.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Tõend
02.10.2010 - (907)

Ef.3,14-19 kirjutab Paulus: "Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et Ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega."
Nii kirjeldab Paulus küpseid Jumala lapsi. Neis elab Püha Vaim ja Jeesus Kristus usu kaudu. Nad on saanud tugevaks seespidise inimese poolest. Nad on rajatud armastusse, mõistes selle pikkust, laiust, kõrgust ja sügavust. Nad on täidetud Jumala kõige täiusega. Uh! Vau! Milline tase! Meie küsimus täna on: Kas see paistab ka kuidagi välja meie elust? Inimesed tahavad tõendit sellest, et oleme Jumala lapsed. Kui on olemas Jumala laps, siis on olemas ka Jumal. Nii et meie muudetud elu on üks tõend Jumala olemasolust.
Selleks aga, et olla tõendiks Jumala olemasolust ja Temast julgelt tunnistada, vajame me ka ise raudseid tõendeid Jumala olemasolust. Mõni võib ju küsida: Milleks meile tõendid? Kas me ei peaks kõik vastu võtma usu läbi? Kuid pime usk pole voorus. Millelegi peab meie usk ju rajanema. Kuidas muidu saame olla "alati valmis andma vastust igaühele, kes [meilt] nõuab seletust lootuse kohta, mis [meis] on" (1.Pet.3,15).
Kui me usume, et Jumal on andestav, peab seda olema kusagil näha. See peab peegelduma Jumala laste elust. Kui Jumal on andestav, on ka Tema laps andestav.
Kui usume, et Jumal kuuleb meie palveid ja vastab neile, siis peab seegi kuidagi välja paistma. Keegi on öelnud: "Ole ettevaatlik, mida sa Jumalalt palud, Ta võib seda sulle anda!" Kas meil on selgeid palvekuulmise kogemusi, millest julgeme ka teistele tunnistada?
Kui me usume, et Jumal lõi taeva ja maa, siis peame olema võimelised nägema Tema käekirja kogu loodus ning suutma seda ka teistele näidata, tuua tõendeid loomisest ja Loojast.
Kui usume, et Jeesus tuleb tagasi, peame suutma näha Tema tuleku märke ja neid ka teistele esitada.
Kui usume, et Jumal annab oma rahvale Püha Vaimu, või Ta elab Püha Vaimu läbi oma laste südames, siis peame me nägema Vaimu vilja oma elus.
Kui me usume, et oleme uuesti sündinud, siis peab meil olema näidata see uus inimene, muutunud inimene.
Kuidas ma tõestan või millega tõendan, et Jumal on olemas. Kui Billy Grahamilt küsiti, millest ta teab, et Jumal on olemas, vastas ta: "Ma just rääkisin Temaga!"
Kui meilt küsitaks, millega me tõestame, et oleme olnud Jumalaga, mida me vastaksime? Võib-olla me ütleksime: "Me veetsime kogu hingamispäeva kirikus. Me jutlustasime Temast. Me palvetasime Ta poole. Me laulsime Talle kiituslaule. Me tõime Talle oma kümnise ja annetused." See kõik on hea, kuid kas see veenab küsijat? Kas see on tema jaoks tõend sellest, et oleme olnud Jeesusega? Jah, kas on see meiegi jaoks tõend sellest, et oleme olnud Jeesusega?
Suurim etteheide kristlusele on, et see, millest kristlased nii innukalt räägivad, ei kajastu tihti nende elus! Maailm ei näe tõendit meie usust. Me kuulutame koos Paulusega – 2.Kor.3,18: "Aga me kõik [pange tähele: MEIE KÕIK], kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, MUUTUME SAMASUGUSEKS KUJUKS aust ausse nagu Issanda Vaimust." Sellest lähtudes ei saa me öelda, et oleme olnud Kristusega, kui meis ei peegeldu Kristuse iseloom. Me ei saa olla Kristusega ja jääda muutumata. Me ei saa ju olla päikese käes ja jääda päevitamata!
Jüngrid oli Jeesusega ja nad muutusid. Muutus oli nii selge ja silmapaistev, et seda panid tähele isegi nende vaenlased. Apt.4,13 on võimas tunnistus: "Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega."
Me teame seda lugu Apostlite tegude raamatus. See algab kolmanda peatüki alguses, kus on juttu sellest, et "Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil" (Apt.3,1) ehk kell kolm päeval. Seal kohtasid nad sündimisest saadik halvatut meest, kes toodi iga päev kerjama pühakoja väravasse, mida kutsuti Ilusaks. See palus ka neilt andi, mille peale Peetrus ütles talle: "Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!" (Apt.3,6). Ja mees tõusis ja kõndis ning läks pühakotta lausa hüpates ja Jumalat kiites.
See ime – terveks saanud mees – tõend Jumala väest – oli kõigile nähtav ja keegi, isegi vaenlased, ei saanud seda salata (Apt.4,16). See köitis suure rahvahulga tähelepanu, kes kogunes templisse Peetruse jutlust kuulama. See aga pahandas nende vaenlasi, kes arreteerisid Peetruse ja Johannese ning tõid nad järgmisel päeval suure kohtu ette. Seal neid küsitledes nad imestasidki nende julguse ja tarkuse üle ning said aru, et nad olid olnud Jeesusega.
Nende vaimulik kasv oli silmatorkav, mis on üheks oluliseks tõendiks Kristusega aja veetmisest, osaduses olemisest. Me võime seda vaimulikku kasvu nimetada ka inimese muutumiseks. Olles Jeesusega, olid Peetrus ja Johannes muutunud – palju muutunud – silmatorkavalt muutunud. Jeesus nimetas Johannest ja tema venda Kõuepoegadeks (Mrk.3,17) – ja mitte ilma põhjuseta. Lugegem Luk.9-51-54 ja me mõistame miks: "Aga sündis, kui Tema [Jeesuse] ülesvõtmisepäevad olid täis saamas, et Ta suundus kindlasti minema Jeruusalemma poole, ja Ta läkitas käskjalad enese eele. Ja need läksid ja tulid ühte samaarlaste külla, valmistama Temale öömaja. Ent need ei võtnud Teda vastu, sest Ta oli minemas Jeruusalemma poole. Kui Ta jüngrid Jakoobus ja Johannes seda nägid, ütlesid nad: "Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?"" Tõelised Piksepojad!
Kujutage ette, et olete misjonireisil ja otsite võõras kohas öömaja, kuid keegi selles külas ei taha teid enda juurde võtta. Te vihastate niivõrd, et olete valmis seda küla tulega maha põletama. Hull lugu!
Aga Jeesusega olles – nii füüsiliselt kui ka, pärast Jeesuse taevaminekut, vaimus – mehed muutusid. Johannesest sai armastuse apostel. Keegi ei ole kirjutanud nii õrnalt Piiblis kui tema. Kuulge näiteks 1.Joh.4,7-16: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest. Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama. Jumalat ei ole iialgi ükski näinud. Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees. Sellest, et Ta meile on andnud osa oma Vaimust, me tunneme, et me jääme Temasse ja Tema meisse. Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Õnnistegijaks. Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse."
Paljud teised on muutunud, ka tänapäeval. Äkilised on muutunud rahulikuks. Joodikuist on saanud karsklased. Valelikud on muutunud ausaks. Oh, oleks neid vaid rohkem!
Peetrus, kes oli kord hirmunud olekus Jeesuse kolm korda ära salanud, ilmutas nüüd äärmist julgust, kui ta vastas kohtunike keelule Jeesusest mitte rääkida: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" (Apt.4,19.20).
Vägev tõend Jeesusega olemisest, Jumala lapseks olemisest: Me ei saa vaikida sellest, mida oleme kuulnud, näinud ja kogenud! Me peame sellest tunnistama – kodus ja külas, kirikus ja kohtus, isegi vanglas – kõikjal, kus me Jumala tahtel või olukordade sunnil viibime.
Kuid tunnistada saab mitte ainult suuga. Assisi Franciscus on öelnud: "Jutlusta evangeeliumi kogu aeg; kui vaja, kasuta sõnu." Sõnadest valjem tunnistus on meie elu. Apostlite aja kristlaste elust võime lugeda Apt.4,32-37: "Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures. Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna ja panid selle apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas. Aga Joosep, keda apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks — see on meie keeli Trööstija — leviit, Küprose saarelt pärit, kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle apostlite jalgade ette."
Lühidalt: nad elasid Jeesuse õpetuse järgi. Milline veenev tõend sellest, et nad olid olnud Jeesusega! Milline ümberlükkamatu tõend muutunud elust! Milline ilus tõend! Milline meeldiv tõend! Meeldiv selle sees olla ja meeldiv seda vaadata. Pole ime, et paljud ühinesid selle kogudusega, nagu on öeldud Apt.2,47: "Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti."
Inimesed vajavad tõendeid Jumala väest, evangeeliumi väest. Meie elu võib olla selleks tõendiks. Meie kogudus võib olla selleks tõendiks. Ehk on isegi meie püha kohus selleks olla? Võib-olla oleme just selleks kutsutud?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv