.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6093)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kui lapsukesed
03.06.2006 - (1318)

Kui Jeesus kõndis siin maa peal, tõid vanemad oma lapsi Tema juurde, et Ta neid õnnistaks. Jüngrid takistasid neid. Kuidas reageeris sellele Jeesus? Piibel teatab – Mrk.10,14: "Kui Jeesus seda nägi, läks Ta tusaseks ja ütles neile: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!""
Jeesus läks tusaseks ja ütles... Millest see kõneleb? Kindlasti ei öelnud Ta need sõnad naeratades, lahke näoga ja õrna tooniga! Pigem tegi Ta seda tõsiselt, kirglikult ja karmi tooniga! Täpselt samuti, nagu Ta ütles korduvalt variseridele: "Te silmakirjatsejad!" (Mat.23,13). Sellist asja ei saa öelda lahkelt, pehmelt ja naeratava näoga. Nii et püüdke ka mind mõista, kui ma sarnasist asjust räägin!
Mat.23,13 tervikuna kõlab nii: "Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna." Kas see sõnum pole mitte sarnane varem loetud Jeesuse sõnumiga jüngritele: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!" Ärme oleme takistuseks laste teel Jeesuse juurde. Jeesus kutsub neid ja nemad tahavad minna, aga meie takistame neid oma külmuse, ükskõiksuse ja vahel ehk kriitikagagi. Arvame, et nad on liiga noored, et mõista vaimulikke asju ja vastu võtta Kristust.
Raamatus Suure Arsti jälgedes kirjutab Ellen White: "Ärge laske oma ebakristlikul iseloomul esitada vääriti Jeesust! Ärge tõugake väikeseid lapsi Jeesusest eemale oma külmuse ja karmusega. Kunagi ärge andke neile põhjust mõelda, et taevas pole neile meeldiv paik, kui teie olete seal." – MH 43.
Kas ei pane see meid mõtlema? Kas ei kohusta see meid millekski? Mind paneb see mõte lausa värisema. Ja ka järgmine Jeesuse poolt väljaöeldud mõte – Mrk.9,42: "Ja kes pahandab üht neist pisukesist, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi temale kaela pandaks ja ta merre visataks!" Muidugi on siin jutt noortest kristlastest, kuid kas pole meie lapsed noored kristlased selle sõna igas tähenduses?
Lapsed armastavad Jeesust ja Jeesus armastab lapsi. Tegelikult näeb Ta neis nii palju head, et seab nad täiskasvanuile eeskujuks, lausa mõõdupuuks! Kuulge, mida Ta ütleb Mrk.10,15: "Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!" Teises kohas ütleb Ta – Mat.18,3.4: "Tõesti ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis."
Seal, kus eestikeelses piiblitõlkes on sõna mitte ("ei saa te mitte taevariiki), on ingliskeelsetes tõlgetes sõna NEVER, mis tähendab "ei iial," "mitte kunagi," "mitte mingil juhul." Pole öeldud, et vahel ei saa või on raske saada – kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, ei saa sinna iialgi, mitte mingil juhul!
Ilmselt on lastel mingi iseloomujoon või omadus, mida täiskasvanuil on raske omada. Mis see võiks olla? See on miski, mida on vaja Jumala riiki saamiseks, s.t. õndsakssaamiseks ehk päästmiseks ehk õigeksmõistmiseks. Mis see võiks olla? Selgust aitab tuua Rom.6,23: "Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Rooma 6:23 ütleb, et taevas on armuand ehk kingitus Jumalalt. Markuse 10:15 ütleb, et me peaksime võtma selle kingituse – taeva – vastu nagu laps. Nii peaksime me nägema seda otsitud lapse voorust selles, kuidas ta võtab vastu kingituse.
Ma pole kunagi näinud, et ükski laps oleks keeldunud vastu võtmast kingitust! Kas teie olete näinud? Alati sirutavad nad rõõmsalt käe kingi järele. "Anna! Anna kohe, ma ei suuda oodata!" Ja kui kink on käes, ütleb ta "Aitäh" ning tunneb sellest siirast rõõmu. "See on nüüd minu oma! See jääb mulle alati!"
Täiskasvanud aga on teistsugused. "Oh, ei! Ma ei saa seda vastu võtta! Seda on liiga palju! Ma pole seda ära teeninud! Miks sa küll minu peale nii palju kulutasid? Kuidas ma suudan sulle tasuda?" Kas ei arutle täiskasvanud nii? Ja sellepärast mõned lausa vihkavad sünnipäevi! Siis on nii piinlik. Ei ole teistele midagi erilist kinkinud aga nemad kingivad sulle! Tuleb hakata palavikuliselt mõtlema, kuidas teha vastukingitusi!
Jõulud on paljudele täiskasvanutele kohutav aeg, sest nad kardavad, et keegi võib neile midagi kinkida või saata pühade postkaardi, aga nemad pole seda neile teinud. Nii nad siis mõtlevad palavikuliselt, kes need võiksid olla ja püüavad ennetada piinlikke olukordi igaks juhuks kingi andmise või postkaardi saatmisega. See paneb omakorda mõned teised täiskasvanud piinlikku olukorda... Ja nii me kulutame aastast aastasse pühade ajal ikka rohkem raha, et mitte kellelegi võlgu jääda – ning ostame ja kingime sageli asju, mida üldse vaja ei lähe...
Sellised on juba kord täiskasvanud. Me ei soovi võtta vastu kingitusi, sest tunneme, et see kohustab meid. Me tunneme, et me ei vääri seda, ning meil on piinlik, et me ei andnud midagi vastu. Ja kui jutt on taevast, siis ka see on and, kingitus – väga suur ja kallis kingitus! Ja just sellepärast on meil täiskasvanuil nii raske seda lihtsalt vastu võtta. Just siin kummitab meid soov saada õigeks mõistetud tegude kaudu! "Issand, lase mul midagi teha! Ma pean selle heaks midagi tegema! Ma ei saa seda lihtsalt niisama vastu võtta! Ma pean tegema midagi head!" Mõni teine ütleb: "Issand, kas Sa oled märganud, et ma olen teinud head rohkem kui halba? Kindlasti on see toonud mind taevale lähemale!"
Täiskasvanud kuidagi kahtlustavad kinke. Neil on isegi käibel vanasõna, et "tasuta lõunaid pole olemas!" Ja siin maa peal paljudel juhtudel see ka nii on. Kui midagi pakutakse tasuta, siis me kahtlustame mingit kavalat või isegi ohtlikku trikki! Kõige eest tuleb maksta, oleme me kindlad.
Kuid lastega on teisiti. Nad võtavad kingi vastu rõõmuga, ilma kahtlustamata, miks see antakse, ja ilma püüdeta selle eest ühel või teisel viisil tasuda. Lausa vastupidi – kui me neile midagi kingime, siis küsivad nad sageli: "Kas sa annaksid mulle veel midagi? On sul veel midagi anda? On sul veel kommi? Ma usun, et sul on veel midagi."
Just nii peaksime käituma me Jumalaga. "Mul on nii hea meel selle igavese elu kingi eest, taeva eest! On Sul mulle veel midagi anda? Anna veel midagi, Sul on kindlasti veel midagi varuks! Sa oled ju rikas. Ja Sa oled hea. Ma ei karda Sind! Ma armastan Sind! Anna mulle veel taevast, anna kohe, ma ei suuda oodata! Ma võtan selle hea meelega vastu ja see jääb minu omaks igavesti! Aitäh, Taevaisa!"
Miski ei haava ega solva kinkijat enam kui kingi saaja soov selle eest korralikult maksta. "Ma maksan sulle kõik ära, viimse sendini! Ma ei taha jääda sulle võlgu! Ära mõtlegi, et ma võtan selle kingituse niisama vastu. Ei, ma tasun sulle!" Kas te suudate kujutada ette, mida tunneb Jumal, kui keegi püüab taevast ära teenida? Millisest valust läks Ta läbi, et teha meile see kingitus: Ta andis oma ainsa Poja kannatama ja surema, sest Ta teadis, et see on ainus viis, kuidas me võime saada taevasse. Ja meie püüame maksta selle eest! "Ei, ei, ei – maksmine ei tule kõne allagi! Aga te võite mind tänada," ütleb Jumal. "Kui mu and teid rõõmustab ja "kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!" (Joh.14,15). Ma soovin teie armastust – ja mind armastades te peate käsud ja teete häid tegusid. See näitab, et te olete lasknud mind elama oma südamesse. Kuid ärge mõelgegi mulle taeva eest tasuda. Püüdes seda teha, te näitate, et te ei mõista selle hinda – ning solvate ja kurvastate mind."
Me võime muutuda nii iseseisvaks, et meie uhkus ei luba meil isegi vastu võtta Jumala andi! Kuid lapsed ei ole veel muutunud selliseks. Nad võtavad igavese elu anni vastu rõõmuga. Neil on piisavalt usku, et usaldada Andja sõnu. Ja seda vajame me kõik, et vastu võtta taevariiki. "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda," kirjutab Paulus (Ef.2,8.9).
Üks Prantsuse ärimees käis tihti ärireisil Inglismaal. Peagi leidis ta, et viibib rohkem oma ajast Inglismaal kui Prantsusmaal. Ja nii juhtuski, et ühel päeval ta inglise kolleegid ütlesid talle: "Mida sa pendeldad nende kahe maa vahel? Sa töötad ju suurema osa oma ajast siin. Sa võiksid kanda siia üle oma kodakondsuse ja elada siin." Mees mõtles selle üle kaua, sest Prantsusmaa oli ikkagi tema kodumaa. Siiski viibis ta suurema osa oma ajast Inglismaal. Ja lõpuks saabuski päev, mil ta otsustas loobuda Prantsuse kodakondsusest ja saada Suurbritannia kodanikuks. Ta täitis kõik vajalikud paberid ja tegi läbi kõik nõutud protseduurid ning saabus päev, mil ta andis vande olla ustav ja lojaalne Suurbritannia kodanik.
Siis küsis üks tema töökaaslastest: "Noh, mis tunne on? Eile olid sa veel prantslane, aga täna oled sa inglane!" Üldiselt on teada, et prantslased ja inglased ei saa omavahel eriti hästi läbi (nagu juudid ja samaarlased).
"Ah, mis tunne on? Tunne on suurepärane!" vastas mees.
"Me mõtlesime, et ehk sa tunned koduigatsust või midagi sellist," ütlesid töökaaslased.
"Ei," vastas mees, "hoopis vastupidi – ma tunnen erutust ja uhkust! Eile oli Waterloo minu kaotus. Täna on see minu võit! Ma olen nüüd inglane!"
Armas sõber, kui sa ei ole veel võtnud vastu Jumala anni lapse usuga, ehk teeksid seda praegu? Siis võid sa öelda: "Eile oli minu elu üks kaotus, sest ma kuulusin Saatanale, kuid täna on see võit, sest ma olen võtnud vastu Jumala riigi kodakondsuse – mitte millegi läbi, mida ma olen teinud, vaid lapselikus usus sellesse, mis Jeesus on teinud minu eest."
Tänu Jumalale, et meil on lapsed! Kui väga me neid vajame. Nemad näitavad meile, kuidas me peaksime võtma vastu Jumala riigi! Ärme vaatame neid läbi maailma silmade. Vaatame neid läbi Jeesuse silmade. Nad võivad õpetada meile, kuidas uskuda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv