.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6070)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kuidas saan ma õigeks XIII
05.04.2003 - (1432)

Käsitledes teemat "Kuidas saan ma õigeks" Rooma raamatu alusel, oleme seni vaadelnud peamiselt seda, mida Kristus on teinud meie eest. Nüüd aga räägime sellest, mida Kristus teeb meie sees. Esimene on õigeksmõistmine, teine pühitsemine.

Nii vaatan ma ka kahtemoodi ristile. Esimest korda vaadates leidsin: Kristus suri minu eest, Tema kandis minu pattude karistuse. Nüüd vaatan teist korda ja avastan, et olen ühes Temaga risti löödud! Surres ristil minu pattude eest, kandis Ta sinna ka minu patuse olemuse, n.ö. vana inimese.

See on pühitsemise alus. Selle fakti mõistmisest ja usus vastuvõtmisest sõltub minu pühitsuselu edukus.

Nii et – jällegi usk! Sa usud, et Kristus kandis oma ihus sinu patud ristile ja suri nende eest; kuid kas sa usud ka seda, et koos Kristusega on risti löödud ka sinu "vana inimene"? Kiri ütleb nii. Kas või hästi tuntud Gal.2,19.20, kus Paulus kirjutab: "Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest."

Kas sa usud seda? Kui sa seda usud, algavad sinu elus lausa imed – imed, mida näevad juba ka teised – ja imestavad, mis sinuga on küll juhtunud, kuidas sa oled muutunud ja muutud edasi! Väljendudes Pauluse sõnadega 2.Kor.5,17, "vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!" On alanud pühitsusprotsess.

Pühitsemine on nagu Kristuse elu ristil – aeglane, pidev "vana inimese" suremine, pidev vana elu hävimine. See ei toimu iial ühe hetkega. Isegi röövel ristil ei surnud momentaalselt! See kestab tõesti eluaeg; see on puhastumine "kõigest liha ja vaimu rüvedusest" ja see tuleb teha "täielikuks... Jumala kartuses" (2.Kor.7,1).

Meie eneste meelest ei lõpeta me seda iial selles elus, ja ega me iseenestes täiuslikeks saagi. Meie täiuslikkus (pühitsus) oleneb Kristusesse jäämisest ja kogu elu Püha Vaimu juhtimisele üleandmisest. Näilik Jumala käskude pidamine ei räägi veel täiuslikkusest, pühitsuse lõpule jõudmisest. Tõeline pühitsus on eelkõige iseloomu õilistumise protsess, mille käigus me muutume järjest sarnasemaks Kristusele. Ja nagu me võime mõista, ei lõpe see protsess iial...

Aga kui tõesti ei ela enam mina, vaid Jeesus elab minu sees, tehes Jumala tegusid ja ilmutades Jumala iseloomu, siis on meie pühitsuse tase kõrge ja Jumalal on meist hea meel ning Ta saab meid tulemusrohkelt kasutada oma pühas töös.

Aga algab pühitsus õigeksmõistmisega; õigeksmõistmine valmistab tee pühitsusele. Nägemine Jeesust ristil suremas minu eest valmistab mind surema ühes Temaga.

See ongi Rooma raamatu 6. peatüki teema. Selle mõistmine eeldab, et me oleme kogenud usu läbi armust õigeksmõistmist.

Mis saab edasi, küsib usklikuks saanud inimene. Kui ma tahan pidevalt tunda seda armu ja õigeksmõistmise rõõmu, kas ma pean siis jätkama patustamist? See võimaldaks mul jälle paluda armu! Ja nõnda arm aina suureneb!

Veider mõte! Kuid tegelikult paljude "usuelu" selles seisnebki. Nad elavad tavalist patuelu, käies aeg-ajalt armulaual või pihtimas, kus neile väidetavalt antakse kõik patud andeks. Suur arm, mis aina suureneb!

Rooma raamatu 6. peatüki esimeses 11 salmis Paulus kirjutab, miks selline mõtteviis pole õige: "Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles? Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses."

Me mõtlesime, et Kristus kandis karistuse meie pattude eest – ja see ongi kõik! Kuid ei. Paulus kirjutab, et Kristuse usus vastuvõtmisega oleme me ära surnud patule!

Kuidas? Millal?

Aga te lasksite ju ennast ristida, argumenteerib Paulus, ja ristimine sümboliseerib ju teie vana elu lõppu ja uue elu algust. Teie vana olemus löödi risti ühes Kristusega; see suri ja maeti ühes Kristusega ning üles äratati uus inimene ühes Kristusega! Sellega on meie patuihu kaotatud, "et me enam ei orjaks pattu."

"Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses," järeldab Paulus.

See kõik on usu küsimus; nagu me uskusime, et Kristus suri meie eest, nii me usume ka, et oleme surnud, maetud ja üles tõusnud koos Temaga. Sest kui Kristus suri, suri juriidiliselt kogu inimkond. Ja see oli mitte ainult surm patu pärast, vaid eelkõige surm patule! Sest ainult surm patule võimaldab ülestõusmise uuele elule!

Kuid surm patule ei tähenda seda, et pattu ei oleks enam maailmas ega oleks ka kiusatusi. Patt jääb maailma seni, kuni ma olen siin, kuid ta ei valitse enam minu üle. Patu lähedus jääb, kuid mitte patu valitsus! Seda rõhutab Rooma raamatu 6. peatüki teine osa — Rom.6,12-23: "Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes. Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.

Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi! Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks? Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud, ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks! Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele. Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest. Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm! Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu. Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"

Paulus manitseb: "Ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus!" Näete, surelik ihu jääb veel kuni Kristuse tulekuni, kuid patt enam selles surelikus ihus ei valitse! Ta tuleb minu ukse taha ja koputab, kuid ma olen ühes Kristusega surnud ja surnu ei saa talle vastata! Patu ahvatlustele reageeriv "vana inimene" on ju ühes Kristusega risti löödud!

Kuid minus sündinud uus inimene ei saa olla tegevuseta; ta ei ole ka "vaba nagu lind!" Nagu end vabaks pidav "vana inimene" ei olnud tegelikult vaba, vaid "patu ori" – tunnistab ta seda või mitte –, nii ei ole ka patule surnud ehk "pattudest vaba" inimene vaba absoluutses tähenduses, vaid Paulus kutsub teda "inimese kombel" "sõnakuulmise orjaks," "õiguse orjaks" ja "Jumala orjaks!" Inimene on vaba nii palju, et tal on vabadus valida, millist isandat teenida! Tal on see vabadus ka jätkuvalt peale pöördumist; kuid kui ta soovib elu, siis ta valib alati Jumala teenimise.

19. salm ütles hästi: "Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele." Rüvedus ja ülekohus seisnes käsust üleastumises, sellepärast seab uuestisündinud ja pühitsuselu elav kristlane end kooskõlla Jumala käskudega.

Selle peatüki keskne salm on Rom.6,14: "Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all." Käsk näitas, et sa oled patune, kuid ei suutnud sind vabastada ei tehtud pattudest ega patusest olemusest. Siis ilmus sulle Jumala arm; see andestas sinu patuse mineviku ja lõi sind uueks inimeseks. Jäädes armu alla, jääd sa uueks inimeseks ja võtad päev-päevalt vastu väge Jumalalt, et mitte enam patustada. Patt ei valitse enam sinu üle, sest sa oled armu all!

Hoidku Jumal, et sa ei langeks ära armust, teeksid pattu ja langeksid käsu hukkamõistu alla!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv