.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Teostame võimatu!
03.12.2011 - (890)

Lugedes Piiblit, oleme avastanud, et Jumal kutsub sageli oma rahvast üles tegema asju, mida nad normaalselt ise ei suuda, kuid mida nad võivad teha Tema abiga. Jumal nagu ütleks: "Lootke minule, toetuge minu jõule ja väele!"
Kui Iisraeli lapsed lähenesid Tõotatud maale, saatsid nad välja maakuulajad, kes nägid seal hiiglasi. Nad ütlesid: "Me olime [nendega võrreldes] nagu rohutirtsud" (4.Ms.13,33). Alles siis, kui nad hakkasid usaldama Jumalat ja lasid Tal minna nende ees, hõivasid nad lõpuks selle maa.
Piibel julgustab Jumala lapsi, et "suurem on see, kes on teie sees, kui see, kes on maailmas" (1.Joh.4,4). Ja Luk.18,27 ütleb Jeesus: "Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik!"
Vaadelgem nüüd lähemalt Luuka 18. peatükki, kust leiame neli lugu ehk nelja sündmuse kirjelduse, mis räägivad inimestele võimatutest, kuid Jumala abiga siiski võimalikest asjadest.
Peatüki algus räägib lesest, kes palub kalgilt kohtunikult abi oma vastase vastu. Luk.18,1-8 loeme: "Aga [Jeesus] ütles neile tähendamissõna, selleks et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida. Ta ütles: "Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine. See tuli ta juurde ja ütles: kaitse mu õigust mu vastase vastu! Ja kaua aega ta ei tahtnud. Kuid pärast ta mõtles iseeneses: ehk ma küll Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene, siis ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!" Siis ütles Issand: "Kuulge, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile: küll Ta peatselt muretseb neile õiguse!"
Ilmselt vaesel lesel polnud raha, kuid ta palus kohtunikult siiski teenust. Ja kuigi see ettevõtmine näis lootusetuna – kes sulle ikka tasuta tööd teeb? – jätkas naine talle pealekäimist ja Jumala abiga saavutas soovitu.
Järgmine lugu Luuka 18. peatükis räägib variserist ja tölnerist – Luk.18,9-14: "Aga ka mõnede vastu, kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid, ütles [Jeesus] selle tähendamissõna: "Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan! Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline! Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!""
Variser näeb välja väga usklik ning tema jutt ja teod on kooskõlas tema religiooniga. Ta on kindel, et temaga on Jumala soosing. Teine mees – tölner, maksukoguja – ei näi nii usklikuna ning tema jutt ja teod ei paista nii religioossena. Mõlemad nad palvetavad pühakojas. Ja juhtub jälle võimatuna näiv asi: Jumala soosing langeb hoopis tölnerile, mitte variserile! Miks? Sest "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu" (Jak.4,6).
Kolmas lugu Luuka 18. peatükis räägib sellest, kuidas Jeesuse juurde toodi lapsi – Luk.18,15-17: "Siis toodi ka lapsukesi Tema juurde, et Ta neid puudutaks. Aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. Jeesus aga kutsus lapsed enese juurde ja ütles: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!""
Tolle aja juudi ühiskonnas peeti lapsi parimal juhul teisejärgulisteks kodanikeks, kes võisid mängida kusagil tagaplaanil vaikselt, täiskasvanuid segamata. Kuid vanemad armastasid oma lapsi ja tõid neid Jeesuse juurde, et Ta neid õnnistaks. Üsna pea istusid nad Tal põlvedel ja süles ning sagisid Ta ümber naerdes ja kilgates. Ja Jeesus tegeleb nendega... oma kallist tööajast! Jüngrite vahelesegamise peale ütleb Ta koguni, et Jumala silmis on just "niisuguste päralt ... Jumala riik!" Lapsed ei pea Jumala riiki pääsemiseks saama täiskasvanute sarnaseks, vaid – vastupidi – täiskasvanud peavad Jumala riiki pääsemiseks saama laste sarnaseks! Võimatu? Kuid Jumala abiga on see siiski võimalik.
Neljas lugu Luuka 18. peatükis aga "teeb ära" kõigile kolmele eelnenud loole! Kuulge – Luk.18,18-24: "Ja üks ülem küsis Temalt ning ütles: "Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?" Aga Jeesus ütles temale: "Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal. Käsud sa tead: sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa pead oma isa ja ema austama!" Aga tema ütles: "Seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!" Aga kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta temale: "Üht asja on sulle vaja: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!" Aga seda kuuldes sai ta koguni kurvaks; sest ta oli väga rikas. Teda nõnda nähes, ütles Jeesus: "Kui raske on jõukail sisse minna Jumala riiki!""
Siin kohtume me noore jõukuriga, kes sobiks hästi tänapäeva maailma VIP-pide hulka! Ta on igati õnnistatud ja edukas ning peaks olema rahul ja õnnelik, kuid ta tunneb oma südames mingit ebakindlust selles, kas ta on ikka teinud kõik selleks, et selline elu jätkuks igavesti, ka Jumala riigis. Nii tuleb ta Jeesuse juurde ja ütleb: "Olen ma ikka teinud kõik, et pärida igavest elu?" Jeesus tuletab talle meelde Jumala käske, mille peale noormees pahvatab rõõmsalt: "Seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!" Mees juba ootab, et Jeesus ütleks: "Siis on kõik korras; ole muretu, küll sa saad taevas jätkata oma hea elu nautimist!" Aga Jeesus ütleb hoopis: "Loobu kogu maisest varast ja saa selle lesknaise sarnaseks, kes ei suutnud maksta palutud teenuse eest, või tölneri sarnaseks, kel samuti polnud midagi pakkuda ja kes palus Jumalalt armu, või alandlike laste sarnaseks. Salga ennast ära, alandu ja saa minu jüngriks, siis on sul varandus taevas!"
"Võimatu!" ütles noormees ja lahkus kurvalt.
Lugu räägib mehest, kes kõnnib ämbritäie veega ja kohtab võõrast, kes pakub talle täiesti muidu ämbritäit kallist õli. Mee tahaks seda õli, aga kahjuks on tema ämber juba täis vett ja sinna ei mahu enam õli. Nii ta loobub heast kraamist.
"Rumalus," ütlete teie. "Ta oleks võinud tühjendada oma ämbri veest ja täita see õliga." Loomulikult! Aga ta ei soovinud loobuda veest!
Näete, et saada midagi paremat, tuleb loobuda millestki vähemväärtuslikust. Et meie elus sünniks Jumala tahe ja täituks Jumala eesmärk – aga see on ju meile lõpuks igavene elu Jumala riigis – tuleb loobuda oma tahtest, oma maistest soovidest ja ambitsioonidest. Just sellele osutas Jeesus rikka noormehe puhul. Sinu ämber on täis sind ennast, sinu soove ja tahtmisi. Ma ei saa anda sulle midagi paremat enne, kui sa oled end sellest tühjendanud. Siis saan ma tulla sinu ellu ja sind täita tõeliselt väärtuslikuga. Kuna rikkal on nii võimatult raske vabatahtlikult loobuda oma varandusest, ütles Jeesus: "Hõlpsam on, et kaamel läheb läbi nõelasilma, kui et rikas sisse läheb Jumala riiki!" (Luk.18,25).
Pole ime, et sellise jutu peale plahvatasid jüngrid: "Kes siis võib õndsaks saada?" (Luk.18,26). Meiegi küsiksime: "Kui igavese elu saamiseks tuleb selliselt alanduda ja oma minast lahti öelda ning tihti ka maisest varast loobuda, kes siis võib õndsaks saada? Siis on ju võimatu pääseda Jumala riiki!
Jeesus rahustas jüngreid ja rahustab ka meid, öeldes: "Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik" (Luk.18,27). Oma jõuga me sellise loobumisega hakkama ei saa, aga Jumalale toetudes on see siiski võimalik. Paulus kirjutab, et "Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi" (Flp.2,13). Endast kirjutab ta: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks" (Flp.4,13).
Siiski ei saa me jääda käed rüpes lootma Jumala peale, et küll Tema kõik korda ajab. Meil tuleb omalt poolt teha oma parim ja seada võimalikult kõrged eesmärgid.
Lugu räägib sellest, kuidas Henry Kissingeri juurde tuli üks ta abilistest, kellelt ta oli nõudnud raportit toimunud sündmustest. Mees pani raporti Kissingeri lauale. Pilkugi sellele heitmata küsis Kissinger mehelt: "Tegid sa selle koostamisel oma parima?"
"Teate, härra," vastas mees, "oleks olnud veel mõningaid asju, mida uurida, aga mul polnud selleks piisavalt aega."
Selle peale ütles Kissinger: "Võta see tagasi ja tööta veel selle kallal ning too see siis mulle."
Mees võttis ettekande tagasi ja töötas selle kallal veel kaks nädalat. Siis tõi ta selle tagasi ja asetas uuesti Kissingeri lauale. Kuid jällegi, ilma esildisele pilku heitmata, küsis Kissinger: "Tegid sa selle koostamisel oma parima?"
Mees mõtles hetke ja vastas: "Mõned asjad ei ole kõige paremini dokumenteeritud. Mul kuluks veel veidi aega nende järeleuurimiseks."
Kissinger ütles: "Võta see tagasi ja tööta veelkord läbi ning too tagasi siis, kui oled teinud oma parima."
Nädal aega hiljem, olles töötanud peaaegu päevad ja ööd, tõi abi oma ettekande Kissingeri kabinetti ja asetas lauale. Juba kolmandat korda, raportile pilku heitmata, küsis Kissinger: "Tegid sa selle koostamisel oma parima?"
"Jah, härra," ütles abi, "ma tegin oma parima."
"Seda ma tahtsingi," jätkas Kissinger, "ma loen hea meelega su ettekannet."
Eriti kui me teeme midagi Jumalale või Jumala heaks, tehkem oma parima. Ja seejärel usaldagem Jumalat, kes teeb ka võimatu võimalikuks.
Räägitakse ühest kogudusevanemast, kel oli märkimisväärne usk. Ta istus vaikselt koguduse nõukogu koosolekuil ja kuulas kõiki esitatud plaane ja ettepanekuid. Seejärel esitas ta mõned küsimused. Olles saanud rahuldava vastuse, ütles ta alati ühed ja samad sõnad: "Miks mitte? Kui see on Jumala ja Tema kuningriigi heaks, miks mitte? Teeme ära!"
Need tema sõnad muutusid nõukogu liikmetele juba nii tuttavaiks ja ettearvatavaiks, et nad otsustasid järele proovida, kui kaugele nad võivad minna oma ettepanekutega ja saada ikka veel sama vastuse. Nii tulid nad välja suure projektiga, mis näis koguduse väikest eelarvet arvestades naeruväärsena. Polnud mingit reaalset võimalust koguda nii palju raha, et seda teostada. Nad esitasid selle; kogudusevanem kuulas vaikselt. Seejärel esitas ta mõned küsimused. Ja kui ta oli saanud neile vastused, ütles: "Miks mitte? Kui see on Jumala ja Tema kuningriigi heaks, miks mitte? Teeme ära!"
Jumal otsib inimesi, kes Teda usaldades ja Tema väele lootes ütlevad usus: "Miks mitte? Kui see on Jumala ja Tema kuningriigi heaks, miks mitte? Teeme ära!" Inimlikus jõus pole paljugi võimalik, aga Jumalale toetudes ja Tema abiga on võimalik teha võimatuid asju. Iga inimese pöördumine usku on ju tegelikult "võimatu missioon"! Inimese alandumine on "võimatu missioon." Enese tühjendamine ning oma vara ohverdamine ja jagamine on "võimatu missioon." Taevasesse Kaananisse, Tõotatud Maale pääsemine on inimesele iseenesest "võimatu missioon." Aga koos Jumalaga minnes ja tegutsedes muutub võimatu võimalikuks.
Inimestel on kiusatus teha elu aina lihtsamaks ja mugavamaks. Ameerikas on ammu juba läbisõidu söögikohad, kus sul pole vaja autost väljudagi, et kõhtu täis süüa. On läbisõidu kinod ja viimasel ajal räägitakse juba läbisõidu surnuaedadest. Peatad korraks auto kabeli ees, vajutad nupule ja aken avaneb, sirutad välja käe ja vajutad teisele nupule, mille peale saad kviitungi, et oled austanud kadunukese mälestust ja avaldanud leinajatele kaastunnet – ja sõidad edasi. Ilmselt pole kaugel läbisõidu kirikute aeg, kus sul pole tarvis oma mugavast autost väljudagi, et saada armulauda või isegi ristimist-õnnistamist. Võib-olla käib see nii kähku, et pole vaja isegi auto mootorit seisma jätta!
Aga Jumal otsib neid, kes ei põlga raskusi, kes on valmis koos Temaga teostama võimatuid asju, sest koos Jumalaga muutub "võimatu missioon" "võimalikuks missiooniks" ja igaüks meist võib selles osaleda. Koos Jumalaga tegutsedes võime iga väärt projekti kohta öelda: "Miks mitte! Teeme ära!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv