.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6070)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Uus algus
03.01.2009 - (1265)

2.Kor.5,17-20: "Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud! Aga kõik on Jumalast, kes meid on iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile andnud lepitusameti. Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna. Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!"
Me kõik eksime ja rikume nii mõnegi asja ära. Me ütleme sõnu, mida tahaksime hiljem tagasi võtta. Me teeme asju, mida sooviksime hiljem olematuks teha. Me jätame kasutamata võimalusi. Seda juhtub meie elu kõigis valdkondades. Vahel me eksime tööl või koolis; vahel me teeme haiget inimestele, keda armastame, vahel me kurvastame Jumalat. Ja kuna me kõik keerame mõne asja nässu, soovime me alustada uuesti. Me soovime pöörata selja minevikule ja vaadata tulevikku, lootes, et nüüd läheb kõik paremini.
Uuesti alustamine on erutav kogemus – uued väljakutsed, uued võimalused, uued lootused. Nagu lastel, kes alustasid äsja uut kooliaastat. Läks möödunud aastal kuidas läks, aga nüüd on võimalus alustada uuesti ja hea püüdmise juures võib edaspidi minna paremini. Mõned lähevad seda uuesti alustamise erutavat kogemust otsides siiski liiga kaugele, jättes oma abikaasa ja alustades uut vahekorda kellegi teisega – ikka lootuses, et nüüd olen jõudnud lilleaeda! Palju parem oleks alustada uuesti oma abikaasaga, tuletada meelde alguses antud tõotusi ja pühenduda uuesti nende täitmisele.
Sama käib ka meie vahekorra kohta Jumalaga. Siingi võime uuesti alustada – mitte uue jumalaga, vaid sama Jumalaga uute tõotuste ja uue pühendumisega. Ilmselt pole meie hulgas kedagi, kes poleks seda teinud – võib-olla isegi mitu korda. Mõned alustavad koguni iga päeva uue pühendumisega, lootes sel päeval kõndida paremini koos Jumalaga. Ja see on muidugi hea. Aga kui sellele heale lootusele järgneb pettumine ja neid pettumisi kuhjub liiga palju, siis võib inimene kaotada lootuse. "Kui mitu korda olen ma alustanud uuesti," mõtleb ta. "Iga kord on mu püüdlused jooksnud karile. Iga kord olen ma oma lootuses pettunud. Kas tasub üldse veel loota ja üritada alustada uuesti?"
Piiblis on lugu naisest, kes oli jõudnud sinna punkti – kes oli kaotanud lootuse. Ohates sügavalt, võttis ta kätte oma savikruusi ja asetas õlale. Ühe käega sellest kinni hoides, avas ta teise käega ukse. Sealt paiskus talle vastu nägu kuum õhk ja mõni hetk olid ta silmad pimestatud keskpäeva eredast päikesest. Siis kummardus ta kergelt ja astus läbi madala ukseava tänavale.
Väljas oli vaikne; võis kuulda vaid tsikaadide siristamist. Naine vaatas ühele ja teisele poole – ühtegi naist polnud näha. Ta ohkas veelkord ja seadis sammud linnaserva poole.
Ta läks vett tooma. Ei olnud hea aeg vee toomiseks. Tegelikult ei olnud hea aeg üldse väljas viibimiseks. Päike oli jõudnud seniiti ja selle kuumad kiired põletasid halastamatult naist. Ta oleks võinud valida päeva jahedama aja, kuid see oleks tähendanud silmitsi seismist teiste naistega.
Mõistate, see naine oli selle linna "paha tüdruk." Ta ei olnud abielus mehega, kellega ta parasjagu koos elas. Tal on olnud juba viis abikaasat. Viis korda on ta püüdnud alustada uuesti. Viis korda on ta püüdnud ehitada üles uut elu. Kuid iga kord on see lõppenud nurjumisega. Nüüd on ta kaotanud lootuse abieluõnnele, üldse õnnele.
Tema jaoks pole enam pöördepunkti. Pole enam uut algust. Ta on leppinud oma saatusega olla põlatud. Ta on õppinud elama ilma lootuseta.
On traagiline, et see naine pole ainus, kes on jõudnud sellesse punkti. Peale paljusid pettumusi võib see juhtuda igaühele. Sa võid kaotada lootuse, et sinu jaoks eksisteerib veel uus algus.
Piibel siiski ei jaga seda mõtet, pakkudes kõigile uut algust. Kuidas? Paulus kirjutas meie tänases sissejuhatavas kirjakohas – 2.Kor.5,17: "Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!" Kristus toob uue alguse.
Kreekakeelsest sõnast "ktisis" tõlgitud "uus loodu" viitab uueksloomisele, aga ka uueksloodud asjale. Äsjaloetud tekst tähendab siis, et kui keegi pühendab oma elu Jeesusele, alustab Tema selle inimese uueksloomist. Mitte lihtsalt reformimist või rehabiliteerimist, vaid seestpoolt täiesti uueks inimeseks loomist. Algab uus elu.
Kuidas see toimub, seda seletab Paulus sama peatüki salmides 14 ja 15: "Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud."
Kristuse armastus on see jõud, mis muudab meid. Tema surm võimaldab meil surra endisele elule ja Tema ülestõusmine võimaldab meilgi ärgata uuele elule. Just seepärast võiski Paulus kirjutada, et "vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!"
Pöördudes tagasi oma piibliloo juurde, näeme, et just sellist uut elu pakkus Jeesus sellele lootuse kaotanud naisele. Lähenedes kaevule, "Jaakobi allikale" (Joh.4,6), märkab naine üht Meest istumas kaevu ääres. "Mida Ta seal teeb," mõtleb naine kõhklevalt. Ta tahaks joosta ära, kuid ta vajab vett. Mahalöödud silmadega läheneb ta kaevule, mõeldes et ehk see mees ei pane teda tähele.
Ma ei tea, kuidas oleks olnud teiste meestega, kuid see Mees – Jeesus – ei ignoreeri kunagi kedagi. Ta paneb kõiki tähele. Ta pöördus otsekohe selle naise poole, paludes talt vett.
Jeesus ei oleks pidanud selle naisega rääkima. Tolle aja tava keelas selle. Esiteks – tegu oli ju naisega ja üks mees ei rääkinud suvalise naisega, eriti kui ei olnud kohal selle meest või isa. Teiseks – naine oli samaarlanna ja Jeesus oli juut ning juudid ja samaarlased evisid tol ajal samasuguseid vastastikuseid tundeid nagu juudid ja palestiinlased tänapäeval! Ja kolmandaks – naine elas patus ja kellelgi ei sobinud temaga rääkida, isegi mitte linna naistel. Jeesus ei oleks tohtinud temaga rääkida. Kuid Ta rääkis siiski.
Ja siis Ta pakkus naisele elavat vett, mis kustutab inimese janu ja annab igavese elu. Kuna Vanas Testamendis on mitmeid kirjakohti, mis viitavad Jumalale kui "elava vee allikale" (näit. Jer.2,13; 17,13; Ps.36,9), siis seda öeldes ütles Jeesus sisuliselt: "Mina olen Messias! Mina olen see, keda te olete oodanud! Mina olen see, keda sa vajad!"
Kuid naine ei saanud aru, millest Jeesus rääkis. Ja siis muutus Jeesus isiklikuks, naisele tundus, et liiga isiklikuks. Ta rääkis naisele tema nurjunud abieludest. Ta meenutas naisele tema minevikku ja pettumusi. Ja naine hakkas mõistma, mida Jeesus talle pakub – uut algust, uut elu. Kuid see teema on naisele liiga valus ja ta püüab põgeneda Jeesuse selle pakkumise eest, viies jutu teisele teemale – ühele vaidlusküsimusele juutide ja samaarlaste vahe. Kes ikka tahab, et räägitakse tema pattudest, pettumustest ja valust. Neist asjust vaikitakse ja need püütakse unustada ning selliselt harjutaksegi elama vaimulikus vaesuses, ilma lootuseta.
Lootuse taasäratamine teeb haiget. Kui me hakkame uuesti lootma, võime uuesti pettuda! Kui me püüame veel kord uuesti alustada, võime veelkord uuesti nurjuda! Kuid kui kardetav ka on mõte uuest algusest, tõotab Piibel meile just seda. "Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu!" kirjutab Paulus 2.Kor.5,17.
Kuid see "uus loodu" ei ole lihtsalt üks järjekordne uus algus – inimese veel üks ponnistus muuta oma elu, mis tõenäoliselt jälle nurjub. Selle "uue loodu" sünnitab Jeesus, kes ütles – Mat.28,18: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal." Selle uue alguse pakub Jumal, kellest tunnistas juba Iiob – Iob.42,2: "Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu!" Jeesus ise lisab – Mat.19,26: "Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!"
Mis tunnistab sellest, et meie uus algus on olnud edukas, et meist tõepoolest on saanud "uus loodu"? Meie uue elu. Ja see, kui me panime tähele, on kirjas ka meie sissejuhatavas kirjakohas. 2.Kor.5,17-20: "Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud! Aga kõik on Jumalast, kes meid on iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile andnud lepitusameti. Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna. Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!"
Kui me anname oma südame Kristusele ja Tema alustab meis uueksloomise tööd, saavad meist Tema käskjalad, Tema abilised – Tema käed ja jalad ja suud! Meid ei kohelda nagu paha poissi, kellele õpetaja annab uue võimaluse, kuid paneb ta klassis istuma üksinda teistest eemale nurka. Näita, et sa käitud nüüd korralikult! Ei! Meid usaldatakse täielikult ja meile antakse püha töö. Meie elu saab äkki hoopis kõrgema eesmärgi kui raha teenimine ja mõnusalt ära elamine. Meist saavad uue alguse kuulutajad kõigile, kes seda igatsevad. "Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!"
Kuid tuleme nüüd tagasi selle elust räsitud naise juurde. Kuulates Jeesuse sõnu, mõistab ta lõpuks, et on kohanud Messiat, kes on juba alustanud tema uueksloomist! Väliselt on ta samasugune, aga seesmiselt on ta uus loodu. Ta ei näe end enam hüljatuna ja põlatuna. Selle asemel mõistab ta, et talle on usaldatud sõnum, imeline uudis: Messias on siin! Jumal on lepitanud meid enesega!
Ja see naine, kes kõndis kaevu juurde ilma ühegi sõbrata, ilma lootuseta, ilma tulevikuta – seesama naine jookseb tagasi linna. Ta on kohanud Messiat. Temast on saanud Jeesuse käskjalg.
Joh.4:28-30: "Siis naine jättis oma veekannu sinna ja läks linna ning ütles inimestele: "Tulge vaadake inimest, kes mulle on öelnud kõik, mis ma olen teinud! Kas see ei ole Kristus?" Nad väljusid linnast ja tulid Tema juurde." Ja edasi salmid 39-42: "Aga palju samaarlasi sellest linnast uskus Temasse naise kõne tõttu, kes tunnistas: "Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud!" Kui nüüd samaarlased tulid Tema juurde, palusid nad Teda jääda nende juurde. Ja Ta viibis seal kaks päeva. Ja veel palju rohkem samaarlasi hakkas uskuma Tema sõna tõttu. Nad ütlesid naisele: "Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et Tema on tõesti maailma Õnnistegija!""
Kui meie kohtame Jeesust kui oma isiklikku Päästjat, saab meiegi elu sügavama ja kõrgema eesmärgi ning meist saavad Tema käskjalad, Tema saadikud, Tema kaastöölised. Iga päev me palume: "Jumal, kasuta mind igas heas töös, mida Sina soovid teha!"
Paljud meist elavad sellist elu. Kuid kui sa tunned, et sa vajad uut algust, siis tea, et Jeesus on seda sulle pakkumas – algust, millel ei ole lõppu. Ta annab sulle vett, mis voolad igavesse elusse. Veel Piibli viimaselt leheküljelt kostub kutse – Ilm.22,17: "Ja Vaim ja pruut ütlevad: "Tule!" Ja kes seda kuuleb, öelgu: "Tule!" Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!"
Ilma hinnata! Uus algus on niisiis tasuta kõigile! Ka isiklikult sinule!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv