.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kristus - meie õigus III
04.06.2005 - (1405)

Kutse õigusele.

Piiblis räägitakse loomisest. Milleks? – Et näidata Kristuse imelist tarkust ja väge. Paulus kirjutab – Kol.1,14-16: "Temas on meil lunastus, pattude andekssaamine. Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu. Sest Tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu, olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse."
Siis räägitakse esimese Aadama patust, selle kõigi hirmsate tagajärgedega. Küsime jälle: Milleks? – Et tervitada Kristust, viimast Aadamat Lunastajana ja taasloojana. Ka sellest kirjutab Paulus – Rom.5,17-19: "Sest kui ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud selle ühe läbi, kui palju enam peavad need, kes saavad armu ja õiguse anni täiuse, valitsema elus selle ühe, Jeesuse Kristuse läbi. Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks."
Miks räägib Piibel nii palju surmast, kõigi selle koledustega? – Et ülendada Kristust eluandjana. Tsiteerime taas Paulust – 1.Kor.15,22: "Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses."
Ja siis meie oma elu – see ei ole lilleline võidurongkäik; selles on pettumusi, kurbust ja tragöödiaid – kuid needki juhivad meid Kristuse kui suure lohutaja ja vabastaja juurde. Ta ise ütles – Joh.16,33: "Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!" Ja Ta ise kutsub kõiki, öeldes – Mat.11,28: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!"
Ning lõpuks leiame, et kõige selle põhjuseks on meie patune, rikutud iseloom. Paulus kirjutab üldistavalt – Rom.3,9-12: "Kuidas siis on? Kas me oleme paremas seisukorras? Mitte sugugi! Oleme ju varemini tõestanud, et niihästi juudid kui kreeklased on kõik patu all, nõnda nagu on kirjutatud: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki; ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki.""
Meie olukord on esitatud süngetes värvides – jällegi ainult selleks, et me pöörduksime Kristuse poole, anuksime Temalt puhtakssaamist, vabanemist patust, uueksloomist. Kõik juhib tähelepanu Kristusele; Tema on arstim igale hädale ja haigusele, eriti patuhaigusele, mida ükski inimarst ei suuda ravida.
Miks tulid kõik need hädad maailma? Inimene lahkus Jumalast, kaotades sellega õiguse. Inimene ei ole enam õige. Aga kohe ruttab Piibel teatama, et õigus pole kadunud kogu universumist; kusagil valitseb veel õigus – taevas. Seal on troonil Jumal, kes on õige ja õiglane. "Sinul, Issand, on õigus," tunnistab Taaniel (Tan.9,7). "Õige on Jehoova kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes!" laulab Taavet (Ps.145,17), lisades – Ps.36,7: "Sinu õigus on nagu Jumala mäed." Ühes teises laulus ta tunnistab – Ps.11,7: "Sest Jehoova on õiglane, Ta armastab õigust; õiged saavad näha Ta palet!" Laulus 92 tunnistab selle autor, kelle nime pole mainitud, et "Jehoova on õiglane, Tema – mu kalju, ja Temas ei ole ühtki väärust!" (Ps.92,16). Ja Jumala õigus on vääramatu, nagu teatab Ps.119,142: "Su õigus on õigus igaveseks."
Kuid kõige ülevama õigust käsitleva avalduse Piiblis moodustavad järgmised Kristuse kohta käivad sõnad – Heb.1,9: "Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut!" See kirjakoht asetab õiguse ülekohtu ehk patu otseseks vastandiks.
Jah, Pühakiri teatab, et õigus on üks Jumala omadustest ja et Jumal on õiguse allikas. Kuid seesama Kiri kutsub meidki üles – 1.Kor.15,34 (KJV-st tõlgituna): "Ärgake õigusele ja ärge tehke pattu." Või loeme – Ef.4,22-24: "Teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse." Järgmises peatükis esitab ta sisuliselt sama üleskutse, ainult teiste sõnadega – Ef.5,8.9: "Sest te olite varemalt pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde." Kirjas Timoteosele teeb ta isikliku üleskutse – 1.Tim.6,11: "Aga sina, Jumala inimene ... taotle õigust..."
Nagu näeme, on siin juttu samasugusest õigusest, mis on patu vastand. Meid kutsutakse üles "tõelisele õigusele ja pühadusele." Kuid me teame ka, et selline õigus on vaid Jumalal. Kust võib patune selle saada? Eks ikka selle käest, kellel see on – Jumalalt. Loeme mõned julgustavad kirjakohad, mis näitavad, et Jumal, kes on õige, on valmis ka meid õigeks tegema. Rom.8,33: "Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb." Rom.3,26: "Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust." Jes.53,11: "Pärast oma hingevaeva saab Ta seda näha ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane Sulane paljusid õigeks." Rom.8,30: "Aga keda Ta on ette ära määranud, need on Ta ka kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud."
Mida tuleb meil selleks teha? Kõige paremini on vist öelnud selle välja apostel Paulus, kes koos üleskutsega "tõelisele õigusele" näitab ka ära selle saavutamise tee – Ef.4,22-24: "Teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse."
Loomu poolest oleme me nagu riietunud "vana" Aadamaga; aga see riie tuleb ära heita ning meil tuleb riietuda "uue inimesega" – Kristusega. Me olime Aadama sees, Aadama lapsed; aga me peame olema Kristuse sees, Jumala lapsed. Olla Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, Tema sees, Temaga kaetud, Temas varjatud – see on Uue Testamendi kõige ülevam mõte. Näiteks kirjutab Paulus sellest, mis juhtub usuristimisel – Gal.3,27: "Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!" Kui Ta aga efeslastele kirjutatud kirja teises peatükis räägib õigeksmõistmisest armust usu läbi, siis kasutab ta kuues salmis (s.5-10) kolm korda fraasi "Kristuses Jeesuses" ja kolm korda väljendit "ühes Kristusega" või "ühes Temaga."
Kuulge – Ef.2,4-10: "Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks – armust olete õndsaks saanud – ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes."
Tundes ära tõelise õiguse allika, tunnistab Paulus – 1.Kor.1,30: "Ent Temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks." Pange tähele: siin ei räägita, et Jeesus annab meile õiguse, vaid, tulles meie ellu, saab Ta ise meie õiguseks. Kui Temast saab meie elu, siis saab Temast ka meie õigus! Paulus võis tunnistada – Flp.1,21 vanas tõlkes: "Kristus on minu elu," täpsustades – Gal.2,20: "Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!" Selliselt, tema sees elava Kristuse läbi, sai Paulus osa tõelisest õigusest, Jumala õigusest, Jeesuse Kristuse õigusest.
Öelnud, et Kristus Jeesus on saanud meile õiguseks, lisab Paulus järgmises salmis – 1.Kor.1,31: "...et oleks nõnda, nagu on kirjutatud: "Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!"" Selline õiguse saamine välistab igasuguse enesest kiitlemise, oma tegudele lootmise; see matab meie elu ja tõstab kõrgele Jeesuse Kristuse elu. Keegi ei saa öelda: "Mina olen õige." Keegi ei saa ka tunda, et ta on õige! Iga patune inimene tunneb end alati patusena ja Jumala armu mitte väärivana; kuid olles varjul Kristuses Jeesuses, teab ta, et on kaetud Tema õigusega – Tema läbi õigeks mõistetud ja Jumala poolt vastu võetud!
See annab usklikule nii vajaliku turvatunde – mis ka ei juhtuks, ta on varjul Jeesuses! Kas sinul on juba see turvatunne? Või elad sa veel kahtlustes ja ebakindluses? Usalda Jeesust – ja kahtlused kaovad!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv