.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kus oli Jumal?
04.04.2009 - (911)

Ps.42,4.11: "Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest et mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?" Otsekui konte närides teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?""
2001. aasta 11. septembri hommikul tabas Ameerika Ühendriike brutaalne terrorirünnak, millest teatati otsekohe kogu maailma uudistes. Mäletan siiamaani, kuidas sel päeval ühel hetkel Indrek, kes surfas parajasti internetis, ütles: "On alanud vist kolmas maailmasõda!" Panime kohe televiisori käima ja seal see oli – lennukid sööstsid pilvelõhkujatesse, mis süttisid leekides ja seejärel varisesid kokku, tekitades tohutu tolmupilve, mis liikus edasi kui must sein New Yorgi tänavakoridorides. Telepilt näitas, kuidas inimesed jooksid kabuhirmus selle eest.
Varsti järgnesid uued teated: on rünnatud Pentagoni – Ameerika Ühendriikide ja NATO sõjaväe juhtimiskeskust. Siis tuli teade ühe kaaperdatud lennuki allakukkumisest. Hiljem selgus, et see pidi rammima USA Kapitooliumi, valitsuse hoonet, aga lennuki meeskond ja reisijad hakkasid kaaperdajatele vastu ja nii kukkus see alla umbes 250 km kaugusel määratud sihtmärgist. Kogu selle jõhkra rünnaku käigus hukkus, peale kaaperdajate, 2999 süütut USA kodanikku.
Kui neid asju näidati kommunikatsiooni kanalite kaudu kogu maailmale, esitati palju küsimusi: Kes on nende terroriaktide taga? Miks nad seda tegid? Miks ei olnud USA kaitseministeerium selleks valmis? Ja kas see pole mitte massiliste rünnakute algus, kus need plahvatused olid mõeldud vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ja tee valmistamiseks veelgi laastavamatele rünnakutele – võib-olla isegi tuumarelvadega?
Kuid kui suits oli hajunud ja inimesed kõigi nende sündmuste peale järele mõtlesid, siis jäi kristlikus Läänes kõige enam esitatavaks küsimuseks: Kus oli Jumal? Miks ei astunud Universumi kõikväeline Jumal vahele ega hoidnud ära selle mõttetu tragöödia?
KUS OLI JUMAL? See on küsimus, millele peaks iga kristlane suutma vastata oma südames. Vastasel juhul jääb see õõnestama meie usku, häirima meie vahekorda oma Jumalaga.
Mõnele inimesele piisab Jumala vastusest prohvet Jesaja kaudu – Jes.55,8.9: "Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova! Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!" Teisisõnu: Jumal oli kohal, nägi kõike seda ja lasi sel sündida. Ainult Tema teab, milleks see vajalik oli või mis head sellest võib tulla. Meile Ta seda ei ilmuta, sest me nagunii ei suudaks seda mõista. Meie mõtted on ju nii madalad võrreldes Tema mõtetega.
Paljud aga selle vastusega ei lepi ning ühinevad prohvet Habakukiga, kes esitas üle 2500 aasta tagasi küsimuse – Hab.1,2-4: "Kui kaua, Jehoova, ma pean appi hüüdma, ilma et Sa kuuleksid? Või Sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et Sa aitaksid? Miks Sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt? Hävitus ja vägivald on mu ees — on tulnud riid ja tõusnud tüli! Seepärast on käsuõpetus jõuetu ja õigus ei tule iialgi esile! Sest õel piirab õiget — nõnda tekib väänatud õigus!"
Olles raske südamega oma kaebuse välja valanud, saab prohvet Jumalalt vastuse – Hab.2,4: "Vaata, kes on ülbe, selle hing ei jää temasse, aga õige elab oma usust!"
Heb.11,1 on usu definitsioon: "Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."
Peale 11. septembri terrorirünnakut näidati uudistes üht naist. Tema mees ja ta kolme lapse isa oli hukkunud ühes kokkuvarisenud hoones. Kuigi arusaadavalt vapustatud ja murtud südamega, ilmutas ta hämmastavat usku, öeldes uudiste reporterile läbi pisarate: "Ma ei tea, miks see juhtus, miks minu abikaasa ja mu kolme lapse isa võeti ära, kuid ma tean, et ühel päeval, kui ma vaatan piisavalt hoolega, näen ma head, mis tuleb sellest tragöödiast." Ta teadis ja uskus tõotust Rom.8,28: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud."
Usu läbi oli see naine kindel selles, mida ta ei võinud näha. Ta uskus, et sellest tuleb midagi head! Ja talle endalegi teadmata, oli sellest õnnetusest juba tulemas midagi head, sest nii tema kui ka paljud teised tundsid end täielikult sõltuvat Jeesusest, saades Temalt jõudu edasiminekuks. Aga mida enam me tunneme end sõltuvat Temast, seda lähemale Temale me hoiame end. See usu läbikatsumine ainult tugevdas naise usku ja tõi ta lähemale Jumalale.
Paulus kirjutab Rom.5,1-5: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest. Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud."
Muidugi võib meie usu läbikatsumisel olla ka vastupidine tulemus – elu katsumustes ja kurvastustes võib ilmneda, et meil on seda usku väga vähe. Kuid see juhtub tavaliselt siis, kui me tegelikult ei tunne oma Issandat ega ole meil Temaga elavat suhet. On ju nii ka meie suhetes kaasinimestega. Väga vähesed meist usaldavad inimesi, keda nad ei tunne. Me ei usalda võõraid. Me peame saama enne inimesega tuttavaks, või isegi sõbraks, kui hakkame teda usaldama. Nii on ka meie vahekorras Jumalaga.
Selle brutaalse rünnaku päeval kostus siiski ka teistsuguseid hääli. Üks mees ütles teleintervjuus: "Tavaliselt püüame me oma kaitse osas loota Jumalale. Kuid me nägime selgesti, et Jumal ei kaitsnud kedagi sel päeval..."
Mida sellest mõelda? On see õigesti öeldud? Kas Jumal tõesti ei pannud tähele või ei hoolinud sellest, mis juhtus sel päeval? Kas Jumal ei ole hoolinud meist, kui meile on juhtunud midagi halba möödunud päevil? Kas Ta pole tõesti meid kaitsnud?
Paljud ameeriklased mõtlesid ja mõtlevad siiamaani: kui saaks kätte Osama Bin Ladeni ja tema jõugud, oleks maailm turvalisem. Te vast mäletate, et Ameerika president Bush tegi peale seda rünnakut avalduse, milles ta julgustas Ameerika rahvast sõnadega: "Me vabastame maailma kurjusest!" Kuid teadkem, et maailmas eksisteerivad neist terroristidest palju suuremad, võimsamad ja salakavalamad jõud, kes püüavad meid hävitada! Kuulakem, mida kirjutab Paulus Ef.6,12: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." Kas inimeste poolt valmistatud püssid ja raketid või ükskõik millised relvad võivad meid kaitsta nende kurjusejõudude eest? Ilmselt mitte.
Me oleksime üsna hirmunud, kui näeksime kõikjal enda ümber Saatana vägesid, kes ei soovi midagi muud kui meid täielikult hävitada. Kerkib õigustatud küsimus: Miks see pole juba juhtunud? Vastus on lihtne: Keegi kaitseb meid. Aga kuna me ei näe neid kurjuse vaime ja kuna me ei näe ka seda, kuidas Jumal oma inglitega meid pidevalt kaitseb nende eest, siis vahel me mõtleme, kas Ta üldse meid kaitseb? Kuid üks on kindel: kui Ta meid ei kaitseks, ei oleks me elus! Iga meie hingetõmme ja südamelöök on meid kaitsva Jumala armuand! Ma usun, et kui me saame taevasse ja vaatame sealt tagasi oma elule taevaste olevuste tunnistuse läbi, siis me hämmastume, kui mitu korda päevas on Jumal meid kaitsnud ja päästnud! Seepärast ei saa me olla nõus nimetatud mehe väitega, et "Jumal ei kaitsnud kedagi sel päeval." Piiblis on tõotus et "kitsal ajal" seisab "Miikael, see suur vürst, ... su rahva laste eest" (Tan.12,1). Tegelikult kaitseb Jumal meid alati.
Kuid me pole ikkagi vastanud otsesele küsimusele: KUS OLI JUMAL teisipäeva hommikul, 2001. aasta 11. septembril, kui käputäis terroriste tapsid tuhandeid inimesi? Kus oli Jumal, kui surm lahutas mehi naistest, lapsi vanematest jne, jättes ellujäänute hinge valusa haava?
Ehk aitavad seda mõista Jeesuse sõnad Joh.14,15-20: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu! Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde. Veel on pisut aega, siis maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind; sest mina elan ja teie saate elama! Sel päeval te saate tunda, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis."
Kas see pole lohutav tõotus? Jeesus, Immaanuel – Jumal meiega – kinnitab neile, kelle eest Ta andis oma elu, et Ta on alati nendega. Veel enam – kui me Teda armastame, elab Ta meie sees!
Kus oli siis Jumal? Kas see pole ilmne? Ta oli inimestega lennukeis, mis muudeti lendavateks pommideks. Ta oli meeste ja naistega, kes surid varisevate hoonete rusude all. Ta oli tuletõrjujate ja päästjatega, kes surid oma tööülesande täitmisel. Ta oli inimestega lennukis, kes surid, takistades terroristidel kukutada lennuk Kapitooliumile, säästes sellega palju inimelusid. Kui me hoolega vaatame, näeme Teda inimestes, kes seisid pikkades järjekordades, et anda oma verd tragöödias kannatada saanud inimeste päästmiseks, keda nad ehk ei tundnudki. Me näeme Teda inimestes, keda see tragöödia äratas kokku hoidma ja üksteise eest rohkem palvetama.
Sageli me ei mõtle sellele, kuidas meie tragöödia puudutab ka Jeesust. Johannese evangeeliumi 11. peatükis räägitakse Jeesuse sõbra Laatsaruse surmast. Kui Jeesus saabus leinajate hulka ning nägi Marta ja Maarja pisaraid, siis öeldakse meile Piibli kõige lühemas salmis – Joh.11,35 – "Jeesus nuttis." Mida räägib see Jumalast, meie Taevasest Isast? "Mina ja Isa oleme üks!" ütles Jeesus (Joh.10,30). Jumal nuttis leinavate inimestega!
Ja kus oli Jumal siis, kui Jeesus ristil hüüdis: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46)? Kas Jumal ei teadnud, mis Kolgatal toimus? Kas Ta ei hoolinud? Ta teadis, Ta hoolis – ja siiski lubas Ta sel sündida! Sest sel oli oma eesmärk. See ohver ei olnud asjatu.
Ka sinu kannatused ja ohvrid ei ole asjatud. Ka neil on eesmärk. Me lugesime sellest Rooma raamatu 5. peatükist, "et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse" (3. ja 4. salm). Ja sellest lootusest kirjutab Paulus edasi 2.Kor.4,16 - 5,1: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed. Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas."
Me elame ajal, mil kõik võib muutuda ühe silmapilguga. Ja kuigi Jumal vahel lubab halbu asju juhtuda oma lastele, mis valmistab neile aga ka Talle enesele tohutut valu, tõotab Ta olla nendega isegi "surmavarju orus" ja neid trööstida (Ps.23,4) ning lõpuks pöörata kõik heaks neile, kes Teda armastavad.
Jumal ei lakka meid armastamast. Seda kinnitab ka Rom.8,38.39: "Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Kus on Jumal täna? On vaid kaks võimalikku kohta: Ta kas elab sinu südames, andes sulle jõudu, julgust ja lootust, või on Ta su südame ukse taga, koputades ja oodates, et sa kuuled Tema häält ja lased Ta sisse (Ilm.3,20). Igal juhul on Ta sinu lähedal.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv