.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Keegi ei hooli nii nagu Jeesus!
05.01.2013 - (854)

Üks meie üldlaul algab küsimusega: "Kas Jeesus teab, mida võideldes on südames kanda mul? Kas ma muredes või mul silmad vees, kas mu tee on kuristikul?" Ja refrään vastab: "Oo, jah, Ta teab, mu Päästja teab, mu valu tunneb kõik Ta. Läbi päeva pika ja murerikka Ta hoolitseb mu eest."
Selline hea sõnum kajab kõigist neljast evangeeliumist, mis leiduvad meie Piiblis. Jeesus teab meie vajadusi ja kaastundliku südamega hoolitseb meie eest. Ta teab täpselt, millised me oleme – ja ikkagi armastab Ta meid palavalt. Seda teades ja seda sooja tunnet südames kandes vaadelgem kahte sündmust Jeesuse elust.
1. PIDALITÕBISE PUHASTAMINE.
Esimese loo leiame Markuse evangeeliumi 1. ptk. lõpust – Mrk.1,40-45: "Ja Tema juurde tuleb pidalitõbine, palub Teda ja heidab Ta ette põlvili ning ütleb Temale: "Kui Sa tahad, võid Sa mind teha puhtaks!" Ja Jeesusel hakkas temast hale meel; Ta sirutas oma käe, puudutas teda ja ütles talle: "Ma tahan, saa puhtaks!" Ja kohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Ja Ta hoiatas teda kõvasti ja saatis ta kohe ära ning ütles talle: "Katsu, et sa kellelegi midagi ei ütle, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhastamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!" Aga kui see oli välja läinud, hakkas ta palju kuulutama ja levitama teateid sellest asjast, nõnda et Jeesus enam ei võinud avalikult linna minna, vaid viibis väljas tühjes paigus. Ja Tema juurde tuldi kõikjalt."
Me kõik oleme vast kuulnud pidalitõvest ehk leeprast ja mõned on näinud ka pilte seda kohutavat haigust põdevaist inimestest, kuid vaevalt on meist keegi näinud sellist kannatajat oma silmadega! Palju aastaid tagasi külastasin ma koos kasuisa Aleksander Kallastega üht Eestis asuvat leprasooriumi – Kuudal, kus praegu asub hooldekodu; seal elas ka üks adventkoguduse liige. Kuid kõik selle patsiendid olid terveks ravitud ja tänu sellele meid üldse sisse lastigi! Küsite: Miks nad siis ikka veel seal olid? Aga sellepärast, et leepra, mis oli Jeesuse päevil veel ravimatu haigus, on ka kaasajal väga raskesti ravitav. Selle ravi võtab nii pikka aega, et haiged asuvad sõna otseses mõttes leprasooriumi elama. Ja nad elasid seal kuni surmani. Ka räägib see sellest, kui kardetavaks nakkushaiguseks pidas ühiskond leeprat veel 40-50 aastat tagasi.
Aktiivset leeprat põdev haige ei ole oma paistetanud kehaosade ja mädanevate haavanditega meeldiv vaatepilt, ka neist lähtuv lõhn ei ole magus. Närvisüsteemi kahjustustest tingitud tundetusest võivad nad kergesti kaotada kehaosi, nagu sõrmed, varbad, kõrvad või isegi nina. Nende silmade ümbert langevad välja kõik karvad, muutes nende pilgu hirmutavaks.
Pole ime, et pidalitõbised peitsid end teiste inimeste eest ja ega terved sallinudki neid endi keskel. Neile oli tehtud kohustuseks iga kord, kui nad nägid teisi inimesi, hüüda täiest kõrist "Roojane! Roojane!" et inimesed märkaksid neist kui ohtliku nakkuse kandjaist eemale hoida.
Teades Jeesuse kaastunnet ja armastust, pole raske mõista, miks Ta tegi selle haige terveks. Kuid miks ikkagi Jeesus "sirutas oma käe" ja "puudutas teda"? Oleks ju piisanud Tema sõnast, et haige terveneks. Oli Ta ju kogu aeg tervistanud sõnaga. Jeesusel poleks olnud vaja pidalitõbist puudutada. Aga Ta siiski tegi seda. Seaduse kohaselt sai Jeesus "roojast inimest" puudutades ka ise roojaseks. Ja ometi otsustas Ta haiget puudutada. Miks? Ilmselt selleks, et pakkuda talle andi, mida ta ei unustaks iial. Puudutuses on midagi erilist; see edastab sõprust, hoolimist, isegi armastust. Neil päevil ei julgenud keegi tulla isegi pidalitõbise lähedale; nii et kui Jeesus tuli ta juurde ja puudutas teda, andis Ta haigele unustamatu emotsionaalse kogemuse ja teadmise, et Ta tõesti hoolib ka kõige põlatumatest inimestest.
Sama ajal on hea meenutada, et Jeesus ei teinud midagi shõu pärast. Kui Talt paluti tunnustähte inimeste hämmastamiseks või nende meele lahutamiseks või lihtsalt oma võimete demonstreerimiseks, ei nõustunud Ta iial. Nii pidi olema sügavam mõte ka selle ime tegemiseks. Üks mõte oli kindlasti see, et Ta ilmutas kaastunnet ja aitas hädalist. Kuid siin oli midagi enamat. Mäletate, Ta ütles terveks saanule: "Katsu, et sa kellelegi midagi ei ütle, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhastamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!"
Tunnistuseks kellele? Eelkõige preestritele kui tolle aja vaimulikele õpetajatele. Kui ta oleks läinud Jeesuse käsu kohaselt otse templisse, mis siis oleks juhtunud? Ta oleks öelnud neile: "Vaadake mind; mõned minutid tagasi olin ma pidalitõbine, kuid nüüd olen puhtaks saanud. See, kes mind tervistas, käskis mul tulla teie juurde ja tuua kohane ohver mu paranemise puhu, aga ma ei tea, millist ohvrit tuua. Öelge mulle, mida ma peaksin tegema?"
Preestrid oleksid olnud esimesel hetkel nõutud, sest nende teada ei olnud pidalitõvest tervekstegemise juhtumeid prohvet Eliisa ajast saadik, ligi 800 aastat tagasi. Ja tol korralgi ei saanud puhtaks mitte juut, kelle puhul tuli tuua ohver, vaid pagan, nimega Naaman (2.Kun.5.ptk.). Nii oleksid preestrid pidanud hakkama uurima Vana Testamendi pühadest kirjadest, mida teha juhul, kui keegi on tehtud pidalitõvest terveks. Seda uurides oleksid nad avastanud, et leeprahaige puhastamine on märk Messia kohalolust. Sest prohvetid olid kuulutanud, et kui Messias tuleb, siis parandab ta igasugust tõbe (näit. Jes.61,1-3). Selliselt oleks Jeesuse poolt tervistatud inimese jutt olnud tõepoolest preestritele tunnistuseks.
Kuid see üritus luhtus, kuna puhtaks saanu ei täitnud Jeesuse korraldust minna otse preestrite juurde. Markus kirjutab: "Aga kui see oli välja läinud, hakkas ta palju kuulutama ja levitama teateid sellest asjast, nõnda et Jeesus enam ei võinud avalikult linna minna, vaid viibis väljas tühjes paigus." Kui tervekssaanu lõpuks jõudis preestrite juurde, olid need juba häälestatud Jeesuse vastu, kes nüüd oli nende silmis "roojane", kuna oli puudutanud "roojast."
Nii ilmutab Jeesus selles esimeses imeteos, et Ta teab meie vajadusi ja aitab meid. Ta teadis ka preestrite vajadusi ja soovis neidki aidata, kuid see ebaõnnestus ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu.
2. HALVATU TERVEKSTEGEMINE.
Ka järgmine tervistamise ime, millest Markus kirjutab, räägib sellest, et Jeesus teab meie vajadusi ja aitab meid. Mrk.2,1-12 võime lugeda: "Mõne päeva pärast läks Ta jälle Kapernauma, ja saadi kuulda, et Ta on kodus. Siis kogunes sinna palju rahvast, nii et neil väljas ukse eeski ei olnud enam maad. Ja Ta rääkis neile Jumala sõna. Ja Ta juurde tuldi ning toodi halvatut, keda kandsid neli meest. Ja kui nad rahva pärast ei pääsenud teda tooma Tema ligi, võtsid nad sealt kohalt, kus Ta oli, katuse lahti, tegid augu ja lasksid alla sängi, millel halvatu lamas. Kui Jeesus nende usku nägi, ütles Ta halvatule: "Poeg, su patud antakse andeks!" Aga seal istusid mõned kirjatundjad, ja need mõtlesid oma südames: "Mida see räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?" Ja kohe tundis Jeesus oma vaimus, et nad iseeneses nõnda mõtlevad, ja ütles neile: "Miks te mõtlete seda oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: sulle antakse patud andeks! või: tõuse üles ja võta oma säng ning kõnni? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda, siis — ütleb Ta halvatule — ma ütlen sulle: tõuse üles, võta oma säng ja mine koju!" Ja sedamaid tõusis ta üles ja võttis oma sängi ja läks välja kõigi nähes, nõnda et kõik ehmusid ja andsid au Jumalale ning ütlesid: "Niisugust asja me pole ilmaski näinud!""
See lugu algab eriti sooja viitega, et rahvas sai teada, et Jeesus "on kodus." Jeesus sündis Petlemmas ja kasvas üles Naatsaretis, kuid nüüd kirjutab Markus, et Jeesus oli "kodus" Kapernaumas. Jeesus on "kodus" seal, kus Ta on oodatud ja rõõmuga vastu võetud! Ma väga loodan, et Jeesus on täna "kodus" siin meie juures, sest me ju armastame Teda ja igatseme Tema lähedust.
Kapernauma, Jeesuse kodusse, kogunes nii suur rahvahulk, et "väljas ukse eeski ei olnud enam maad." Ruum, kus Ta kõneles, oli puupüsti rahvast täis. Nii palju inimesi olid tulnud Teda kuulama. Oh, et ka meie kirik näeks sellist vaatepilti! Jeesus ju kõneleb siin, ainult inimesed kahjuks seda ei näe – või ei hooli!
Aga seal hooliti ja tuldi, kuigi ei olnud autosid ega isegi mitte jalgrattaid ega soomekelke, liinibussidest rääkimata! Tulid ka neli meest ühes oma halvatud sõbraga, keda nad kandsid tekil eneste vahel. Nad tulid kindlas usus, et Jeesus hoolib ja aitab. See lugu räägib kolmest asjast, mida usk teeb.
Kõigepealt, usku ei heiduta raskused. Polnud kerge kanda meest tekil läbi Kapernauma käänuliste tänavate, kes teab kui kaugelt. Ilmselt lootsid nad, et kui nad jõuavad Jeesuse "koduni", sisenevad nad uksest, aitavad haige Jeesuse jalge ette ja nende töö on tehtud ning nad võivad puhata. Kuid jõudnud kohale, leidsid nad ukseava ja kogu majaesise täielikult blokeerituna. Kas nad seetõttu loobusid oma ettevõtmisest? Enamus inimesi oleks loobunud, nagu ka tänapäeval. Tee on blokeeritud, ilmselt pole see Jumala tahtmine, et me seda teeme. Need mehed mõtlesid teisiti. Nad olid valmis edasi pingutama. Kandnud haige tagahoovi, leidsid nad trepi, mis viis üles katusele. Muidugi on see vaid selline väljend, et "trepp viib." Trepp ei viinud neid kuskile; neil tuli ise minna – ronida mööda järsku treppi üles, kandes haiget tekil endi vahel. Seejärel tuli neil töötada... jah, see viib juba meid teise usku iseloomustava asja juurde.
Nimelt – usk on valmis tegema uskumatuid asju! Usk ei piirdu tavaliste asjadega, kui nendega enam midagi ei saavuta. Tavaline viis siseneda majja on ukse kaudu; juba akna kaudu sisenemine oleks ebatavaline, vähemalt erakordne. Kuid nemad otsustasid: Kui ei pääse sisse uksest ega aknast, võiks ometi proovida siseneda läbi katuse. Ilmselt keegi ei tuleks selle peale, et nii siseneda meie kirikusse – ja selleks pole ka vajadust. Me peaksime sellist tegu lausa hullumeelsuseks. Need mehed ei pidanud. Kõvasti higistades lõhkusid nad katusesse augu. Usk ei peatu iial takistuste ees; usk leiab alati väljapääsu; usk ei vaata raskustele vaid eesmärgile, kuhu tuleb jõuda. Usk on valmis tegema uskumatuid asju!
Kogudus, mis tegeleb vaid rutiiniga, vanade äraproovitud asjadega, kogudus, mis ei ole valmis proovima uusi, isegi veidraid asju, ei suuda täita edukalt oma missiooni 21. sajandi postmodernistlikus maailmas. Sellepärast vajamegi me nii väga koguduse töösse uusi, noori, julgelt ja ebastandardselt mõtlevaid inimesi, kes julgevad teha ortodekssete usklike arvates pööraseid asju.
Ja kolmandaks, usk on valmis maksma hinna. Seda lugu lugedes peab kaasa tundma majaomanikule. Võib-olla oli selleks Peetrus, sest Peetrusel oli maja Kapernaumas ja Jeesus peatus seal tihti. Oli, kes ta oli, aga me võime ette kujutada teda murelikult vaatamas, kuidas tema maja katust lammutatakse, ja mõtlemas: "Kes selle eest küll maksab?" Loomulikult olid selleks valmis need mehed seal katusel. Katuse parandamine maksis midagi, kuid usku ja armastust ei peata iial see, mis see maksma läheb. Jeesuse usku ja armastust inimeste päästmisel ei peatanud see, mis see Talle maksma läks! Usk nagu ka armastus on alati valmis maksma ükskõik kui suure hinna.
Mis juhtus, kui halvatu oli lõpuks toimetatud Jeesuse ette? Esimesest hetkest on Jeesusele selge tema vajadus, nagu ka teiste kohalolijate vajadused. Paljusid üllatas, kui Jeesus ütles: "Poeg, su patud antakse andeks!" Ja nemad mõtlesid, et halvatu ainus vajadus oli saada füüsiliselt tervistatud! Mõned siiski olid rohkem kui üllatunud, mõeldes pahaselt iseenestes: "Mida see räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?"
Variseride kurjad mõtted ei lase Jeesusel jätkata mehe vajaduste rahuldamist. Ta mõistab, et variserid vajavad siin õppetundi ja nii ütleb Ta vahepeal neile: "Miks te mõtlete seda oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: sulle antakse patud andeks! või: tõuse üles ja võta oma säng ning kõnni? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda, siis — ütleb Ta halvatule — ma ütlen sulle: tõuse üles, võta oma säng ja mine koju!" Nii läheb Jeesus sujuvalt üle variseride õpetamise juurest halvatu teise vajaduse rahuldamise juurde. Ja Tema sõna peale tõuseb terveks saanud mees otsekohe, võtab tema sinnakandmiseks kasutatud teki või mati ja astub majast välja kõigi nähes. Loomulikult antakse talle teed, sest kõik on toimunust "ehmunud", nagu kirjutab evangelist Markus.
Neist mõlemast loost näeme, kui väga hoolib Jeesus inimeste vajadustest, eriti nende kannatustest. "Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti!" (Heb.13,8). Ta teab ka meie vajadusi ja ruttab aitama. Kuid lõpuks tahaksin ma küsida: Kas meie teame ja mõistame samamoodi Jeesuse vajadusi? Kas me hoolime Temast, andes oma südame Pühale Vaimule eluasemeks ja aidates Tal niimoodi armastada inimesi Jumala riiki? Jah, Jeesus näeb, kas me Temast hoolime, lõppude lõpuks sellest, kas ja kuidas me hoolime oma kaasinimestest! Keegi ei hooli nii nagu Jeesus! Laseme siis Tal elada oma südames ja meie kaudu näidata, kuidas Ta hoolib!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv