.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ei anta andeks
05.02.2011 - (1520)

Täna olen valinud sissejuhatavaks kirjakohaks Mat.12,31.32: "Seepärast ma ütlen teile: iga patt ja jumalapilge antakse inimestele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks. Ja kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes midagi räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks ei selles maailmas ega tulevases."
Need on Jeesuse sõnad. Ja Jeesus ei teinud kunagi tühje sõnu; Ta rääkis ainult seda, mis on tõde. Kuidas siis mõista seda karmi tõde, et on olemas patt, mida ei anta andeks?
Jeesus alustas seda väidet sõnadega: "SEEPÄRAST ma ütlen teile." Tal oli selleks põhjus. Oli juhtunud midagi, mis Teda selleks ajendas. Meil on mõistlik vaadelda selle väljaütlemise tausta.
Jeesus tervistas seestunu, kes oli pime ja keeletu, ajades temast välja kurja vaimu. Mees sai tagasi nägemise ja kõnevõime. See oleks pidanud andma põhjust siiraks rõõmustamiseks, sest mees võis näha oma omakseid ja sõpru ning nendega suhelda; ta võis näha looduse ilu ja kõike enda ümber toimuvat ning tunda end palju turvalisemalt. Ta oli vaba kurja vaimu haardest. Kahtlemata oli mees üliõnnelik. Ja rahva seast kostusid hüüded: "Kas see vahest ei ole Taaveti Poeg?" (Mat.12,23), s.t. kas Jeesus, kes mehe tervistas, pole mitte tõotatud ja oodatud Messias?
Kuid mitte kõik ei jaganud tervekssaanud mehe ja rahva rõõmu. Jeesuse heategu vihastas kalgisüdamelisi varisere. Nad ei saanud eitada ime toimumist, kuid nad üritasid seda ära seletada omamoodi, öeldes: "See ei aja kurje vaime välja muidu kui Peeltsebuli, kurjade vaimude peamehe abil!" (s.24).
Kas panite tähele, kuidas nad Jeesusele viitasid? "See." Nad ei võtnud Jeesuse nime suhu. Isegi öelda Jeesuse kohta "Tema" tundus neile liiga palju. "SEE ei aja kurje vaime välja muidu kui Peeltsebuli, kurjade vaimude peamehe abil!"
Nad oleksid pidanud selleks ajaks oma kogemuste varal juba teadma, et Jeesusega ei tasu vaidlusse astuda. Miks? Sest Jeesus alati võidab! Ja see juhtum pole erand, sest Jeesus tuleb välja mõnede väga tugevate argumentidega enda kasuks. Ta ütleb – Mat.12,25.26: "Iga kuningriik, mis on isekeskis riius, hävib; ja ükski linn või koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima. Kui nüüd Saatan välja ajab Saatana, siis on ta riius iseenesega; kuidas siis võib tema riik püsida?" Sisuliselt ütleb Jeesus: "Ma ei ole liidus Saatanaga, ma töötan tema vastu. Saatana töö on saata kurje vaime inimestesse, mitte neid inimestest välja ajada. Mina ajan need inimestest välja, töötades sellega Saatana riigi vastu."
29. salmis toob Jeesus näite elust, mis samuti osutab Tema vastu tõstatatud süüdistuse alusetusele: "Kuidas võib keegi minna vägeva kotta ja riisuda tema riistu, kui ta enne ei seo seda vägevat? Alles siis ta saab riisuda tema maja."
Jeesus oli äsja vabastanud inimese Saatana haardest, millest saab teha vaid loogilise järelduse, et Jeesus on Saatanast tugevam. Tugevam ei allu nõrgemale. Tugevam ei vaja nõrgema abi. Tugevam alistab nõrgema.
Kuid kurja vaimu välja ajades ei tegutsenud Jeesus üksi. Ta ütles – Mat.12,28: "Aga kui mina JUMALA VAIMUGA kurjad vaimud välja ajan, siis on juba Jumala riik teie juurde tulnud." Jumala Vaim toob Jumala riigi meie juurde, lausa meie südamesse, peletades sealt Saatana saadikud, kurjad vaimud.
Sellega oli variseride esitatud väljakutsele vastatud, nende rünnak tagasi löödud. Kuid Jeesus ei piirdu sellega. Ta peab vajalikuks anda seoses sellega tõsise hoiatuse, öeldes: "Ma ütlen teile: iga patt ja jumalapilge antakse inimestele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks. Ja kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes midagi räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks ei selles maailmas ega tulevases" Mat.12,31.32).
Nii jõuamegi selle juurde, mida kristlased on hakanud nimetama andestamatuks patuks. Teadmine, et on olemas patt, mida ei anta andeks, on vaevanud ristirahva kõiki sugupõlvi, meiegi pole erand. Miljonid on küsinud endalt ahastades: "Ega ma ometi ole sooritanud andestamatu patu? Miks muidu vaevab mind nii kohutav süütunne? Miks ei tunne ma kergendust, ehkki olen pattu kahetsenud ja andeks palunud? Võib-olla oli tegu andestamatu patuga? Kui nii, siis milleks üldse hoolida elust, nagunii pole võimalik midagi muuta ega parandada?"
Te mõistate, kui tõsine on see küsimus. Püüame tuua sellesse pisut selgust, leides vastuse kolmele küsimusele: Mida teeb Püha vaim inimese heaks? Mis on see andestamatu patt, mille eest Jeesus hoiatas? Ja miks peaks see patt olema andestamatu?
1. MIDA TEEB PÜHA VAIM INIMESE HEAKS? Joh.14,16.17 leiame Jeesuse tõotuse: "Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees."
Jeesus nimetab Püha Vaimu Trööstijaks, kr. k. "paraklete", mida võib tõlkida ka "nõuandja" või "advokaat" – keegi, kes seisab su kõrval ja toetab sind. Kreeka kohtutes oli "paraklete" advokaat või tunnistaja, kes rääkis kohtualuse kasuks.
Pühakiri teatab, et Püha Vaim õpetab meile tõde, olles "Tõe Vaim." Ta trööstib ja lohutab meid hädades ja kurbuses. Ta aitab meil võita kiusatusi ja elada Kristuse evangeeliumi vääriliselt. Ta "koolitab" meie südametunnistust, Ta aitab meid palvetada ja palvetab meie eest. Ta tunnistab Jumala ees, et me oleme Jumala lapsed. Viimati loetud kirjakohas ütles Jeesus veel, et Püha Vaim jääb meie juurde igavesti ja et mitte kõik ei tunne Teda ega võta Teda vastu, aga kui keegi Ta vastu võtab, tahab Ta olla tema sees.
See, et kõik ei võta Teda vastu, ei tähenda, nagu Ta ei töötaks nende juures. Joh.16,8 ütles Jeesus: "Kui Ta [Püha Vaim] tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta." Ta annab märku südametunnistuse kaudu, mis on õige ja mis on väär, ning hoiatab, et igaüks peab lõpuks vastutama oma tegude eest.
Me loeme Piiblist, kuidas Püha Vaim tegi seda maavalitseja Feeliksi juures – Apt.24,24.25: "Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse. Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: "Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!""
Püha Vaim on kolmainu Jumala see Isik, kes tuleb vahetult inimese juurde ja võimalusel tema sisse, et päästa inimene tema pattudest. Ta mõjutab inimese intellekti, tema mõtteid, tuues pärale Jumala armastuse ja Kristuse lunastustöö. Ilma Püha Vaimu tööta mõtleksime me vaid enda mõtteid. Püha Vaimu töö läbi aga saavad meile teatavaks ka Jumala mõtted. Jah, Püha Vaim on tegelikult see lüli, kes ühendab kaduvat kadumatusega, maist taevasega, inimest Jumalaga.
Toonud meile koju Jumala mõtted, hakkab Ta ümber kujundama meie mõttemaailma, mille tagajärjel kujuneb ümber ka meie väärtushinnangute maailm, mis omakorda kujundab ümber meie sõnad ja teod. Seda kõike teeb Püha Vaim meie juures ja meie sees ja meie heaks.
2. MIS ON SEE ANDESTAMATU PATT, MILLE EEST JEESUS HOIATAS? Piibel ütleb, et selleks on patt Püha Vaimu vastu. Kuidas on võimalik patustada Püha Vaimu vastu?
Sel ajal, kui Jeesus kõneles, polnud juutidele Püha Vaimu mõiste ega töö tundmatu. Nende õpetuse kohaselt oli Püha Vaim see, kes tõi inimestele Jumala tõe ehk kes tegi inimestele teatavaks Jumala tahte. Samuti õpetasid nad, et Püha Vaim aitab ära tunda tõe, kui see saabub või seda nähakse või kuuldakse. Nad õpetasid, et Püha Vaim töötab inimeste südamete ja meelte kaudu. Seepärast vajab inimene Püha Vaimu nii tõe äratundmiseks kui ka vastuvõtmiseks.
Püha Vaim püüdis juhtida juute kogu aeg tõe juurde ja kui tuli Tõde suure algustähega – Jeesus kui Jumala läkitatu, Messias, Kristus – püüdis Püha Vaim oma tööd tehes juhtida kõiki inimesi Tema juurde ja vastuvõtmisele. Miks siis paljud seda ei teinud? Miks ei tundnud variserid Jeesuses ära Jumala Tõe kehastust? Miks ei juhtinud Püha Vaim neid tõde ära tundma ja vastu võtma? Vastus on: Ta püüdis seda teha, kuid see ei õnnestunud Tal. Miks?
Me kõik peaksime teadma elulist tõde: Mida sa ei kasuta, see kaob. See kehtib igas vallas. Kui sa ei kasuta oma keha teatud lihaseid, siis need nõrgenevad ja neist kaob jõud. Kui sa ei kasuta koolis õpitut, siis sa unustad selle. Sa võid olla lõpetanud muusikakooli, kuid kui sa ei ole kaua aega pilli mänginud, sinu mänguoskus kaob. Nii kahaneb ja kaob lõpuks ka sinu võime ära tunda Püha Vaimu häält, Tema märguannet selle kohta, mis on väär ja mis tõde, kui sa pole Teda kaua aega kuulanud või Temaga arvestanud. Püha Vaim tahaks sind juhtida ja õpetada, aga sa pole Teda kaua aega kuulanud ja sellepärast ei kuule sa enam seda vaikset häält, mis räägib südames: "Ära seda tee" või "Tee seda".
Kui me pidevalt sulgeme oma silmad ja kõrvad, südame ja meele Jumala Vaimu häälele, valides Jumala tee asemel oma tee, Jumala mõtete asemel oma mõtted, Jumala Vaimu asemel oma vaimu, Jumala tarkuse asemel oma tarkuse, siis jõuame lõpuks punkti, kus Jumal ei saa meie heaks enam midagi teha – me lihtsalt ei kuule ega näe Teda enam. Me ei kuule enam Püha Vaimu häält oma südames. Meil pole enam kedagi, kes meid manitseks, õpetaks ja suunaks. Me läheme lihtsalt oma teed – üksi. Ja kuhu see meid viib? Õps.14,12 ütleb: "Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõppeks on see surma tee!"
Sellisesse seisundisse olid jõudnud Jeesuse ajal paljud variserid. Nad olid sulgenud oma silmad ja kõrvad Jumala Vaimu juhtimisele, nad olid käinud nii kaua oma õigekspeetud teed, et kui neile ilmus Jumala Tõde, ei kuulnud nad Vaimu vaikset häält, mis ütles: "See on tõde, võtke see vastu; see on valgus, käige selles!"
See ongi patt Püha Vaimu vastu – ignoreerida Teda seni, kuni oleme Ta lõpuks täielikult oma elust kõrvaldanud. See on Jumala hääle, Jumala tahte, Jumala Sõna ignoreerimise lõpptulemus. Kuna Vaim ei saanud varisere enam juhtida, siis pole ime, et nad ei tundnud Jeesuse sõnades ja tegudes ära tõde, süüdistades jultunult Teda koostöös Saatanaga ja nimetades Püha Vaimu tööd Saatana tööks.
Seega on patt Püha Vaimu vastu sage ja pidev Jumala tahte eiramine, Vaimu häälega mitte arvestamine, mille tulemuseks on, et me lõpuks ei tunnegi enam seda ära – isegi siis, kui see saabub võimsa väega. Variseridele saabus see tõeliselt võimsa väega, ümberlükkamatu imeteoga, kuid nad nägid selles vaid Saatana tegevust!
3. MIKS PEAKS SEE PATT OLEMA ANDESTAMATU? Kas pole see ilmselge? Seda pattu ei tunta; seda ei kahetseta. Aga kus pole patutundmist ega kahetsust, seal pole ka andestust.
Jätke hästi meelde: kuni on avatud kahetsuse uks, on avatud ka andestuse uks. Millest me seda nii kindlasti teame? Sellest, et patukahetsus on Jumala and Püha Vaimu läbi. Püha Vaim on see, kes teeb meid kurvaks meie patu pärast, sundides meid põlvedele kahetsema. See aga tähendab, et Püha Vaim pole meist lahkunud, meid maha jätnud, ehkki me oleme Teda kurvastanud. Aga parem on, kui me Teda ei kurvasta, nagu kutsub üles ka Paulus Ef.4,30: "Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani." Kurvastamisest pilkamiseni (Mat.12,31) ja teotamiseni (Heb.10,29) polegi nii pikk maa, nagu me võime arvata.
Pole olemas pattu, mida Jumal ei sooviks või ei suudaks andestada. Kuid on olemas patt, mida inimene ei soovi või ei suuda kahetseda ega andeks paluda. Ja selleks on patt Püha Vaimu vastu. Ja kuna inimene ei soovi ega suuda seda kahetseda, siis ei ole sellele ka andestust. Sellepärast nimetatakse seda andestamatuks patuks.
Kui inimene läheb hukka, siis mitte sellepärast, et Jumal oleks hüljanud inimese, vaid sellepärast, et inimene on hüljanud Jumala – ja seda lõplikult, sooritades andestamatu patu, sulgedes oma kõrvad Jumala Vaimu häälele, kes kutsub meelt parandama.
Lugu räägib talumehest, kes külastas oma ärimehest sõpra, kelle kontor asus linna peatänava ääres. Avatud aknast kostis tugev liiklusmüra. Järsku farmer hüüatas: "Kuula!"
"Kuula mida?" küsis linnamees.
"Rohutirts laulab!" vastas farmer. Aastaid looduse häälte kuulamine oli teritanud ta kõrvu häälte suhtes, millest linnamehel polnud aimugi.
Nii see on: me kuuleme seda, mida oleme treeninud ennast kuulama. Kuulakem siis iga päev Jumala häält, mis räägib meile Püha Vaimu läbi Pühakirja ja ka südametunnistuse kaudu ning tehkem selle järgi. Siis pole meil vaja kunagi karta, et oleme sooritanud patu, mida ei anta andeks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv