Vaadake Jeesusele
03.09.2005 - (1878)

Me oleme Kristuse tulekut ootav rahvas. Me kuulutame, et Jeesus tuleb pea; ja me usume seda siiralt. Aga kui ma küsiksin: kas sa soovid, et Jeesus tuleks täna? Siis on kindlasti palju neid, kes seda soovivad – kuid mitte kõik! Miks mõned seda ei soovi? Nad ütlevad: "Ma ei ole selleks veel valmis!" Elu on õpetanud, et see, kes ütleb täna: "Ma ei ole veel valmis," ütleb seda ka homme! Ja ülehomme. Ja järgmisel aastal – kui ta siis veel elab!
Ilmselt ei mõista see inimene, kui vajalik on olla alati valmis! Ja veel tõenäolisem on, et see inimene ei mõista, mida tegelikult tähendab olla valmis!
Valmisoleku vajalikkusest kõneleb Jeesus ise tähendamissõnas kümnest neitsist, öeldes – Mat.25,10: "Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti." Samas jutluses ütles Jeesus veel – Mat.24,44: "Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!" Selle valgel peab ütlema, et kristlase jaoks on lausa hulljulgus mitte olla alati valmis!
Aga kuidas olla valmis? Mida tuleb meil selleks teha? Kuidas olla alati valmis, mitte lootes kunagi valmis saada, mis on väga petlik lootus. Meie ainus päästekindlus on olla alati valmis. Ja see on täiesti võimalik, kui me mõistame, milles seisneb meie valmisolek. Kui me mõtleme, et meie valmisolek seisneb meie täiuslikkuses, meie rohketes heades tegudes ja eksimuste puudumises, siis pole imestada, kui me ei leia mitte kunagi, et oleme valmis. Aga veel õnnetum on sellise inimese olukord, kes nii mõeldes ühel hetkel leiab, et ta on valmis, et ta on täiuslik!
Milles siis seisneb valmisolek Kristuse tulekuks. See seisneb Kristuse usus vastuvõtmises ja Tema sisse jäämises, millest oleme siin palju rääkinud. Meie töö on jääda Jeesusesse. Tema töö on meid endale valmistada; sest vaid Tema teab, millised me peame oleme ja kuidas me selliseks saame. Ja ainult Temal on vägi seda kõike teha. Tema on meie "usu alustaja ja täidesaatja" (Heb.12,2).
Muudame selle suure ja sügava tõe endi jaoks elavamaks, lugedes Ellen White'i raamatust "Tee Kristuse juurde" lk. 44 (orig): "On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega Tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südameid pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus. Nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevasse saamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust. Kui Kristus elab südames, täitub hing Tema armastusest ja osaduse rõõmust ning hoidub Tema lähedale. Teda vaadeldes asub oma "mina" asemele Kristuse armastus. Need, kes tunnevad Jumala sundivat armastust, ei küsi, kui vähe võiks Jumalale pühenduda, nii et Tema nõudeid veel rahuldada. Nad ei püüa teada saada, missugune on madalaim nõutud tase, vaid taotlevad oma Lunastaja tahtele täielikku kuulekust. Tõsise sooviga loovutavad nad kõik ja ilmutavad huvi, mis on vastav etteseatud eesmärgi väärtusele. Kristusest tunnistamine ilma sügava armastuseta on vaid tühi jutt, kuiv formaalsus, raske orjus."
Kui inimene ei loovuta täna kõik, siis näitab ta sellega, et ta ei hinda seda kallist pärlit, millega Jeesus võrdles taevariiki (Mat.13,45.46). Ta peab midagi sellest kallimaks. Edasi kirjutab sama autor: "Jumala Poeg andis meie lunastamiseks kõik: elu, armastuse, kannatuse. ... Kui me anname ära kõik, mida me siis tegelikult loovutame? Patuga roojastatud südame, et Jeesus selle oma verega puhtaks teeks ja oma võrratu armastusega lunastaks. Kuid ometi arvavad inimesed, et seda on raske loovutada. Mul on häbi seda kuulda, häbi sellest kirjutada!" (lk. 45, 56).
Kui keegi ütleb, et ta ei ole täna valmis, siis ütleb ta tegelikult, et ta pole andnud oma südant Jumalale! Ta peab seda ohvrit liiga suureks!
Ükski asi ei tee inimese südant kalgimaks Jumala ja vaimulike asjade suhtes kui rääkimine Jumalast, laulmine Päästjast ja lunastusest lihtsalt niisama, harjumusest, kombe pärast, ilma et süda oleks selle juures; kõik kirikus teevad seda – mina teen ka! Kas pole mitte kuritegu oma hinge vastu ja Jumala solvamine laulda ilusat vaimulikku laulu ja mõelda hoopis millelegi muule – ajalikule! Prohvet Jesaja läbi tunnistab Jumal kurvalt – Jes.29,13: "See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel." Selline teenistus ei vii Jumalale lähemale, pigem viib see Jumalast kaugemale!
Kui me läheneme Jumalale, siis avagem Talle kogu oma süda ja tehkem kõik südamest, ainult nii on sellest tulu.
Mida meil siis tuleb teha? Tsiteerime veel samast raamatust lk. 69: "Paljud arvavad, et peavad teatud osa tööst tegema üksinda. Nad on usaldanud Kristuse hoolde pattude andestamise, püüdes aga samal ajal oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus peab aga nurjuma. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha!» Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub ühendusest Kristusega. Meie armus kasvamine oleneb ühendusest Temaga iga päev, iga tund, see oleneb Temasse jäämisest. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka täidesaatja. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult elu alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: «Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõigu» (Ps.16,8)."
Hoida Jeesust Kristust alati oma silme ees – see ongi valmisolemise saladus! Paulus kirjutab – Heb.12,1-4: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. Kujutlege ometi Teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges. Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga."
Vaadake Jeesusele! Need sõnad tuleks kirjutada tulekirjas meie südamesse! Kui me vaatame ristilöödud Jeesusele, siis hakkame mõistma Jumala armastust. Kui me vaatame ristilöödud Jeesusele, siis hakkame mõistma, mis on patt, et see nõuab selliseid kannatusi, sellist surma! Sellepärast need, kes ei mõista patu patusust, ei mõista ka Jumala armastust, ja need, kes ei mõista Jumala armastust, ei mõista ka patu patusust. Nad pole vaadanud ristilöödud Jeesusele.
Ristilöödud Jeesusele jõuame me kõik vaadata! Tihti öeldakse: "Tema jõuab seda korraldust täita, seda käsku pidada, aga mina mitte!" Miks tema jõuab? Sest tema vaatab Kristusele! Oma jõupingutustega ei jõua seda keegi!
Loeme veel kuldseid sõnu raamatust "Tee Kristuse juurde" lk. 64, 65: "Mida lähemale sa Jeesusele tuled, seda puudulikumana endale näid; sinu nägemisvõime muutub teravamaks ja sa näed oma puudusi, mis on ilmses vastuolus Tema täiusliku olemusega. See tõendab, et Saatana meelitused on kaotanud oma mõju ja Jumala Vaimu elustav jõud on sind äratanud. ... Oma moraalse puudulikkuse mitte märkamine on eksimatuks tõendiks, et inimene ei ole veel vaadelnud Kristuse erakordset headust ja ilu. ... Mida vähem me hindame iseennast, seda enam hindame oma Päästja lõputut puhtust ja ilu. Meie patususe tunnetamine juhib meid Tema juurde, kes võib andestada. Kui hing saab aru oma abitusest ning sirutub Kristuse järele, siis ilmutab Tema oma väge. Mida enam meie puudulikkuse tunnetus meid Tema ja Pühakirja juurde juhib, seda ülevamana näeme me Tema iseloomu ja seda täielikumalt peegeldame Tema kuju."
Kuhu me siis välja jõudsime? Vaadates pidevalt Kristusele, hoides Teda pidevalt oma silme ees ja südames, me muutume, hakates järjest rohkem peegeldama Tema kuju! Ise me end muuta ei suuda, aga Tema saab meid muuta vaid siis, kui oleme pidevalt Tema käes! Kuidas sai piksepojast Johannesest armastuse apostel – inimene, kes peegeldas täielikult Päästja kuju? Ta vaatas pidevalt Jeesusele, ta armastas Teda, ta hoidis alati Tema lähedale. Viimasel õhtusöömaajal oli just tema see, kes laskus Jeesuse rinnale.
Lugegem veel pisut kuldseid sõnu: "Kui me mõtleksime ja räägiksime rohkem Jeesusest ja vähem endast, tunneksime palju enam Tema ligiolekut. ... Me oleme maisele madalusele liiga lähedal." "Mõeldes Jumalale nii sageli kui Tema hoolitsust näeme, hoiame Teda alati meeles ja meile valmistab rõõmu Temast rääkida ja Teda kiita." (SC 101, 102).
Vaadake Jeesusele, kes on meie usu alustaja ja täidesaatja! kutsub üles Paulus (Heb.12,2).
"Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks!" hüüab Johannes (1.Joh.3,1).
"Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" ütleb Jeesus (Mat.28,20).
"Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!" tuletab meelde Paulus (2.Kor.6,2).
"Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!" julgustab Jeesus (Ilm.22,12).
"Vaata, ma teen kõik uueks!" lisab Jeesus lohutavalt (Ilm.21,5).
Meil on kellele vaadata; meil on, millele vaadata. Aga vaadates me muutume ja oleme alati valmis taeva jaoks!
Mõned ütlevad, et Jumal on selleks liiga hea, et nuhelda patust, kes meelt ei paranda. Vaadaku ka nemad Jeesusele – Kolgatal ristilöödud Jeesusele! Jumal ei säästnud isegi oma Poega, kes tehti patuks meie eest (2.Kor.5,21). Kuidas säästab Ta siis patust, kes keeldub vaatamast Kristusele?
Vaatame rohkem Jeesusele – mõtleme Temast, räägime Temast, laulame Temast – kogu südamega. Ja vaatame vähem endile, eriti oma ligimesele. Nii oleme alati valmis Jeesuse auliseks tagasitulekuks. Ja me võime hüüda iga hetk siira südamega: "Tule, Issand Jeesus!" (Ilm.22,20).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv