.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Taevalik elu
04.05.2013 - (834)

Täna soovin ma rääkida sellest, "mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad" (1.Kor.2,9) – see on taevast. Kui seda poleks kirjeldatud Piiblis, ei teaks me sellest mitte midagi. Aga apostel Johannes sai nägemuse taevast ja Püha Vaimu juhtimisel püüab ta seda kirjeldada Ilmutusraamatus, eriti 21. peatükis, kus ta räägib Uue Jeruusalemma pärlist väravaist ja kullast tänavaist.
See meenutab mõistulugu rikkast kristlasest, kes väga soovis võtta vähemalt osa oma suurest rikkusest taevasse kaasa. Ta palus seda Jumalalt nii kaua, kuni Jumal lõpuks nõustus: "Hea küll, ma luban sul võtta endaga kaasa ühe kohvri; pane sinna sisse, mida soovid." Te teate, et tegelikult ei saa me taevasse kaasa võtta midagi peale oma iseloomu, kuid selles õpetlikus mõistujutus andis Jumal järele inimese soovile ja lubas tal kaasa võtta ühe kohvritäie materiaalset varandust.
Mees pakkis oma kohvri ja kui ta suri, pandi see temaga kaasa hauda. Ülestõusmises tiris ta selle enda järel taeva pärlivärava ette. Seal peatas teda Peetrus, öeldes: "Mida sa, mees, enda arust teed? Sul pole luba võtta midagi kaasa taevasse!"
"Paistab, et sa ei tea," vastas mees, "et ma sain Jumalat eriloa võtta see kohver endaga kaasa."
"Kummaline," ütles Peetrus kukalt kratsides. "Miks küll pidi Jumal lubama sul seda teha? Näita mulle õige, mis seal sees on!"
Mees avas kohvri ja Peetrus nägi, et see oli täis pakse kuldplaate. "Olgu pealegi," ütles Peetrus, "kui Jumal nii ütles, võid sa need endaga linna kaasa võtta. Kuid ma ei mõista, miks oli sul vaja nii palju vaeva näha, et tuua siia pisut tänavasillutist, kui siin on kõik tänavad juba korralikult sillutatud!"
Taevas hinnatakse asjade väärtust teisiti kui maa peal. Aga pole ka ime – seal elab kõikväeline Jumal ja Tema väärtushinnangud erinevad inimeste omadest nagu taevas erineb maast!
Ja ongi aeg avada Ilmutusraamatu 21. peatükk ja lugeda selle algusest, mis imeasju see Johannes nägi ja kuulis. Ilm.21,1-7: "Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Ja ta ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!" Ja Ta ütles mulle: "See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata. Kes võidab, see pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks."
Pühapäevakooliõpetaja küsis on klassi lastelt: "Öelge mulle, milline näeb teie arvates välja taevas?" Talle meeldis kõige enam ühe kolmanda klassi poisi vastus: "Taevas on kõige õnnelikum osa minu surnud elust!" Väga sügavamõtteline!
Milline on siis taevas? Milline on hauatagune elu? Võib-olla oleme me selles asjas samasuguses segaduses nagu see väike poiss?
Uurides mineviku tsivilisatsioonide ajalugu, leiame, et iga kultuur on huvitunud elust pärast surma. Vanad egiptlased kulutasid aastaid püramiidide ehitamisele, kasutades tööjõuna sadu tuhandeid inimesi, et matta oma väljavalituid koos rikkaliku toidu, rõiva ja muu väärtusliku tagavaraga, sest nad uskusid hauatagusesse elusse. Ja see on olnud omane kõigile iidsetele kultuuridele. Meie oleme ilmselt esimene kultuur ajaloos, kes näib hoolivat rohkem sellest, mis on praegu ja siin, kui sellest, mis ootab meid tulevikus. "Ma tahan saada kätte kõik ja kohe praegu! Võidab see, kel on suures kõige enam asju!"
Selline suhtumine ei jäta puudutamata isegi kirikut, kristlikku kogudust. Tulles kirikusse, ootame, et jutlustaja räägiks meile midagi praktilist, millest oleks kasu juba täna. "Ma tahan teada, kuidas lahendada oma probleeme täna, kuidas saada lahti südamevalust täna, kuidas elada õnnelikumalt selles ilmas."
Selles pole iseenesest midagi paha, eriti, kui pidada silmas, et homne algab täna! Me peame oma elu korda seadma täna. Jeesuski ütles, et Ta on tulnud selleks, "et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti" (Joh.10,10). Kuid me ei saa piirduda sellega. Piibel õpetab, et meie käesolev elu on vaid ettevalmistus tõeliseks eluks tulevikus, Jumala riigis, taevas. Kui me oleme keskendunud vaid sellele elule, püüdes sellest võimalikult rohkem "välja pressida," võime kaotada igaviku! Jeesus ütles – Mat.16,26: "Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks?" Me peame mõtlema ka homsele.
Et valmistuda eluks taevas, peab meil olema vähemalt mingigi ettekujutus sealsest elust. Üks Ameerika kuulsaid pastoreid ja publitsiste Bill Hybles kirjutab, et üks tema varajasemaist mälestusist kirikust oli selle lastekooris laulmine. Nad panid endile selga vormirõivad, seisid astmetel sirgetes ridades ja harjutasid palju. Kõik see, eriti nii kaua vaikselt paigal püsimine, ei meeldinud talle kohe mitte sugugi. Veelgi hullemaks tegi asja see, et koorijuht ütles talle: "Kui sulle ei meeldi kooris laulmine, ei hakka sa nautima taevast." Nii kujutas ta taevast ette paigana, kus tuleb pidevalt kanda koorivormi, seista astmetel sirgetes ridades ja laulda terve igaviku! Pole ime, et ta eriti ei soovinudki saada taevasse!
Võib-olla tunneb keegi meist end samamoodi? Meie ettekujutus taevast on selline, et me eriti ei soovigi sinna saada. Milline on siis taevas tegelikult? Kui me läheneme sellele teemale materialistlikust vaatepunktist, rääkides jaspismüüridest, pärlist väravaist ja kullast uulitsaist, võime kergesti sattuda miljardäri fantaasiamaailma ja tegelikkusest väga kaugele. Aga on väärtusi, millele osutab loetud tekst Ilmutusraamatust ning mis on palju tähtsamad ja ihaldusväärsemad kui kuld või pärlid. Vaadelgem täna just neid asju.
1. KÕIK ON UUS.
Esimene asi, mis Ilmutusraamatu 21. peatükki lugedes silma torkab, on sõna "uus" kordumine. Seal on kõik uus! Me lugesime: "Ma nägin UUT taevast ja UUT maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, UUT Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat. ... Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik UUEKS!" (Ilm.21,1.2.5).
Nii mõnigi inimene ütleb: "Siin koguduses valmistume me kõik taevasse minekuks. Aga millised me oleme? Kui taevas jätkub see, mis on olnud siin maa peal, kas või koguduses, siis ma ei soovigi sinna saada!"
Ei, taevas ei jätku kõik see, mis on siin maa peal! Seal on kõik uus! Seal peab olema kõik uus, sest siin on kõik patuga rikutud ja sellepärast ebatäiuslik! Aga taevas on kõik täiuslik. Alates juba sellest, et taevas on uus ja maa on uueks loodud ning me elame täiesti uues kohas ja uutes eluasemetes. Heb.11,10 räägitakse Aabrahamist ning öeldakse, et "ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal." Vähesed meist teavad, mida tähendab elada uues majas. Enamus meist elavad vanades ja heal juhul renoveeritud majades. Aga need on ikkagi ehitatud ja renoveeritud inimeste poolt. Taevased eluasemed on ehitanud Jumal ise! Need on tuliuued ja ehitatud Jumala poolt ekstra meie jaoks! Kord me näeme, kui palju armastust on Jumal neisse pannud!
Ja täiesti uus on meie eluviis seal. Me ei pea iial muretsema, et unustasime maja ukse lukustamata! Meil pole tarvis karta, et meie lapsi võidakse ahistada! Meil pole põhjust tunda sõjahirmu! Seal pole ülekohut, seal pole kurjust, seal pole vägivalda! On ainult headus ja armastus. Seal on turvaline elada.
Ja seal saame me trööstitud kõigist vaevust ja õnnetusist, mida oleme siin kogenud. Johannes kirjutab: "Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" (Ilm.21,4). Tõepoolest – kõik on ilus ja uus!
2. INTIIMNE SUHE.
Kuulge, kuidas Johannes kirjeldab Jumala suhet oma rahvaga: "Ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal ise on nendega."" (Ilm.21,2.3).
Jumal isiklikult on oma rahvaga. Ja kui Johannes püüab edasi anda seda valitsevat õhkkonda, kasutab ta pulma sümboolikat. Jumal on selleks "pulmapeoks" kaua ja hoolikalt valmistunud ning nüüd on kõik selleks rõõmuajaks valmis. Kas saab olla veel ilusamat ja intiimsemat suhet kui pruudi ja peigmehe oma. Selline on kord päästetute suhe oma Lunastajaga. Johannes kirjeldab päästetuid korduvalt käimas Uuel Maal (taevas) "valgeis rüüdes" (Ilm.3,4; 7,13). Ilm.19,7 kirjutab ta: "Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem Temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja Tema naine on ennast valmistanud!"
Valge rüü sümboliseerib puhtust. Ingel ütles Johannesele, et päästetud "tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!" Näete, see elu on taevase eluga võrreldes "suur viletsus"! Aga just selles "viletsuses" on õige aeg oma rüü valgeks pesta Talle veres! Me teeme seda, kui võtame Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks ja laseme Tal elada enda sees. Tema peseb meid puhtaks kõigest patust!
3. INDIVIDUAALNE SUHE.
Kuid Jumalal on mitte ainult intiimne suhe oma rahvaga, vaid ka individuaalne suhe iga inimesega. Kuulge, mida Ta ütleb Ilm.21,6.7: Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata. Kes võidab, see pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks."
Mõelge neile tõotustele! Ta annab igale janunevale hingele eluveeallikast juua ilma hinnata! See sümboliseerib igavest elu, mis antakse igale selle järele janunevale hingele täiesti tasuta, Jumala armust. Ja keegi ei saa seda meilt enam ära võtta. Me võime alati juua eluveejõest ja süüa elupuust. Jõudnud kord sellele kaldale, ei pea me sealt ilusalt maalt enam kunagi lahkuma.
"Kes võidab, see pärib selle!" Ka see on tõotus. Meil pole vaja karta, et me ei võida, kui me võitleme "seadusepäraselt" (2.Tim.2,5), võttes kätte kogu "Jumala sõjavarustuse" (Ef.6,13). "Võit on tõotatud sulle, kui käid Päästja jälgedes," ütleb üks meie üldlaul (174).Võideldes koos Kristusega Jumala armees, me kindlasti võidame ja tasuks pärime kõik selle, mis Jumal oma sõnas on meile tõotanud. Igaüks meist individuaalselt.
Ja muidugi kõige ilusam tõotus leidub Ilm.21,7 lõpus: "Mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks." Ainuüksi see tõotus peaks tegema taeva äärmiselt ihaldusväärseks. Meist saavad printsid ja printsessid Jumala kuninglikus perekonnas! Tal on igaühega meist nii isiklik ja lähedane suhe.
Nii et Jumal ei sunni meid igavikku veetma koorivormis sirgeis ridades seistes ja läbi igaviku vaid lauldes, samuti mitte pilvetutil istudes harfi tiristades! Kuningliku perekonna liikmetena võime teha, mida me süda igatseb! Me võime alati pöörduda Jumala kui oma Isa poole ja saada kõige kompetentsema vastuse oma küsimustele. Me võime olla kindlad, et kõik meie soovid saavad rahuldatud. Sest Jumalale pole ükski asi võimatu.
Selline on elu taevas. On see ihaldusväärne? Kuidas veel?! Mida me siis ootame? Valmistugem selleks eluks! Paulus kirjutab – 2.Kor.4:16-5:1: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed. Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas."
Valmistugem selleks eluks, püüdes Jumala abiga luua – nii palju, kui meist oleneb – taevase atmosfääri kõikjal enda ümber, eelkõige oma kirikus ja oma kodus. Küll me siis ükskord saame hingata sisse ka päris taeva atmosfääri!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv