.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ülestõusmise religioon
03.04.2010 - (1176)

1.Kor.15,12-23: "Aga kui Kristusest kuulutatakse, et Ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist? Aga kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles äratatud. Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk; ja meid leitakse siis Jumala valetunnistajad olevat, sest me oleme tunnistanud Jumala vastu, et Ta on üles äratanud Kristuse, keda Tema pole äratanud, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud...
Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses, aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad Tema tulemises."
Kristus suri meie eest. See on imeline tõde ja me ei väsi seda kuulutamast. Meie olime oma patutegudega ära teeninud surma, kuid Tema võttis meile määratud karistuse enda kanda, päästes meid selliselt igavesest surmast, mida Piibel nimetab ka teiseks surmaks (Ilm.2:11; 20:14; 21:8).
Aga kuidas jääb esimese surmaga, mida Piibel nimetab magamiseks (Joh.11,11), hingamiseks (Ilm.14:13) või puhkamiseks (Õps.21:16)? Kes äratab meid sellest? Kui palju häid usklikke inimesi on surnud seda esimest surma! Ja meiegi sureme, kui just Jeesus varem tagasi ei tule. Mis saab neist? Mis saab meist? Sissejuhatuseks loetud kirjakoht ütles, et "kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama [ehk surnud esimest surma], hukka saanud."
Kristuse ülestõusmine on see, mis tagab usklike ülestõusmise surmaunest ehk esimesest surmast. Jeesus mitte ainult suri meie eest, vaid Ta ka võitis surma, kui Ta kolmandal päeval tuli hauast välja. Ja meie sissejuhatav kirjakohtki jätkus rõõmusõnumiga: "Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses, aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad Tema tulemises."
Jeesus läks meie eel üle surmajõe, avades ka meile võimaluse see turvaliselt ületada.
Ma lugesin ühest misjonärist Brasiilias, kes avastas ühe indiaanlaste hõimu elamas dzunglis laia jõe kaldal. Selle liikmed vajasid meditsiinilist abi, sest laagris raevutses kohutav nakkushaigus. Inimesi suri iga päev. Haigla ei olnudki nii kohutavalt kaugel – vaid üle jõe –, kuid indiaanlased ei ületanud seda, sest nende uskumust mööda elasid seal kurjad vaimud. Vette minek tähendas nende arvates kindlat surma. Misjonär seletas, kuidas ta oli ületanud selle jõe, ilma et oleks viga saanud. Kuid see ei veennud neid. Siis viis ta nad jõe äärde ja pistis oma käe vette. Kuid seegi ei aidanud. Nad polnud ikkagi valmis vette minema. Ta astus vette ja kõndis edasi, kuni vesi ulatus puusadeni, ning pritsis vett endale näkku. Ka sellest polnud kasu. Nad ikkagi kartsid astuda jõkke. Lõpuks ta sukeldus ja ujus vee all, kuni väljus teise kalda ääres. Seal tõstis ta võidukalt käed. Ta oli sukeldunud vette ja pääsenud! Alles nüüd indiaanlased rõõmustasid ja järgnesid talle üle jõe.
Just seda tegi Jeesus! Ta rääkis oma aja inimestele, et neil pole vaja karta surmajõge, kuid nad ei uskunud. Ta puudutas surnud poissi ja tõi ta tagasi ellu. Ikkagi nad ei uskunud. Ta läkitas elu surnud tütarlapse kehasse ja sai sama tulemuse. Ta lasi surnud mehel olla hauas neli päeva ja kutsus ta siis sealt välja, kuid inimesed ei uskunud ikkagi Teda. Lõpuks sukeldus Ta ise surmajõkke ja tuli välja teisel kaldal. Kas nüüd uskusid kõik? Mitte kõik Korintose koguduses, nagu sissejuhatavast kirjakohast selgub. Sellepärast me räägimegi nii palju ülestõusnud Kristusest, et sisendada usku ka meie ihu-ülestõusmisse esimesest surmast. Ilm.20,6 on kirjutatud: "Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda."
Oma ülestõusmisega tagas Jeesus meile esimese ülestõusmise; oma surmaga päästis Jeesus meid teisest surmast. Seega peaksime me mõistma, kui oluline on Kristuse ülestõusmine. Tema surmast ei oleks meile mingit kasu, kui poleks ülestõusmist.
Kristlus on ülestõusmise religioon. Üks jutlustaja keeldus Palestiinat külastamast sõnadega: "Ma ei taha minna sinna, kus Jeesus OLI; ma tahan jääda siis, kus Jeesus ON!" Jeesus on üles tõusnud ja Ta on siin!
Uus Testament räägib mitmest ülestõusmisest. Peatugem täna neist tähtsaimate juures.
1. JEESUSE KRISTUSE IHU-ÜLESTÕUSMINE. Jeesus suri reedel "üheksandal tunnil" (Mat.27,46) ja tõusis üles, "kui hingamispäev oli möödunud ja hakkas koitma nädala esimese päeva hommikul" (Mat.28,1), seega "kolmandal päeval," nagu Ta ise oli jüngritele korduvalt rääkinud (näit. Mat.16,21). Ta tõusis üles ihuga, mitte vaimuna, nagu jüngritele esmapilgul tundus, kui Ta äkki läbi lukustatud uste nende keskele ilmus. Ta pidas vajalikuks seda neile selgitada, öeldes – Luk.24,39: "Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!" Pühakirja aruanne jätkub – s. 40-43: "Ja seda öeldes näitas Ta neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast veel ei uskunud ja imeks panid, ütles Ta neile: "Kas teil on siin midagi süüa?" Ja nad panid Tema ette pala küpsetatud kala. Ja Tema võttis ja sõi nende ees."
Selles imelises taevalikus, kadumatus, surematus ihus ei piiranud Jeesust ei seinad ega kaugused, isegi mitte Maa gravitatsioon. Kui Ta oli oma maised rännakud lõpetanud, tõusis Ta jüngrite imestavate pilkude all maa pealt üles "ja pilv viis Ta nende silme eest ära" (Apt.1,9).
Tänu oma ülestõusmisele võis Ta öelda – Joh.11,25: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!" Ja – Ilm.1,18: "Ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!"
Isa oma väikese tütrega peatusid hotellis. Öösel jäi tüdruk ootamatult väga haigeks ja hommikuks oli ta surnud. Isa oli väga kurb. Ta oli juba kaotanud surma läbi oma naise ja nüüd oli läinud ka ta väike kallis tütreke. Matusepäeval käisid kirstu järel ainult kaks inimest – isa ja jutlustaja. Haua veerel võttis ta taskust võtme, avas sellega puusärgi ning vaatas veelkord oma lapse armsat nägu. Siis sulges ta vaikselt kirstu, lukustas selle ja andis võtme surnuaiavahi kätte. Tagasiteel tsiteeris jutlustaja talle Ilm.1,18: "Ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!"
"Mida see võtmete jutt tähendab?" küsis leinav isa.
"See tähendab seda," ütles jutlustaja. "Sa arvad, et sinu väikese tütre puusärgi võti on surnuaiavahi käes. Kuid see pole nii. Sinu tütrekese haua võti on Jumala Poja käes. Ühel hommikul Ta tuleb ja avab selle puusärgi. Usu seda, ja sa näed oma tütart jälle.
Sellega oleme jõudnud juba ühe teise ülestõusmise juurde, millest räägib Piibel:
2. USKLIKE IHU-ÜLESTÕUSMINE. Jeesuse ülestõusmine on ühteaegu nii tõendiks kui ka näiteks Jumala laste ihu-ülestõusmisest Kristuse teisel tulekul. Nagu tõusis Tema, nii tõuseme ka meie. 1.Kor.15,49 ütleb, et "otse nõnda nagu me oleme kandnud muldse inimese kuju, nõnda me kanname kord ka taevast kuju." Flp.3,21 kirjutab Paulus, et Jeesus muudab "meie alanduse ihu ... oma äraseletatud [ehk aulise] ihu sarnaseks."
Benjamin Franklin olevat ise koostanud teksti kirjutamiseks tema hauakivile. Kokkuvõetult oli see umbes selline: Siin lebab Benjamin Franklini keha nagu vana, lõhkikistud raamat – toiduks ussidele. Kuid see töö pole täiesti kaduma läinud, sest ta usub, et see ilmub veelkord uues ja paremas väljaandes – korrigeeritud ja parandatud selle Autori poolt.
Kui palju lähedasi ja armsaid inimesi oleme sängitanud maamulda ihu-ülestõusmise ja taaskohtumise õndsas lootuses! Kuid selle lootuse omamiseks tuleb meil veel enne osa saada ühest teisest ülestõusmisest:
3. PATUSTE ÜLESTÕUSMINE ELULE KRISTUSES. Minevikus toimunud Kristuse ihu-ülestõusmise ja tulevikus toimuva pühade ihu-ülestõusmise vahel toimub veel vähemalt üks ülestõusmine. See on vaimulik ülestõusmine – samuti üleloomulik, kuid mitte vähem reaalne kui ihu-ülestõusmine. Jeesus ütles – Joh.5,24.25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud ellu! Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!"
See vaimulik ülestõusmine on sama suur ime kui surnud ihu elustamine – võib-olla isegi suurem, sest see on eelduseks, et üldse saaks toimuda ihu-ülestõusmine igaveseks eluks. Paulus kirjutab sellest kirjas efeslastele – Ef.2,1-6: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks — armust olete õndsaks saanud — ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses."
Surnud ei näe, kuule ega tunne. Selline on nende olukord, kes on surnud vaimulikult. Nad on surnud Jumala asjadele. Nad ei näe Teda, kuule Teda ega tunne Teda. Nad ei saa end ise surnuist üles äratada. Ainult Jumal võib seda teha – ja saab seda teha, kui nad soovivad uut elu. Kui me oleme kristlased, siis me oleme surnuist üles äratatud, Kristuse poolt elavaks tehtud.
Üks pastor rääkis teemal: "Jeesus – elav vesi." Üks moslem katkestas teda ja ütles: "Teie religioon on kui väike allikas, kuid islam on suur nagu ookean!"
"Jah," vastas pastor, "kuid siin on siiski suur vahe: kui inimesed joovad ookeani vett, nad surevad! Aga kui nad joovad allika vett, saavad nad kosutatud. Kui me joome eluveest, mida annab meile Jeesus, elame me igavesti!"
Mis saab aga siis, kui me oleme küll joonud eluveest ja ärganud uuele elule, kuid oleme ära väsinud, tuimaks jäänud. Siis peame me kogema veel üht ülestõusmist, et me tõepoolest võiksime elada igavesti:
4. USKLIKE ÜLESTÕUSMINE. See on Püha Vaimu töö, kui me palume Tal seda teha. Tema on see, kes puhub uue elu inimesse, kes on Jumala suhtes külmaks muutunud. Tema võib võtta kuivanud luud ja teha nad jälle elavaks (Hes.37,1-14).
Paljud kristlased on tänapäeval surnud võimalustele, kohustustele, pühale elule, väele, mis on neile kättesaadav. Paljud on surnud Jumala töö vajadustele ja ligimese hädadele. Patt on saanud võimust nende üle. Kuid Paulus kutsub üles – Rom.6,11: "Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses."
John Sung tuli 1920. aastal Ameerikasse, taotlemaks doktorikraadi keemias. Ta õppis hästi ning talle tulid ahvatlevad tööpakkumised. Kuid samal ajal tundis ta Jumala kutset Teda teenima. Ta seisis dilemma ees. Pärast tõsist sisemist võitlust otsustas ta pühenduda Jumala tööle. Varsti pärast seda nägi ta ebatavalise unenäo. Ta lamas puusärgis ja kuulis Jumalat ütlemas: "John Sung on surnud – surnud oma minale kuid elav Kristusele!" Seejärel näis, et surnukeha hakkas end liigutama. Inglid puhkesid nutma. John ütles: "Ärge nutke, inglid, ma jään surnuks maailmale ja elan ainult Kristusele!" Temast sai vägev jutlustaja Hiinas ja Kagu-Aasias. Mõned on pidanud teda Hiina suurimaks evangelistiks.
Täna oleme rääkinud neljast ülestõusmisest – kahest välisest ja kahest seesmisest. Kahest ihu-ülestõusmisest ja kahest vaimu ülestõusmisest. Nende eesotsas kõrgub Jeesuse ülestõusmine, mis on teinud võimalikuks kõik teised ülestõusmised. Täname siis Jeesust Tema surma ja ülestõusmise eest – ja parima tänu saame Talle tuua oma ülestõusmise eluga!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv