatel käidi isegi kirikus! Kuid kuhu triivib see uhke rahvas nüüd?! Sama teed, mis Ameerika Ühendriigid! Uhkus viis kõige imelisema ingli – Lutsiferigi – langemisele. Ja kui meie peaksime muutuma uhkeks, et oleme eriline rahvas ja teistest paremad, siis oleme nagu variser Jeesuse jutustuses variserist ja tölnerist.
Luk.18,9-14: "Aga ka mõnede vastu, kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid, ütles Ta selle tähendamissõna: "Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan! Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline! Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!""
1. KUIDAS UHKUS MÕJUTAB MEID?
See tähendamissõna ütleb mitte ainult, mida Jumal arvab uhkusest, vaid see räägib ka pisut sellest, kuidas uhkus mõjutab meie elu. Kõigepealt keeldub uhkus tunnistamast oma vajadust. Jeesus ütles kirjas Laodikea kogudusele – Ilm.3,17: "Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" Sul on suuri puudusi, aga sa keeldud neid tunnistamast! Sa ei näe neid, sest sa ei taha neid näha; sa oled selleks liiga uhke, et tunnistada oma vigu ja vajadusi.
Variser selles tähendamissõnas seisab uhkelt Jumala ees ega näe oma puudusi. "Minuga on kõik korras," ütleb ta, "need teised seal vajavad abi ja meeleparandust." Ja kui ta peakski nägema oma vigu, siis keeldub ta tunnistamast, et ei suuda ise neid parandada. Ta ütleb uhkelt: "Ma võtan end käsile ja muudan end! Ma saan sellega hakkama! Ma teen ise kõik korda!"
Alandlik inimene tunnistab oma nõrkust, nõtrust, piiratust, jõuetust – et ta ei suuda ise oma elu parandada. Ainult Jumal võib seda teha. Nii tuleb ta alandlikult Jumala ette ja palub: "Oh, Jumal, ole mulle patusele armuline! Ma vajan Su abi, sest ise ma ei suuda end ja oma elu muuta! Palun, aita mind!"
Edasi võime siit välja lugeda, et uhke inimene muretseb rohkem selle pärast, mida arvavad temast inimesed, kui selle pärast, mida arvab Jumal. Sellepärast räägib ta oma palves kõva häälega kõigi kuuldes oma headusest ja saavutustest: "Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!" Ma kujutan teda uhkelt seismas ja mõtlemas: "Kas ma näen hea välja? On mu rüü laitmatu ja Jumala kojale sobiv? On mu nägu tõsine ja vaga? On mu käed ilusti palveks kokku pandud? Kas mu jutt on vaimulik? On mu palve ilus?" Ja nii ta seal palvetab ja kõik imetlevad teda: "Kui usklik inimene! Ja kui hästi ta palvetab!"
Kuid tölner siseneb alandlikult, silmad maha löödud. Jääb seisma pühadest variseridest eemale ja palvetab vaikselt: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!" Ta ei muretse selle pärast, mida inimesed temast arvavad, kui ta nimetab end patuseks. Ta soovib vaid, et Jumal teda kuuleks ja aitaks.
Ja veel üks asi torkab valusalt silma. Uhke inimene näeb teiste vigu ja puudusi. Me jälestame, kui poliitikud üksteist mustavad, eriti enne valimisi. Kuid veel inetum ja kohatum on, kui üks usklik inimene püüab end upitada sellega, et kritiseerib või teeb maha teisi! Ole õnnelik, kui Jumal on sind mõnedest pahedest ja pattudest päästnud, kuid jää alandlikuks ja ära pea seda oma teeneks. See on Jumala arm. Palu, et Jumal annaks seda armu ka teistele – nagu näiteks tölnerile selles tähendamissõnas. Kahjuks variser seda ei teinud, vaid hoopis solvas teda. See oli temast väga inetu ja vale käitumine.
Alandlik inimene pole kriitiline, sest ta näeb oma vigu ning mõistab, et tal pole õigust kedagi hukka mõista. Palunud Jumalalt armu, leiab ta armu. Uhke variser mõistis end ise õigeks, alandliku tölneri mõistis õigeks Jumal. Ja me teame, et tõeliselt õige on vaid see, kelle on õigeks mõistnud Jumal!
2. MIDA ARVAB JUMAL UHKUSEST.
Nimetagem ka mõningaid kirjakohti, kust selgub, kuidas suhtub Jumal uhkusesse. Ps.138,6 on ses suhtes väga huvitav: "Sest Jehoova on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi Ta tunneb kaugelt ära!" Kas ei ütle see teisisõnu, et madalale ehk alandlikule on Jumal lähedal, aga kõrgist hoiab Ta kaugele!"
Miks hoiab Ta kõrgist eemale? Sellele vastab hästi Õps.16,5: "Iga südamest ülbe on Jehoova meelest hirmus, käsi selle peale [ehk: ma võin kihla vedada] — seesugune ei jää karistuseta!" Ja sama peatüki 18. lisab: "Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!" Kui targad sõnad! Need peaksid tegema meid väga ettevaatlikuks, et me ei muutuks uhkeks ega vaataks teistele ülalt alla.
Uues Testamendis pajatavad Peetrus ja Jakoobus nagu ühest suust: "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu." (1.Pet.5,5; Jak.4,6), tsiteerides vabalt Õps.3,34: "Pilkajaile on Temagi pilkaja, aga alandlikele Ta annab armu!" Veel on õpetussõnades öeldud: "Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus!" (Õps.11,2). Esimeses kirjas Timoteosele ütleb Paulus, et uhked lähevad "sama nuhtluse alla kui kurat" (1.Tim.3,6).
3. MIS ME SIIS PEAME TEGEMA?
Kui me oleme läinud uhkeks oma kutsumise ja erilise missiooni ning suure valguse üle, mida me omame Pühakirjast, kui me oleme läinud uhkeks oma kristliku elu üle ja kaldume suhtuma teistesse jumalakummardajatesse kritiseerivalt – kas me oleme siis hukas? Mitte tingimata. See oleneb meie suhtumisest ja käitumisest nüüd ja edaspidi. Ärme unusta, et "Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata" (2.Ms.34,6.7). Kui me kahetseme oma vigu ja pöördume, annab Jumal palju andeks.
Teises Ajaraamatus on lugu kuningas Manassest, kes sai kuningaks juba 12-aastaselt ja "valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat." Piibel ütleb, et "tema tegi kurja Jehoova silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest" (2.Aja.33,1.2). Ta käitus väga halvasti, üldsegi mitte kohaselt ühele Jumala lapsele. Ja võis arvata, et temal polnud mingit lootust Jumalalt armu saada. Kuid lugegem nüüd ühe lõigu samast peatükist – 2.Aja.33,10-13: "Ja Jehoova rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele. Siis tõi Jehoova nende kallale Assuri kuninga sõjaväepealikud ja need võtsid Manasse kinni peiduurkas, sidusid ta vaskahelatega ja viisid Paabelisse. Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Jehoova, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees. Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Jehoova on Jumal."
Kas me soovime samasugust kogemust? Kas me vajame sarnast läbielu, et saada alandlikuks? Mitte tingimata! Samas Ajaraamatus on veidi eespool kirjutatud – 2.Aja.7,14: "Kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa!" Kui me saame alandlikuks ning tunnistame, et Jumala armust oleme, mida me oleme, ega ole paremad kui teised kristlased, kes püüavad selle valguse järgi, mis neile on paistnud, teenida Jumalat kogu südamega, annab Jumal meile andeks meie kõrkuse ning alles seejärel saab Ta meid õieti kasutada oma viimse aja tõe kuulutamisel kogu maailmale.
Murra, oh, Issand, südamekangus
ja kui on vaja, alanda meid.
Pihuks löö kõik me isemeel, uhkus.
Sinu ees põrmud oleme vaid.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv