Isaarmastus
02.11.2013 - (1381)

Isadepäev pole kahjuks kuigi populaarne. Perekondlikest pühadest on esikohal emadepäev. Isadepäev pole isegi mitte teisel kohal. Teisel kohal on jõulud. Isadepäev tuleb alles tähtsuselt kolmanda pühana. Emadepäeva tähistatakse kirikutes alati väga emotsionaalselt emadust ülistades, isadepäev kas unustatakse hoopis, või vahel koguni nüpeldatakse sel päeval isasid nende halva kohusetäitmise pärast. Üks isa tunnistas isadepäeval kirikust lahkudes: "Kui selline on isadepäev, siis pardilaskmise hooaja esimest päeva tuleks kutsuda pardipäevaks!" Paneb mõtlema, kas pole? On tõsi, et isade hulgas on oma kohuse halvasti täitjaid rohkem kui emade hulgas, kuid on väga palju ka häid isasid ja just nende austamiseks on mõeldud isadepäev!
Meie mõtleme täna headele isadele ja tunnustame neid. Piiblist saame selleks ainest Jeesuse tähendamissõnast kadunud pojast. Tänase päeva kontekstis võiksime seda nimetada tähendamissõnaks heast isast. See on nii tuttav lugu, et ma ei hakka seda kohe alguses täies pikkuses ette lugema. Peatugem viiel asjal, mis iseloomustasid seda isa.
1. TA VARUSTAS PEREKONNA KÕIGE VAJALIKUGA.
Isa täitis ustavalt oma põhikohustuse, varustades pere kõige vajalikuga. Lisaks sellele oli tal piisavalt vara, et kindlustada poegadele soliidne pärand. Nooremal pojal jätkus sellest päris pikaks ajaks ekstravagantse elu elamiseks välismaal, kus ta oma sõpradega ainult kulutas seda, teenimata midagi juurde. Ja kui poeg lõpuks purupaljana koju tagasi pöördus, jätkus isal vahendeid, et panna pojale (kuld)sõrmus sõrme, selga kallid riided, veristada nuumvasikas ja palgata muusikud ning korraldada suur pidu.
Ühiskond on kõigil aegadel pidanud pere eest hoolitsemist ja selle vajaduste rahuldamist isa peamiseks kohustuseks. Paulus kirjutab 1.Tim.5,8: "Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu."
Ega see hoolitsemine pole kerge. Pere ülalpidamine läheb päris palju maksma. Ameeriklased on välja arvestanud, et nende riigis ühe lapse üleskasvatamine kuni kõrgkooli lõpetamiseni läheb keskmiselt maksma 300,000 dollarit! Üks eesti isa Saaremaalt arvutas välja, et riik võlgneb talle gümnaasiumis hukkunud poja kasvatamise eest 600,000 krooni, lähtudes sellest, et lastekodu kulutab üle lapse peale kuus 3000 krooni, järelikult kulus temal sama palju.
Kui peres on mitu last, teeb see päris märkimisväärse summa. Ei maksa imestada, kui öeldakse, et "isa on mees, kelle rahakotis on raha asemel pildid!" Ja ta on veel uhke ning õnnelik selle üle!
Nii et kui sa oled olnud kriitiline oma isa suhtes ja arvanud, et ta pole hoolitsenud sinu eest piisavalt hästi, pole andnud kõike, mida mõni teine isa on oma lapsele andnud, sa pole saanud kõiki soovitud riideid ja asju, siis ehk on just isadepäev sobiv aeg kaineks järelemõtlemiseks ja isale tunnistamiseks: "Tänan sind, isa, sa oled olnud hea hoolitseja!"
2. TA OLI ÜLE OOTUSTE HELDE.
Isa selles Jeesuse tähendamissõnas oli heldem, kui temalt võis oodata. Sellest tunnistavad juba loo esimesed salmid: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel" (Luk.15,11.12). Kaasaja keelde panduna kõlab see umbes nii: 18-20 aastane poeg tuleb isa juurde ja ütleb: "Isa, ma arvutasin välja, et kui sa sured, pärin mina pool miljonit krooni. Ma tahan seda saada kohe nüüd; ma ei jõua ära oodata, millal sa sured!" Ja meie üllatuseks annabki isa talle kogu selle summa kätte.
Me võime pidada seda mitte mõistlikuks teoks. Kuid ma arvan, et isa teadis, mida ta tegi. Isad ei olegi nii rumalad, nagu mõned pojad ja eriti kõrvaltvaatajad neid võivad pidada. Isa tundis oma poega. Ta teadis, et poeg läheb nagunii kodust ära kaugele maale. Ta teadis, et poeg peab saama mõned õppetunnid omal nahal – mõnda asja ta lihtsalt muidu ei õpi! Ta teadis, et see on kõige parem ka kodurahu säilitamiseks. Nii tuli ta poja soovile vastu ja andis, mida viimane nõudis. See on ülim heldemeelsus. See oli tema viis väljendada oma armastust.
Üks naine (Erma Bombeck) kirjutab oma isast: "Minu isa lihtsalt ei osanud väljendada oma armastust. Ema oli see, kes hoidis pere koos. Isa käis iga päev tööl ja kui ta sealt saabus, oli emal valmis nimekiri meie pattudest ja isa andis, mis me olime ära teeninud.
Kord murdsin ma jalaluu. See oli ema, kes hoidis mind kogu tee haiglasse oma kätel. Isa juhtis autot, sõites otse erakorralise meditsiinilise abi ukse ette ja kui tal kästi auto sealt ära ajada, sest see koht oli reserveeritud kiirabi autodele, karjus ta: "Mis see teie arvates siis on, turismibuss või?" Ema kandis mind sisse, samal ajal, kui isa parkis auto. Mulle tundus kogu elu, et isa alati parkis kusagile autot, tulles seejärel sisse märja ja poolkülmununa.
Isa jäi alati varju. Sünnipäevapidudel tegeles ta õhupallide täispuhumise ja kõiksugu muude toimetustega. See oli ema, kes tõi sisse tordi põlevate küünaldega ja lasi mul need ära puhuda. Mäletan, kui ema käskis tal mulle õpetada jalgrattaga sõitmist. Ma ütlesin, et ta ei laseks lahti, aga tema ütles, et on aeg ise sõita. Nii ma kukkusin ja ema jooksis mu juurde ning aitas mu üles. Kuid isa ajas ta ära. Ma olin nii vihane, et otsustasin talle näidata. Kargasin jalgratta selga ja sõitsin... ise. Isal ei paistnud isegi olevat piinlik, ta vaid naeris.
Kui ma läksin kolledzhisse, tegeles isa vaid kohvrite ja kastidega. See oli ema, kes istus mu kõrvale ja ütles lohutavalt, et kõik läheb hästi. Ja ema oli see, kes mulle kirjutas; isa saatis vaid raha...
Kui ma teatasin vanemaile, et olen abiellunud, oli see ema, kes sai shoki ja nuttis, isa vaid nuuskas nina ja lahkus ruumist! Kogu mu elu kuulsin ma tema suust vaid sõnu: "MIDA sa teed? Mis kellaks sa tuled koju? Kas su auto on tangitud? Kes seal veel on? Ei, sa ei tohi minna!" Nii aga polnud emaga, tema armastas mind. Aga isa, ta lihtsalt ei teadnud, kuidas näidata armastust – kui just, on see võimalik, et ta näitas seda kogu aeg, ja mina lihtsalt ei saanud sellest aru?"
Nii, kui sinu isa on olnud sulle üle ootuste helde, siis ütle talle: "Tänan, isa!"
3. TA ANDIS OMA POEGADELE SOBIVAL AJAL VABADUSE.
Isa Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast andis oma poegadele täiskasvanuks saades tegutsemisvabaduse. Ta lasi neil olla nemad ise. Noorema poja valikust on kirjutatud: "Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu" (Luk.15,13).
Pole kerge vanemail lasta oma lapsi vabaks. Maailm on täis ohtusid ja halbu eeskujusid ning lapsed võivad kergesti sattuda valele teele. Ometi ei saa me oma lapsi hoida enda juures igavesti. Hea isa teeb oma parima, et kasvatada lapsed suureks, ja annab seejärel neile vabaduse tegutseda oma äranägemise järgi. Me ei saa täiskasvanud lapsi enam sundida. See vaid rikuks meie vahekorra.
Keegi on jaganud lapse kasvatamise nelja faasi. Esimene faas on distsiplineerimine – sünnist kuni 5. eluaastani. Sel ajal seatakse reeglid ja pannakse piirid, öeldes: "See on hea ja see on halb. See on õige ja see on väär. Seda tohib ja seda ei tohi." Kui sa ei tee seda lapse esimese 5 eluaasta jooksul, siis tõenäoliselt ei õnnestu sul seda teha enam kunagi! Teine faas on õpetamine, mis kestab kuuendast kaheteistkümnenda eluaastani. Põhiline õpetamine toimub eeskuju andes. Sel ajal õpetatakse lapsele kätte kõik põhilised oskused ja käitumisreeglid. Sina annad eeskuju ja laps jälgib ning matkib sind. Kolmas faas on treenimine – 13. eluaastast kuni 19. eluaastani. Sel ajal on laps juba iseseisvalt "mängus" ja sina oled treenerina kusagil kõrval, andes aeg-ajalt nõu. Sa võid vahel aja maha võtta ja saata sisse uusi mängijaid, kuid sa ei mängi nendega kaasa. Sa oled treener ja nemad mängijad. Ja seejärel saabub viimane faas, milleks on sõprus. See algab kusagil 20. eluaastast ja kestab elu lõpuni, normaalse vahekorra puhul aina süvenedes ja suurenedes. Te käite koos, vestlete koos, meenutate koos, naerate ja nutate koos. Te olete võrdsed isiksused, head sõbrad.
Tark ja hea isa laseb oma lapsed õigel ajal vabaks, saades tasuks eluaegse sõpruse.
4. TA OLI VALMIS ANDESTAMA TÕSISE EKSIMUSE JA MINEMA EDASI.
Isa tähendamissõnas andis pikalt mõtlemata andeks poja rumala teo ja läks koos pojaga eluga edasi. Kuid sinnamaani jõudmiseks läks veel pisut aega. Esialgu leiame poja võõral maa elu põletamas. Tähendamissõnast loeme: "Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema" (Luk.15,14). Ilmselt esimest korda oma elus tundis poeg millestki puudust. Alati oli isa hoolitsenud tema eest. Nüüd aga on ta näljane ja kodutu. Mida ta nüüd oskas teha, kui isa ei olnud ta kõrval? "Ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale." (Luk.15,15.16). Loo mõte on see, et poeg langes oma rumala valiku tõttu kõrgeimalt positsioonilt madalaimale võimalikule kohale. Juut seakarjas ilma palgata!
Aga see põhjas ärakäimine tuli talle kasuks, sest alles siis hakkas ta oma elu üle järele mõtlema. "Aga kui ta keskenes endasse," teatab Pühakiri, "ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!" (Luk.15,17). See oli hetk, mil ta peas süttis otsekui tuluke. "Kuhu ma olen välja jõudnud? Ma lahkusin kodust, sest pidasin isa reegleid asjatuteks ja arvasin, et elu omapead on palju parem. Aga siin ma nüüd olen, näljane ja võõramaalase sigu söötmas! Enam hullemaks ei saa minna! Ma olen talitanud rumalasti ja pean midagi nüüd ette võtma." Ja nii ta otsustas: "Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!" (Luk.15,18.19).
Kodus olles oli ta aina öelnud: "Isa, ANNA MULLE seda ja teist!" – kuni kogu pärandi väljanõudmiseni. Nüüd ütleb ta: "PEA MIND kui üht oma palgalist!" ehk "TEE MINUST oma palgalise!" Kas märkate suurt muutust tema soovides? Mitte enam "anna mulle," sest ma olen su poeg, vaid "pea mind", "tee minust" oma sulane.
Kõigil meil tuleb teha see kogemus. Kui me lõpuks lõpetame nõudmise: "Jumal, anna mulle, anna mulle!" ja anume selle asemel: "Jumal, tee minust, tee minust see inimene, kellena Sina mind soovid näha!" siis oleme saanud küpseks võtma Taevaisalt vastu pojale kuuluva sõrmuse ja kuue ja Isal on meist siiralt hea meel!
Tähendamissõnast loeme edasi: "Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud." Pange tähele: armastav isa ei teinud pojale ühtegi etteheidet, ei määrinud talle nina alla enda ja ema muret ega raisatud vara. Ei pööranud tähelepanu ka sellele, et poeg haises nagu siga! Ta langes pojale kaela ja andis talle suud! Ja kui nüüd poeg hakkas oma hästi läbimõeldud sõnu talle ette lugema: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks", katkestas isa teda, andes käsu sulastele: "Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!" (Luk.15,20-24).
Nagu me mõistame, alles nüüd, läbi patukahetsuse ja andestuse, tekkis tõeline isa-poja suhe. Kuna oli tegemist täiskasvanud pojaga, siis väljendus see sügavas sõpruses. Nii jõuame viimase mõtte juurde:
5. TA ARMASTAS OMA POEGI VÕRDSELT, EHKKI KOHTLES NEID ERINEVALT.
Tähendamissõna jätkub: "Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda" (Luk.15,25-28).
Olukord on tõsine, lausa kriitiline, kas pole? Kaks poega on väga erinevad. Üks neist on ilusti kodus ja teeb vajalikke toimetusi, teine on seikleja vaimuga ja rändab võõrale maale. Kui pojad on nii erinevad, ei saa neid kohelda ühtemoodi. Sa armastad neid ühepalju, kuid kohtled erinevalt. Isa tuli toast välja PALUMA oma poega: "Palun, tule sisse!" Ilmselt oleks ta heameelega ka teda emmanud ja talle suud andnud, kuid poja hoiak ei lubanud tal seda teha. Ta sai vaid paluda. Kuid see palvegi põrkus vastu külma seina!
Tähendamissõna jätkub sõnadega: "Kuid tema [vanem poeg] vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!" (Luk.15,29.30).
Need otsekui kuulipildujast tulnud sõnad haavasid isa valusamalt kui noorema poja sündsusetud teod. Me ei hakka neid lahkama, sest need on nii inetud ja ülekohtused. Küll on kahju, et vahel võib ka muidu nii pai laps toimida nii inetult!
Õnneks lõpeb see tähendamissõna isa positiivsete sõnadega, millega ta kinnitas, et ta tõesti armastab mõlemaid poegi võrdselt: "Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!" (Luk.15,31.32).
Meiegi, isad, ehk ei kohtle oma lapsi päris ühtmoodi, kuid me kindlasti armastame neid võrdselt. Ja kui soe tunne on südames, kui mõni laps meile ütleb või kirjutab: "Ma armastan sind, isa!" Me kõik oleme Taevase Isa lapsed, kes meid kahtlematult kõiki armastab; soojendagem siis vahel ka Tema südant siira sõnaga: "Ma armastan Sind!"
Lastejutt: Üks ajakirjanik küsis suure firma juhilt: "Kui sa värbad endale töölisi, millele sa siis kõige enam tähelepanu pöörad? Milliseid inimesi sa endale tööle võtad?"
See vastas: "Ma uurin välja, kuidas suhtub see inimene oma isasse. Milline on nende vahekord? Kuidas nad omavahel läbi saavad? Kui ta armastab oma isa, austab teda ja on talle kuulekas, suhtub ta tõenäoliselt samamoodi ka minusse kui tööandjasse. Ja teda on turvaline tööle võtta. Kui ta aga oma isa ei austa ega saa temaga hästi läbi, siis tuleb tal tõenäoliselt raskusi ka minuga. Ja ma ei soovi sellist töölist. Ma olen leidnud, et lapse vahekord oma isaga annab tooni kogu tema eluks."
Seda õpetab ka Pühakiri. Paulus kirjutab, et ""Austa oma isa ja ema!" — see on esimene käsusõna, millel on tõotus: "Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!" (Ef.6,2.3). Nii et austage ja armastage mitte ainult oma ema, vaid ka isa!
Muuseas, üks õnnitluskaarte tootev firma otsustas teha midagi erilist emadepäevaks. Nad seadsid üles laua vanglas, kutsudes kinnipeetavaid üles saatma tasuta kaarte oma emale. Soovijaid oli nii palju, et neil tuli sõita teise kasti kaartide järele!
Edust tiivustatuna otsustasid nad teha sama heateo isadepäeval. Kuid pettusid, sest ükski vang ei soovinud saata kaarti oma isale. Mõned ütlesid isegi, et nad ei tea, kes nende üsa üldse on! Halb vahekord oma isaga vajutas pitseri kogu nende elule!
Nii et, lapsed, austage oma isa; ja isad, armastage oma lapsi.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv