.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kõik pardale!
04.07.2009 - (1020)

Täna räägime Piiblis kirjeldatud suurest veeuputusest. Kui tähtis peab olema selle sõnum, sest kui, näiteks, loomisele on pühendatud vaid kaks peatükki ja pattulangemisele üks peatükk, siis veeuputusele on meie Piibli esimeses raamatus pühendatud tervelt neli peatükki!
Kas me oleme mõelnud ka sellele, et Aadamast Noani oli ainult kümme inimpõlve? Ainult kümme põlve ajast, mil Jumal lõi täiusliku inimese "oma näo järgi", kuni ajani, mil, Jumala pilguga vaadates, "inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad" (1.Ms.6,5)! Pole ime, et Jumal pidi võtma ette midagi radikaalset. Ja Piibli aruanne jätkubki – 1.Ms.6,6.7: "Siis Jehoova kahetses, et Ta inimese oli teinud maa peale, ja Ta süda valutas. Ja Jehoova ütles: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!""
Jumal pidi olema tõesti väga kurb ja pahane, kui Ta jõudis sellise otsuseni. Kuid veeuputus ei räägi mitte ainult Jumala suurest pühast vihast; see räägib ka Tema veelgi suuremast halastusest.
Sageli me vaatame jutustusele Noa laevast kui ühele armsale väikesele loole, mida jutustada oma lastele, unustades, et sel on eluline ja lausa pakiline sõnum meie generatsioonile. Ütles ju Jeesus – Luk.17,26: "Nõnda nagu oli Noa päevil, nõnda on ka Inimese Poja päevil" ehk Jeesuse tagasituleku eelsel ajal, milles elame meie! Püüame siis süüvida sellesse loosse, kasutades pisut ka oma loogilist mõtlemist ja ettekujutusvõimet, sest ka neli peatükki Piiblis on liiga vähe, et selle grandioosse sündmuse kõiki detaile avaldada.
Kujutlegem, et oleme seal, kui "Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud!" Ning me kuuleme, kuidas Jumal ütles Noale: "Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nad ühes maaga!" (1.Ms.6,12.13). Ilmselt ei olnud Noa sellest väga üllatunud, sest ta ise oli pidevalt näinud inimkonna järjest süvenevat kurjust. Keegi ei kartnud enam Jumalat ega soovinud isegi Temast midagi teada. Võimalik, et kui Noa kuulis Jumala plaanist "teha lõpu kõigele lihale," arvas ta, et see käib ka tema ja ta pere kohta. Kuid Pühakiri teatab, et "Noa leidis armu Jehoova silmis" (1.Ms.6,8).
Pange tähele, et see on esimene kord, kus Pühakirjas esineb sõna "arm" – ja see on seoses veeuputusega, Jumala plaaniga "teha lõpu kõigele lihale"! Ei, Noa ja tema perekond ei saa hävitatud, sest just nende läbi kavatses Looja ilmutada oma tohutut armu.
Jumal ütles Noale: "Mul on tarvis, et sa ehitaksid laeva" (vt. 1.Ms.6,14). See näib üsna lihtne asi, eks ju? Kuid kas oli? See tuli ehitada väga rangete juhtnööride järgi. Noa kuulas tähelepanelikult, kui Jumal ütles – 1.Ms.6,14-16: Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga. Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart; valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi." Tänapäevase küünra mõõdu järgi teeb see 150x25x15 m. Kuid kust pidi Noa võtma tänapäevase küünra!? Kui inimesed olid tol ajal suuremad, siis oli ka küünar ilmselt pikem!
Kui Noa neist mõõtudest kuulis, kukkus tal ilmselt suu lahti: "Vau! Nii suur!" Kuid Piibli aruanne ütleb lühidalt – 1.Ms.6,22: "Ja Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi." Ma ei tea, mida meist mõni oleks sellise misjonikäsu peale kostnud! Juba kirikusse tulek tundub mõnele nii raske ülesandena, rääkimata vaimuliku raamatu kinkimisest või müümisest mõnele mitte-koguduseliikmele või nende kirikusse kutsumisest!
Noa oleks võinud öelda: "Ma olen põllumees, mitte puusepp! Ja milleks Sulle on vaja nii suurt laeva? Sina oled Kõikväeline Jumal, Sina võid ehitada selle palju paremini ja kiiremini!" Kuid ma ei arva, et Noa oleks midagi sarnast öelnud. Ta oli suur usumees. Kui peaaegu kõik tema ümber olid langenud saagiks Saatana pettustele, hoidis tema kõvasti kinni oma Jumalast. Ja just tema usu ja ususõnakuulmise pärast valis Jumal päästa tema ja ta pere – ning nende kaudu säilitada inimkonna maa peal.
Jumal seadis ka ajalise piirangu, mille kestel Noa pidi lõpule viima selle näiliselt võimatu ettevõtmise. Ta ütles – 1.Ms.6,3: "Minu vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!"
Mis toimus nende 120 aasta kestel? Maal, mis polnud kunagi näinud vihma, kaugel jõgedest ja teistest veekogudest, hakkas see mees ja tema perekond ehitama kõige suuremat tormikindlat merelaeva, mille sarnast polnud keegi varem näinud! Noa ilmutas oma usku ja saatis Jumala sõnumi maailma iga langetatud puuga, iga kohale asetatud palgiga. See sõnum koosnes kahest osast: üks kõneles lähenevast kohtust ja teine Jumala halastusest ehk armust. Peetrus kutsub Noad "õigusekuulutajaks" (2.Pet.2,5), aga on päris ilmne, et enamuse oma kuulutustööst tegi ta kätega!
Pole kahtlust, et inimesed kogunesid tema ümber, paisates solvanguid ja naerdes tema jõupingutuste üle. Kuid ma usun ka, et vähemalt algul ühinesid paljud Noaga ja aitasid teda laeva ehitamisel ning võisid isegi uskuda tema kuulutust lähenevast kohtust ja päästest. Aga aja möödudes, kui nad ei näinud mingeid muutuse märke looduses ega ühtegi vihmapiiska langemas, kaotasid nad usu ja pöördusid tagasi pilkajate kilda.
Laevaehituse edenedes kasvas ka inimeste kangekaelsus. Neile näis meeldivat tänitada "vana hullu fanaatilist laevaehitajat." Kuid isegi siis, ma kujutan ette, jätkas Noa kuulutamist ja kõigi nende meeleparandusele kutsumist, kes teda vähegi kuulasid. Tänapäeval on kristlaste hulgas käibel ütlus: "Altari ees on ruumi ka sinu jaoks!" Me võime ette kujutada Noad kordamas üht teist sarnast fraasi: "Selles laevas on ruumi ka sinu jaoks!"
Aga keegi ei kuulanud. Isegi need, kes võib-olla töötasid raha eest Noa heaks, aidates ehitada päästelaeva, valisid lõpuks sulgeda oma südame ja hüljata Jumala hoiatuskuulutuse. Kuidas võisid nad MITTE uskuda Noa kuulutust?
Kujutage ette, et laev on valmis saanud. Selle üks ja ainus uks on avatud. Ukse ette on ehitatud kaldtee, mida mööda võivad kõik soovijad kõndida suurde goferipuust (ilmselt küpressipuust) laeva. Kuid inimesed ei tee seda; selle asemel naeravad ja pilkavad nad Noad ja tema peret, kes neid laeva uksel kutsuvad.
Siis aga juhtub midagi hämmastavat. Piibel tunnistab – 1.Ms.7,14-16 "Kõik loomad oma liikide järgi, ja kõiksugu lojused oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised – ... need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on. Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale [Noale] oli käsu andnud." 2. salmis on täpsustatud: "...kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks — isane ja emane."
See suur ime pidi ometi panema pilkajaid meelt muutma, sest see kõneles vastuvaidlematult Noa kuulutuse kasuks. Mingi katastroof oli tulemas, sest muidu ei oleks loomad põgenenud laeva! Kuid inimesega on nii, et kui sa oled kord juba seisukoha võtnud ja selle avalikult teistele teatavaks teinud, siis on seda praktiliselt võimatu muuta. Kindlasti leidus "teadlasi," kes selle kummalise nähtuse rahvale ära seletasid ning sellega neid maha rahustasid. Selle asemel, et oma tegu kahetseda ja laeva astumisega armupakkumine vastu võtta, pilkasid nad veel enam "trikimeest" Noad.
Edasi on Piiblis kirjutatud, et kui kõik soovijad olid sisse läinud – inimestest olid nendeks vaid Noa pere kaheksa hinge – sulges Jumal laeva ukse (1.Ms.7,16). On väga oluline teada, et mitte Noa ei sulgenud ust, mitte Noa pojad ei sulgenud ust, ei kasutatud ka võimsaid elevante laeva massiivse ukse sulgemiseks; ukse sulges Jumal isiklikult!
Seejärel olid nad Pühakirja aruande kohaselt laeva sees suletud ukse taga seitse päeva, enne kui algas veeuputus (1.Ms.7,10). Me võime ette kujutada ühelt poolt inimeste ärevust laeva sees – miks juba ei hakka midagi toimuma? – ja teiselt poolt väljaspool laeva – näe, midagi hullu pole juhtunud; Noa hirmutas ilmaaegu! Laeva sees kindlasti palvetati palavalt, samal ajal kui väljaspool laeva käis pidu ja pillerkaar.
Kuni... hakkas vihma tibutama. Laevas olijaile olid need vihmapiiskadest tekitatud hääled kui kaunis muusika taevast; väljaspool laeva olijaile aga kui õudusunenägu. Laevas hakkasid kostuma rõõmuhõisked; väljaspool laeva aga hädakarjed. Kas tõesti oli Noal õigus? Kas nüüd algab veeuputus ja me kõik hukkume? Laev on siinsamas, kuid see ei saa enam päästa, sest selle uks on lukus. Jumal on selle sulgenud. Armuaeg on läbi! Noal võib olla kahju väljas olevatest inimestest, kuid ta ei saa neist kedagi päästa. Ainult Jumal saab päästa – seni, kui päästelaeva uks on avatud!
Võib-olla lootsid mõned ikka veel, et veeuputust ei tule – lihtsalt kliima on muutunud, seda ikka juhtub. Sajab natuke ja siis paistab jälle päike. Kuid ei: sadu muutus järjest tugevamaks, vihma valas kui oavarrest. Piibel teatab – 1.Ms.7,11: "Otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti." Selline paduvim kestis järgimööda 40 ööpäeva (1.Ms.7,12). Lisaks vihmale voolas vett välja ka maa seest. Ja nii hukkusid kõik kuiva maa elanikud – väljaarvatud need, kes olid päästelaevas. Usuteona ehitasid nad laeva ja usuteona läksid nad laeva. Nad päästeti usu läbi.
Mõnele ei meeldi uurida ajalugu, eriti õnnetuid lugusid. Kuid, nagu keegi on öelnud: "Ajalool on kombeks end korrata." Ja kui me võime õppida midagi teiste vigadest, nii et me neid ei korda, kas pole sellest suur kasu?
See, millest me täna rääkisime, kordub! Noa laeva lugu peegeldab kahtlematult seda, mis juhtub Kristuse teisele tulekule eelneval ajal ja ma usun, et see aeg on praegu. Muidugi tuletatakse meile meelde, et nii on mõeldud "igavesti." Nii mõtlesid mõned juba apostlite ajal ja teised pilkasid neid selle pärast (2.Pet.3,3.4). Kuid see, et see "õnnis lootus" (Tit.2,13) pole veel täitunud, ei tähenda, et see kunagi ei täitu. See on Jeesuse tõotus (Joh.14,3) ja kõik Tema tõotused on "jah ja aamen" (2.Kor.1,20). Kindlasti oleme me selle täitumisele lähemal kui apostlid!
Rääkides Jumala riigi tulekust, ütles Jeesus – Mat.24,37-42: "Sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine. Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!"
Tänapäeval ei ole Noa laeva sõna otseses mõttes; mõni arvab, et selleks on kogudus. Ma ei arva nii. Jeesus on meie päästelaev. Ja nagu tol ajalgi: kõiki kutsutakse, kuid kedagi ei sunnita asuma päästelaeva. Igaüks peab otsustama ise, mida teha Jeesusega, kas võtta Ta vastu oma isiklikuks Päästjaks või mitte.
Mina soovitan Ta vastu võtta – ja viivitamata! Sest meile pole tingimata antud selleks aega kuni armuukse sulgumiseni maailmale. Meie isiklik armuaeg või lõppeda iga hetk! Ja siis on see uks meie jaoks sulgunud. Kui me oleme siis Jeesusega, oleme päästetud, kui mitte, oleme igaveseks kadunud! Seepärast teatab Ilm.14,13: "Õndsad on surnud, kes Issandas surevad!" Kas te teate, et UT-s on kasutatud 53 korda sõnaühendit "Kristuses Jeesuses"? See räägib millestki. See paneb meid endalt küsima: Kas ma olen juba varjul "Kristuses Jeesuses"? Tema on minu päästekalju, minu Noa laev.
Noal oli pakiline sõnum Jumalalt oma aja rahvale; see oli tõesti elu ja surma küsimus. Ka meil on sõnum Jumalalt meie aja rahvale; ning ka see on elu ja surma küsimus. Hea on, kui me seda sõnumit usume ja päästelaeva asume, kuid see pole kõik, mida Jeesus meilt ootab. Ta soovib, et me usus ja armastuses Tema vastu kannaksime seda päästesõnumit ka maailmale. Ta soovib, et sina oleksid Noa ja mina oleksin Noa, kes kuulutab: "Altari ees on veel ruumi! Tule!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv