.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Radikaalne armastus
03.08.2013 - (850)

Miks on kristlastest misjonäridel nii raske töötada maades, kus valitseb teistsugune religioon, näiteks Indias? Aga sellepärast, et kommunikatsioonikanalite kaudu on seal kristlasi peaaegu universaalselt kujutatud ebamoraalsete inimestena. India filmides on tavaline, et prostituutidele, kurjategijatele ja teistele negatiivsetele tegelastele antakse kristlikke nimesid, jättes hindudele mulje, et sellised need kristlased ongi. Pole ime, et nendega ei soovita tegemist teha! Ja muidugi näevad nad kristlastena kõiki Läänest pärit inimesi ja kogu Lääne ühiskonda.
Kuid paradoksaalne on see, et "kristlik" Lääs, kus meie elame, kujutab samuti oma kommunikatsioonikanaleis kristlasi valdavalt negatiivses valguses, pidades neid lihtsameelseiks, fanaatikuiks, rumalaiks või silmakirjalike usujuhtide poolt manipuleeritavaiks. Ju siis siin valitseb ka ikkagi üks teine religioon, mis püüab kristlasi näidata halvas valguses! Aga hindud ja muidugi ka moslemid nii peent vahet ei tee! Nende jaoks on kogu Lääs kristlik, ja selline, nagu see Lääs on, sellised on kristlased!
Aga miks siis näiteks hindud, kes peavad end kristlastest moraalsemateks ja vooruslikumateks, ei tee ise ära selle töö, mida tegi Ema Theresa ja mida teevad kristlased Indias tänapäevani, aidates selle ühiskonna kõige nõrgemaid ja abitumaid? Miks tõusevad Indias sageli esinevate näljahädade ja epideemiate korral jalule ülemaailmsed kristlikud organisatsioonid ning tõttavad kannatajaile appi? On siis hindud nii tundetud, nii südametud, et ei hooli, kui nende oma hõimurahvas kannatab?
Ei, asi pole selles. Nende käitumine tuleneb sellest, mida neile on õpetatud ja mida nad usuvad, ehk siis nende religioonist. Hindud usuvad reinkarnatsiooni ehk taaskehastumisse. Nad usuvad, et õnnistused või kannatused, mida nad selles elus kogevad, tulenevad otseselt nende eelmisest elust. Kui nad täna kannatavad, siis näevad nad selles jumalate karistust mingi paha asja eest, mis nad on teinud eelmises elus. Karistuse vastuvõtmisega nad heastavad oma patud! Ja nii talub hindu vaesust, haigust, valu ja kannatusi hambad ristis ega soovi ja ootagi, et keegi teda aitaks, sest nii võib ta pahandada jumalaid, kes soovivad teda karistamise kaudu puhastada ja järgmises elus kõrgemale tasemele [kõrgemasse kasti] aidata.
Või jätame India ja läheme Lähis-Itta. Kui India usk propageerib jõu ja vägivalla mitte kasutamist, sest nii võid sa kukkuda järgmises elus madalamasse kasti, siis muhameedlaste usu kohaselt on asjad sootuks teisiti. Kuigi enamus moslemeidki on rahumeelsed inimesed, lubab nende usk siiski kuulutada sõja kõigile uskmatuile, s.o. mitte-moslemitele. Neil pole mingi probleem kanda loosungit: "Surm Ameerikale!" või "Surm Läänele!" Kõige radikaalsemad nende usus leiavad, et terrorism on õigustatud. Me ei mõista, kuidas võivad mõned moslemid panna pomme plahvatama rahvarohkeil tänavail, turuplatsidel, ostukeskustes ja mujal, kus on palju inimesi – mehi, naisi ja lapsi. Me ei mõista, kuidas nad võivad õhata lennuki, kus on sadu süütuid inimesi – ma mõtlen inimesi, kes pole neile mingit kurja teinud? Kuidas võivad nad korraldada veresaunu haiglas ja võtta pantvangi meditsiinitöötajaid, kelle ainus kuritegu on haigete eest hoolitsemine?
Vastuse sellele küsimusele leiame jällegi nende religioonist, mida neile on õpetatud ja mida nad usuvad. Nagu juba öeldud, peavad nad kõiki, kes pole moslemid, uskmatuiks, ebapuhtaiks, roojasteks. Me pole nende silmis midagi väärt, sellepärast pole oluline, kas me elame või sureme. Kui meie surmaga on võimalik mingit kasu saada, siis las käia! Asja teeb veelgi hullemaks nende usk, et ka nende oma maine elu pole suurt midagi väärt. Neile õpetatakse, et kui nad surevad võideldes uskmatute vastu, saavad nad otsekohe paradiisi, kus nende elu on täis sensuaalseid naudinguid. Nii on nad valmis tapma ja saama ka ise tapetud. Kõike seda peavad nad Allahi tahteks.
Ma tegin selle sissejuhatuse selleks, et näidata, et meie usk – mida meile on õpetatud ja mida me siiralt usume Jumalast ja Tema tahtest – mõjutab otseselt meie elu ja meie väärtushinnanguid. Mida siis õpetab kristlik usk? Mida tähendab olla kristlane? Ma kardan, et enamus inimesi "kristlikus" Läänes seda ei mõista ja sellepärast ei käitu kristlase nime vääriliselt. Ei kuma nende elust vooruslikkust vaid pigem ebamoraalsust, mis on torganud silma nii hindudele kui moslemitele ja mida nad peavad kahjuks kristluse juurde kuuluvaks.
Millised me siis kristlastena, Kristuse järgijatena peaksime olema? Ma usun, et kõige kohasem on leida sellele küsimusele vastus Kristuse enda õpetusest. Loeme Tema sõnad Mat.5,38-42: "Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse [otseses tõlkes: särgi], jäta ka kuub; ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks. Anna sellele, kes sult palub ja ära käändu kõrvale sellest, kes sult tahab laenata."
1. JEESUS ÕPETAS RADIKAALSET ARMASTUST.
Jeesus oli omamoodi revolutsionäär. Talle meeldis esitada oma õpetust viisil, mis shokeeris kuulajaid. Selliselt püüdis Ta otsekohe kogu nende tähelepanu ja nii jäid ka Tema õpetused hästi meelde.
Just seda tegi Ta ka mäejutluse selles osas, mille me äsja lugesime. Sisuliselt ütles Ta: "Te olete õppinud midagi armastusest ja üritanud rakendada seda ka praktilisse ellu. Kuid ma soovin, et te läheksite kaugemale ja sellepärast rääkigem radikaalsest armastusest – armastusest, mis läheb lõpuni ega hoia midagi tagasi." Ja selle illustreerimiseks jutustas Ta kolm väikest lihtsat lugu. Püüame need lahti seletada.
Esimese loo puhul kujuta ette, et oled juut, kes kõnnib Jeruusalemma tänavail, ja näed gruppi kaasmaalasi rääkimas omavahel poliitikast – muudatustest, mida Heroodes tahab teha hoolekande programmis. Sa peatud kuulama ja siis äkki pöördub üks neist sinu poole ja küsib: "Mida sina sellest arvad?" Nii alustad sa oma seisukoha väljaladumist. Aga selle käigus märkad sa, kuidas mehe hari muutub aina punasemaks, kuni lõpuks ta purskab välja: "Mis lolli juttu sa ajad?!" ja annab sulle lätsti vastu üht kõrva.
Kuidas sa mõtled sellele reageerida? Seadus ütleb: "Silm silma vastu, hammas hamba vastu" (2.Ms.21,24). Seadus lubab sul lüüa vastu. Kuid Jeesus ütleb: "Ära vasta samaga, vaid pigem pööra talle ka teine kõrv, sest ma ei räägi sulle tavalisest armastusest; ma räägin radikaalsest armastusest, millel pole piire, mis armastab nii palju, et ei tasu kurja kurjaga."
Siis jutustas Jeesus teise loo. Me peame tundma pisut juutide riietumistava, et mõista seda lugu. Jeruusalemmas elaval juudil oli üsna standardne garderoob. Tal oli mitu särki, ehk alusriiet, mis oli tehtud pehmest kangast, et seda oleks meeldiv kanda naha peal. Kuid tavaliselt oli tal vaid üks kuub, üks üleriie. See oli tehtud raskemast ja karedamast materjalist ning see oli talle mitte ainult väliseks kehakatteks, vaid ka tekiks, millega ta kattis end öösel. See kuub oli talle nii oluline, et juudi seaduste kohaselt, ei tohtinud keegi seda isegi kohtu kaudu temalt ära võtta! Sa võisid nõuda temalt särki, sest tal oli tavaliselt neid mitu, kuid mitte kuube, sest siis oleks tal külm ja ta ei oleks kaitstud.
Nii teadsid inimesed, et kellelgi pole õigust nõuda neilt enamat kui särki. Kuid Jeesus ütles: "Oletame, et sa ei jaksa oma ligimesele võlga ära maksta ja ta kaebab sind kohtusse, et saada sult võla katteks särgi. Sa ütled talle: "Mul on väga kahju, et ei suuda sulle võlga ära maksta. Aga näitamaks, et ma olen aus mees ja vastutan oma tegude eest, ma annan sulle mitte ainult oma särgi, vaid ka kuue. Võta kõik ja ärme lähe kohtusse!"
Seejärel jutustas Jeesus veel kolmandagi loo. Ka selle mõistmiseks on hea teada tausta. Rooma võimud seadsid oma kolooniates sisse palju reegleid, kuidas alistatud rahvad pidid käituma keskvõimu esindajatega. Ühe ettekirjutuse kohaselt oli Rooma sõjaväelastel ja teistel ametnikel õigus nõuda inimestelt, et nad paneksid maha oma asjad ja kannaksid nende pakki või koormat. See oli juutide meelest väga alandav, sest, nagu Jumalgi oli öelnud, olid nad "kangekaelne rahvas" (2.Ms.32,9). Rooma seadus siiski täpsustas, et kui pole tegemist just hädaolukorraga, ei saa keegi sundida sind kandma tema koormat enam kui ühe penikoorma.
Seda teades, võite ette kujutada Jeesuse kuulajate hämmastust, kui nad kuulsid Tema suust sõnu: "Kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks!"
"Kas Ta tõesti kiidab heaks Rooma ikke meie üle?" mõtlesid nad. "Kas sellest, kui me läheme ühe penikoorma hambad ristis, on veel vähe? Kas me tõesti peame roomlasi aitama nii hea meelega, et kanname nende koormat isegi kaks penikoormat? Mis sel Jeesusel küll viga on, et Ta õpetab meid selliseid asju tegema?"
Mis oli Jeesusel viga? Ta tuli ilmutama Jumala armastust, Tema suhtumist teistesse mõistusega olevustesse ja Ta soovis, et Tema järgijad oleksid samasugused, käituksid samamoodi, armastaksid samamoodi ilma piirideta, oleksid sõbralikud ja lahked ning valmis tegema rohkem, kui neilt nõutakse või oodatakse. Ja tegema seda armastuses!
Nende näidete kaudu ütleb Jeesus: "Ma olen illustreerinud teile tõelist armastust, radikaalset armastust. Ma näitasin teile, kuidas radikaalne armastus käitub. See teeb tavatuid asju. See teeb erakorralisi asju. See läheb kaasa teise penikoorma.
2. JEESUS PRAKTISEERIS SEDA, MIDA ÕPETAS.
Ma olen veendunud, et parim jutlus, mida me võime pidada, on meie elujutlus, meie eluviis. Ja Jeesus pidas selle jutluse hästi! Jeesus praktiseeris kõike seda, mida Ta õpetas.
Üks kõige liigutavamaist Pühakirja lugudest on see, mis räägib karmist, kalgist ja paadunud – nagu me oleme kalduvad neid iseloomustama – rooma sõdurist Kristuse risti jalamil. Ta oli jälginud Jeesust juba mitmeid tunde. Ta uuris Teda, kui Ta võeti kinni Ketsemani aias. Ah, siis selline ongi see kurikuulus "juutide Kuningas!" Ta nägi Teda seismas Pilaatuse ees. Ta jälgis Teda, kui Teda teotati ja pilgati ning asetati pähe kibuvitsakroon, kätte pillirookepp ja selga purpurmantel. Ta nägi, kuidas Jeesus talus vaikselt metsikut peksmist rooskadega. Ta kuulis solvavaid repliike, mis saadeti Jeesuse suunas. Ta vaatas hoolega, kuidas Jeesus kandis oma risti ja kuidas Ta talus seda, kui Tema kätest ja jalgadest löödi läbi jämedad naelad. Ta kuulis Jeesuse palvet ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Ning Ta jälgis, kuidas Jeesus suri.
See Jeesuse elujutlus oli nii veenev ja mõjukas, et meie "karm, kalk ja paadunud" sõjamees tunnistas kõigi kuuldes: "Tõesti, see oli Jumala Poeg!" (Mat.27,54). Millest ta jõudis sellisele järeldusele? Sellest, et ta nägi, kuidas Jeesus pööras oma lööjaile teise kõrva. Sellest, et kui Jeesususelt võeti ära kuub, loovutas Ta ja särgi. Sellest, et Jeesus läks vabatahtlikult teise penikoorma. Patuohvriseadus nõudis loomse ohvri toomist, kuid Jeesus läks palju kaugemale, tuues iseennast patuohvriks! See on tõeliselt radikaalne armastus!
Kui selline armastus paistaks välja igast kristlasest, muudaks see maailma. Nii hindud, moslemid kui ateistid oleksid sunnitud tunnistama: "Tõesti, need on Jumala lapsed!" Ja Jumal tunnistaks: "Tõesti, see on minu rahvas!" Me teame, et kogu kristlik maailm ei saa iial kristlasteks, kuid see ei peaks MEID takistama elada "Kristuse evangeeliumi vääriliselt!" (Flp.1,27).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv