Ta oleks võinud...
03.05.2014 - (1309)

Äsja möödusid pühad, millega kristlik maailm tähistas Jeesuse maise elu viimaseid sündmusi. Meil kaiguvad ikka veel kõrvus palmipuude püha entusiastlikud "Hoosianna!" hüüded ja suure reede sõge "Löö risti!" kisa. Kindlasti helisesid need hääled ka Jeesuse jüngrite kõrvus veel kaua pärast nende Issanda ülestõusmist, kui nad mõtlesid kõigele sellele, mida nad olid äsja kogenud – ja mida Jeesus oli üle elanud.
Inimlikult mõeldes – Jeesus oleks võinud end kõigest sellest valust säästa, ja säästa ka oma järgijaid nii suurest ehmatusest ja ängist. Päeval, mil Ta sisenes Jeruusalemma eeslisälu seljas, oleks Ta võinud kuulutada end kuningaks ning valdav enamus juute oleks Teda toetanud kogu oma jõuga ja nõuga. Kuid see polnud Jumala plaan. Ta ise oli öelnud: "Minu riik ei ole sellest maailmast" (Joh.18,36). Tema kuningriik ei pidanud olema maine, vaid taevane, mitte ajutine, vaid igavene. Inimesed seda ei mõistnud ja kui Jeesus loobus maisest kuningakroonist, pöördusid nad Tema vastu ning nõudsid koos variseride ja ülempreestritega Tema ristilöömist.
Markus kirjutab sellest ristilöömisest nii – Mrk.15,25-32: "Ent see oli kolmas tund [suurel reedel kell 9 hommikul], kui nad Ta risti lõid. Ja pealkirjaks oli kirjutatud Tema süü: "Juutide Kuningas!" Ka lõid nad ühes Temaga risti kaks röövlit, ühe paremale ja teise vasakule poolele. [Siis läks täide Kiri, mis ütleb: "Ja Teda arvati üleastujate hulka!"] Ja möödaminejad pilkasid Teda, vangutasid pead ja ütlesid: "Oh Sind, kes Sa maha kisud templi ja ehitad üles kolme päevaga, aita iseennast ja astu ristilt maha!" Samuti naersid Teda ka ülempreestrid isekeskis ühes kirjatundjatega ja ütlesid: "Muid Ta on aidanud, iseennast Ta ei saa aidata! Kristus, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt maha, et me näeksime ja usuksime!" Ja need, kes olid ühes Temaga risti löödud, teotasid Teda."
Kas märkate irooniat? Kui Jeesus takistas enda tõstmist juutide kuningaks, saab Tema "süüks" olemine juutide kuningas! Milline väljakutse sügava õiglustundega Jeesusele enesekaitseks. "Ma ju keeldusin olemast juutide kuningas! Kuidas te nüüd lööte mu risti kui juutide kuninga?"
Kuid selles ristilöömise stseenis oli muudki, mis provotseeris Jeesust midagi ette võtma. Teadlased ütlevad, et enese säilitamine ehk elu alalhoidmine on iga elusolendi peamisi instinkte. Inimene ei mõtle, kas ennast kaitsta või mitte; ta teeb seda automaatselt. Ja nii oli loomulik ristilöödud Jeesuse ümber olevatel inimestel eeldada, et Jeesus soovib ja püüab igal võimalusel ellu jääda. Sellepärast nad torkisidki Teda tagant: "Oh Sind, kes Sa maha kisud templi ja ehitad üles kolme päevaga, aita iseennast ja astu ristilt maha!" Sellepärast nad mõnitasidki Teda: "Muid Ta on aidanud, iseennast Ta ei saa aidata! Kristus, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt maha, et me näeksime ja usuksime!"
Kui Jeesus kõige selle peale ikka ristile jäi ja lõpuks seal suri, tegid nad loogilise järelduse, et Jeesus polnud mingi Jumala Poeg; Tal polnud mingeid üleloomulikke võimeid; Ta oli tavaline inimene ja sellepärast ei suutnud end päästa. Kuid nende järeldus polnud õige, sest Jeesus oleks võinud, oleks suutnud end päästa ja oma elu säilitada!
1. TA OLEKS VÕINUD VÄLTIDA SURMA MITTE TULEMISEGA JERUUSALEMMA.
Te vast mäletate hetke, kui Jeesus veidi enne kannatuste nädalat ütles oma jüngritele: "Lähme jälle Juudamaale!" (Joh.11,7). Mida kostsid selle peale jüngrid? Nad hoiatasid Jeesust: "Rabi, äsja püüdsid juudid sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?" (Joh.11,8). Jeesus oleks võinud seda hoiatust kuulda võtta ja jääda Galileasse. Tema töö seal oli olnud väga edukas. Seal pidas Ta oma kuulsa mäejutluse, mida olid tulnud kuulama tuhanded inimesed. Seal söötis Ta ime läbi tuhandeid inimesi, mille peale need soovisid tõsta Ta kuningaks. Seal tunnustasid inimesed Teda, et Ta ei kõnele nagu nende kirjatundjad ja variserid, vaid kui see, kellel on meelevald. Seal kõndis Ta vee peal, vaigistas tormi järvel ja paljude südames ning tegi tuhanded haiged terveks.
Ta oleks võinud jääda edasi Galileasse, kui Ta oleks vaid tahtnud. Seal oli tööd küllaga. Veel oli haigeid, keda terveks teha. Mitte kõik näljased polnud toidetud. Ikka oli neid, kellele evangeeliumi kuulutada. Muidugi oli seal ka probleeme. Variserid torkisid Teda ka seal. Tema oma kodulinna inimesed olid Ta ära ajanud. Kuid üldiselt läks Tal seal üsna hästi ja Ta suutis kõikidest ohtudest eluga välja tulla. Nii et Ta oleks võinud jätkata misjonitööd selles paljutõotavas piirkonnas ja mitte minna Jeruusalemma. Ta oleks võinud vältida surma, kuid Ta ei teinud seda. Määratud ajal seadis Ta oma sammud kindlalt Jeruusalemma poole, sest Ta teadis, et ennast säästes ei suudaks Ta päästa inimesi! Inimeste lunastamine nõudis Tema ohvrit. Ja Ta oli valmis seda tooma, vabatahtlikult.
2. TA OLEKS VÕINUD VÄLTIDA SURMA PÕGENEMISEGA KETSEMANI AIAST.
Ehkki Jeesus oli tulnud pühadeks Jeruusalemma, oleks Ta võinud vältida kinnivõtmist ja ristisurma sellega, et Ta poleks läinud sel saatuslikul neljapäeva ööl Ketsemani aeda. Ta ju teadis sellest arreteerimise plaanist. Ta oleks võinud minna oma üheteistkümne jüngriga ööbima kuhugi mujale, kuhu reeturist Juudas ei oleks osanud kinnivõtjaid juhatada. Spekuleerides edasi, kui Ta ka läks oma harjumust mööda Ketsemani aeda, oleks Ta suutnud ööpimeduse varjus sealt põgeneda otsekohe, kui nägi eemalt kinnivõtjate jõuku tulemas tõrvikute valgel. Seal kasvas ju puid ja põõsaid, mille taha peituda, ning kindlasti oli ka mõni tagavärav, kust salamahti välja lipsata. Ta oleks võinud minna Laatsaruse, Maarja ja Marta koju, kes oleksid heameelega aidanud Tal sellest piirkonnast põgeneda mõnda ohutusse paika.
Juba inimesena oleks Tal olnud mitmeid võimalusi vangilangemist vältida, rääkimata sellest, et Jumala Pojana suutis Ta teha lausa imesid. Kuid Ta valis mitte kasutada inimlikku tarkust ega ka mitte oma jumalikku väge enda päästmiseks kinnivõtjate käest. Sest ainult end ohverdades võis Ta päästa patuseid, kes muidu oleksid pidanud hukkuma.
Mõte Jeesuse põgenemisest Tema surma soovijate eest ei tarvitse tunduda võõristavana. Kindlasti poleks jüngrid näinud selles midagi imelikku. On ju paljud teised, tegelikult enamus inimesi, püüdnud ohte vältida ja oma elu säilitada. Kui Paulus sai teada vaenlaste plaanist teda surmata, palus ta end üle linna müüri korviga alla lasta (Ap.t.9,25), et pääseda nende käest. See ei alanda suurt apostlit meie silmis põrmugi. Nii ei oleks alandanud Jeesust ka põrmugi see, kui Ta oleks vaenlaste eest põgenenud. Tal oleks olnud end kerge õigustada: "Ülempreestrid ja variserid on ülekohtused inimesed; nad süüdistavad mind alusetult; ma pole teinud midagi kurja ja sellepärast ei kavatse ma end nende kätte anda."
Nii oleks Ta võinud sel öölgi pääseda ja keegi poleks sellepärast mõelnud Temast halvasti. Tal oli õigustus ja võimalus end päästa, kuid Ta ei teinud seda, sest Ta teadis, et ennast päästes ei suuda Ta päästa teisi. Ta pidi selle karika võtma ja tühjendama.
3. TA OLEKS VÕINUD VÄLTIDA SURMAMÕISTMIST PILAATUSE KOHTUKOJAS.
Jeesust süüdistati Rooma-vastases tegevuses ja sellepärast küsis Pilaatus otse: "Oled Sina juutide Kuningas?" Ja Jeesus vastas ka otse: "Jah, olen, sest mina olen Kuningas!" Aga Ta lisas: "Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!" (Joh.18,33.37.36). Vaevalt, et Pilaatus nägi selles mingit ohtu Rooma riigile. Tegelikult tunnistas ta otse ja korduvalt: "Mina ei leia Temast ühtki süüd!" (Joh.18,38; 19,4.6) ja Pühakiri ütleb, et ta püüdis Teda vabaks lasta (Joh.19,12).
Ma arvan, et Pilaatus oleks vabastanud Jeesuse rõõmuga ja teinud juudi juhtidele sellega ninanipsu, kui vaid Jeesus oleks talt seda palunud. Ta isegi üritas seda vestlust Jeesusega ise algatada, kuid Jeesus ei võtnud vedu. Joh.19,10 on huvitav mõte: "Siis ütleb Pilaatus Temale: "Kas Sa ei räägi minuga? Eks Sa tea, et mul on meelevald Sind vabaks lasta ja meelevald Sind risti lüüa?" Aga Jeesus ei soostunud end kaitsma ega tõelist õigusemõistmist nõudma või paluma.
Kindlasti oleks Ta suutnud end kaitsta. Polnud Ta ju teinud midagi halba ega riigivastast; kindlasti polnud Ta poliitiliselt ohtlik. Ta oleks võinud seal kohtukojas seistes öelda: "Ma olen kõigile õpetanud, et nad maksaksid ustavalt riigimakse. Ma olen õpetanud, et nad oleksid valmis kanda rooma sõdurite kandamit kaugemale, kui neilt nõutakse. Ma olen õpetanud, et inimesed ei tasuks kurja kurjaga ega ülekohut ülekohtuga. Ma olen õpetanud neid olema mitte vägivaldsed, vaid halastajad ja armulised ning andestavad – mitte sõjakad vaid rahunõudjad. Ma olen õpetanud, et nad armastaksid kõiki, isegi oma vaenlasi. Mul ei ole mingit riigivastast süüd. Sa ju tead seda. Ja sellepärast ma palun, et mind vabaks lastaks."
Kuid Jeesus valis enda eest mitte kosta. Täitusid Jes.53,7 sõnad: "Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud Ta oma suud!" Ta oleks võinud vältida surmamõistmist, kuid Ta ei teinud seda, sest ennast säästes ei oleks Ta saanud päästa meid!
4. TA OLEKS VÕINUD VÄLTIDA SURMA, SEISTES RAHVA EES.
Ta oleks isegi võinud vältida surma, pöördudes rahvahulga poole kohase kõnega. Oi, Ta oskas hästi rääkida. Ta oskas panna inimesi end kuulama. Tal oleks vaid tarvitsenud tõsta käsi ja öelda mõni õige sõna ja rahvas oleks kõik pöördunud Tema poole Teda toetama. Ta oleks võinud teha mõne silmatorkava ime – näiteks lüüa ülempreestrit pidalitõvega (mida see oli rohkem kui ära teeninud) – ja rahvas oleks kõik Tema ette kummardanud. Ta oleks võinud neile meelde tuletada kõiki oma heategusid ning kõige tipuks öelda: "Kui te nüüd mind toetate, lasen ma end kroonida teie kuningaks. Ma teen terveks kõik teie haiged ja söödan kõik teie tuhanded. Teil pole tarvis enam millegi pärast kurvastada ega muretseda – mina suudan täita kõik teie vajadused ja lahendada kõik teie probleemid." Ja rahvas oleks hõisanud, nagu mõned päevad tagasi: "Hooaianna Taaveti pojale!" ning toetanud Teda kahe käega.
Kuid Ta valis rahvahulgaga mitte manipuleerida. Ülempreestrid ja kirjatundjad ning variserid tegid seda. Ta ei soovinud saada nende sarnaseks. Kuid peamine põhjus, miks Ta ei otsinud rahvahulga toetust, oli muidugi see, et Ta soovis seda rahvast tõeliselt aidata – päästa neid nende pattudest. Ja seda sai Ta teha vaid nende eest surres, nende karistust kandes. Ta oleks saanud siin päästa ennast, kuid end päästes ei oleks Ta saanud päästa inimesi!
5. TA OLEKS VÕINUD VÄLTIDA SURMA ISEGI VEEL RISTIL OLLES.
Kohtukojast saadeti Jeesus Kolgata teele. Teda sunniti kandma rasket risti, taluma ränka pilget. Kõike seda oleks Ta suutnud vältida ja ma ei kahtle, et paljud – eriti jüngrid – ootasidki kogu aeg, millal Ta end vabastab ja ülekohtuseid karistab. Ta oleks võinud lasta endast paista killukese oma jumalikkust ja lihtsalt minna oma teed. Keegi poleks suutnud ega julgenudki Teda takistada.
Aga Ta laskis end risti lüüa. Veel sealgi oleks Ta võinud iga hetk appi hüüda ingleid. Kümme tuhat inglit oleksid olnud kohal kui välk ja ka välgu töö ära teinud, tappes kõik Tema vastased, ning vabastades Ta ristilt. Jumala Pojana oleks Ta suutnud sealt ka ise maha astuda. Seda teadsid isegi pilkajad, kes ütlesid: "Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!" (Mat.27,40). Ta oli Jumala Poeg, aga Ta ei astunud ristilt maha. Miks? Sest ennast päästes poleks Ta saanud päästa teisi. Ja Ta armastas neid teisi nii palju, et oli valmis taluma kõik ja minema oma kannatustes lõpuni, et neid päästa.
Kuid küsime lõpuks: Mida oleksid need inimesed võinud teha, kes nägid Jeesuse sellist armastust ja eneseohverdust? Nad oleksid võinud tunnistada koos sõdurite pealikuga, kes ütles seda kõike nähes: "Tõesti, see inimene oli Jumala Poeg!" (Mrk.15,39). Nad oleksid võinud kahetseda oma pattu ja uskuda Jeesusesse. Eks paljud seda tegidki, eriti alates nelipüha päevast. Kuid suurem osa valisid jääda uskmatuks.
Aga meie – mida võime teha meie, kuuldes Jeesuse tegudest, eriti Tema surmast meie eest? Me võime otsustada anda oma elu Temale, kes on andnud oma elu meile. Me oleksime võinud teha seda juba ammu. Ja mitmed ongi seda teinud. Kuid kas me oleme andnud end nii täielikult, nagu andis Tema? Jah, ka meie võiksime valida kergema elu ja hoiduda ristist. "See pole kerge tee, millel taevasse reisin, siin ohakaid ja okkaid on küll, kuid Lunastaja pärast, Ta sõpruse säras on see siiski kõige ilusam tee."
Ma ei soovi, et keegi meist seisaks ükskord Uue Jeruusalemma müüri taga mõtlemas ahastuses: "Ma oleksin võinud..." Jeesus tegutses sihikindlalt meie päästmiseks ja tegutsegem ka meie sihikindlalt selle pääste vastuvõtmiseks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv