.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Minu Jumal on Jahve
05.06.2010 - (1075)

Täna hommikul ja mõnel järgneval koosolekul on mul plaanis rääkida Eelijast – kahtlematult ühest suurimast Jumala prohvetist, keda on rohkesti mainitud ja suure au sees peetud nii Vanas kui Uues Testamendis. Jumal pidas temast lugu niivõrd, et sõidutas ta enda juurde taevasse "tulises vankris"; ta võeti ära elavalt, surma nägemata. Uurides selle prohveti elu ja tegevust on meie palve, et Jumal annaks ka meile Eliisa sarnaselt osa sellest Vaimust, kes elas Eelija sees ja võimaldas tal püsida kindlana ja leida lootust näiliselt lootusetus olukorras.
Nimi, Eelija, tähendab "minu Jumal on Jahve" – ja väga sobivalt, sest tema töö Iisraeli prohvetina oli pöörata oma kaasmaalaste südamed oma Jumala, Jahve poole. See töö polnud kerge, sest suurem osa Jumala valitud rahvast oli unustanud oma Jumala ja hakanud teenima teiste rahvaste jumalaid, ebajumalaid.
Eelijast on esmakordselt Piiblis juttu 1. Kuningate 17. peatükis. On aasta 874 enne Kristust. Selleks ajaks oli Iisraeli rahvas juba ammu jagunenud kaheks riigiks – Põhjakuningriik, mis säilitas nime Iisrael, ja Lõunakuningriik, mis sai nimeks Juuda. Kuigi kummalgi neist polnud jagunemisest saadik millegi üle eriti uhkust tunda, ei raisanud Põhjakuningriik – Iisrael – aega tõelise Jumala unustamisel. Nad ei austanud enam rahvana Jumalat, kes oli nad vabastanud Egiptusest, orjuse kojast, ja toonud Tõotatud maale, mis oli nüüd nende valduses. Seitse järjestikust Iisraeli kuningat "tegid kurja Jehoova silmis," juhtides rahva üha sügavamale langusesse ja ebajumalateenistusse.
1. Kuningate 17. peatükis, kus Eelija asub tegutsema, on Iisrael oma sügavaimas vaimulikus kriisis. Ja seda suuresti "tänu" Ahabi kui kõige pahelisema kuninga valitsemisele. Põgusa ülevaate saamiseks tema valitsemisest loeme 1.Kun.16,29-33: "Ahab, Omri poeg, sai Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Aasa kolmekümne kaheksandal aastal; ja Ahab, Omri poeg, valitses Samaarias Iisraeli üle kakskümmend kaks aastat. Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Jehoova silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Kas sellest veel vähe oli, et ta käis Nebati poja Jerobeami pattudes? Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre, ja läks ning teenis Baali ja kummardas teda. Ja ta püstitas Baalile altari Baali kotta, mille ta Samaariasse oli ehitanud. Ja Ahab valmistas Ashera kuju. Ahab tegi veelgi rohkem Jehoova, Iisraeli Jumala vihastamiseks kui kõik Iisraeli kuningad, kes enne teda olid olnud."
Eelija oli kahtlematult teadlik Ahabi kurjusest ja tema ebajumalaid teeniva naise mõjust või koguni valitsemisest tema üle. Eelija nägi läbi Iisebeli plaani asendada Iisraeli Jumal alatiseks Baali, oma päritolumaa jumalaga. Juba oli alanud elava Jumala prohvetite ja preestrite tagakiusamine ning oli vaid aja küsimus, millal rahvas unustab Jehoova ning asub kogu südamega teenima Baali kui oma jumalat. Ja nii annab Jumal lõpuks Eelijale korralduse edastada kuningale ultimaatumi.
1.Kun.17,1 loeme: "Tisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: "Nii tõesti kui Jehoova, Iisraeli Jumal elab, kelle ees ma seisan: neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu suusõna peale!""
See Eelija poolt väljaöeldud kohtuotsus Iisraeli üle ei tarvitsenud tulla üllatusena Ahabile ega ühelegi iisraellasele, sest Jumal oli neid selles suhtes hoiatanud juba kaua aega tagasi – tegelikult juba enne Tõotatud maale saabumist, kui Ta tegi nendega lepingu. Siin on osa sellest lepingust – 5.Ms.11,16.17: "Hoidke, et teie süda ei laseks ennast meelitada ja et te ei kalduks kõrvale ega teeniks teisi jumalaid ega kummardaks neid, muidu süttib Jehoova viha põlema teie vastu ja Ta suleb taeva, nõnda et vihma ei saja ja maa ei anna saaki, ja te hävite kiiresti sellelt healt maalt, mille Jehoova teile annab!"
Baali kummardades ignoreerisid iisraellased mitte ainult seda hoiatust, vaid astusid jultunult üle ka Jumala kümne käsu esimesest kahest käsust – "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti... Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida" (2.Ms.20,2-6). Sellega olid nad õigustatult ära teeninud karistuse. Hoiatus pidi täituma.
Põuaga, mis tõi endaga kaasa tõsise näljahäda, ei püüdnud Jumal siiski surmata oma eksiteele läinud rahvast. Sel oli tegelikult kaks eesmärki, olles kohane karistus ebajumalate teenimise eest ning ühtlasi Baali kui ebajumala jõuetuse paljastus. Peeti ju Baali viljakuse jumalaks, kes muuseas saadab vihma õigel ajal ning paneb vilja kasvama ja valmima, kindlustades teda teeniva rahva toiduga.
Kuigi Jumala poolt vihma tagasihoidmine oli karm võte, oli see siiski halastustegu. Sellega püüdis Ta õpetada oma rahvale, et pole ühtegi teist Jumalat peale Tema. Tema hülgamine röövib neilt mitte ainult õnne selles elus, vaid ka igavese elu.
Piiblijutustus Eelijast jätkub 1.Kun.17,2-6: "Ja temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: "Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita!" Ja ta läks ning tegi Jehoova sõna järgi: ta läks ja elas Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest."
Eelija osa Jumala plaani selles faasis on tehtud ja Jumal käsib tal hoida mõnda aega "madalat profiili," kuni ennustatud põud ja näljahäda on teinud oma töö, pannes inimesed tõsiselt mõtlema oma tegude üle. Jah, sageli on meeleheitlik olukord ainsaks asjaks, mis püüab meie tähelepanu ja paneb meid tõsiselt otsima Jumalat. Häda ja viletsus viib meid tihti ligemale Jumalale, nagu me ka armastame laulda (VL 363).
Piibel sellest küll ei räägi, aga ma usun siiralt, et see näljahäda pani paljusid mõtlema oma tegudele, parandama meelt ja pöörduma kogu südamega Jumala poole, kuigi rahva enamus jätkas ebajumalate teenimist.
Niisiis, Eelija saadeti inimtühja paika, kus Jumal ise pidi hoolitsema tema eest; ta pidi jooma jõest ja sööma kaarnate poolt talle toodud toitu. Pidi tal ikka olema suur usk, et talle toovad toitu linnud, kes ei toitnud korralikult isegi oma poegi! Aga muidugi, ta ei uskunud kaarnatesse, ta uskus oma Jumalasse! Ta uskus Jumala tõotust – Jes.33,15: "See, kes elab õigluses ja räägib tõtt, ... see elab kõrgustikel, ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks; temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud!"
Eelija uskus Jumala tõotust ja järgis Jumala instruktsioone, pakkimata endale kaasa toitu või veekanistreid. Usu läbi oli ta kindel, et Taevaisa hoolitseb tema eest. Ka meie võime olla kindlad, et Jumal täidab oma tõotused ning kannab igas olukorras hoolt meie eest.
Eelijal polnud aimugi, kui kauaks tal tuleb jääda "Jumala tunnistaja kaitse programmi" raames Kriti jõe äärde. Kuid ta läks sinna inimtühja paika usus ja elas seal – üks päev korraga. Igal hommikul ja õhtul vaatas ta taevasse, teades, et varsti saadab Jumal talle toitu, ehkki paljusid teisi hakkas juba nälg näpistama. Ma usun, et just sel ajal ja seal valmistas Jumal teda ette tema elutööks Jumala prohvetina. Kindlasti veetis ta palju aega palves ja mõtiskluses, saades Jumalalt valgust ja väge, mida ta selleks tööks vajas.
Kuid ta ei pidanud jääma sinna turvalisse paika, nagu teatavad järgmised salmid – 1.Kun.17,7-9: "Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma. Ja temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: "Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal. Vaata, ma olen käskinud üht lesknaist seal sind toita!""
Piibel ei ütle, kui kaua oli Eelija seal väikese jõe ääres viibinud, kuid see võis olla oma aasta või poolteist, kuna jõgi jõudis ära kuivada ja näljahäda oli juba tõsine. Vee lõppemine oli Eelijale tõsine löök, sest ilmselt tundis ta seal korralikult toidetuna-joodetuna end üsna hästi – tegelikult kuninglikult, võrreldes suurema osa rahvaga.
Aga nüüd tuli tal sealt lahkuda ja minna... ühe rikka juurde, et see teda toidaks? – ei, lesknaise juurde! Kuna tol ajal puudus sotsiaalkindlustus, siis olid lesknaised esimesed, kes näljahädades hukkusid. Aga Jumala korraldusel pidi üks vaene lesknaine nüüd toitma peale enda ja oma lapse veel ka prohvetit!
Ja kus see lesknaine elas? Sareptas, "mis kuulub Siidonile." Siidon. Kas tuleb tuttav ette? Meenutagem täna juba loetut: "Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Jehoova silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. ... Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre."
Iisebel, kes vihkas Eelijat kõige enam ning ilmselt oli kuulutanud ta tagaotsitavaks kogu maal, oli pärit Siidonist, olles "siidonlaste kuninga Etbaali tütar." Nüüd saadab Jumal Eelija otse selle vihase mao endisesse pessa, isakoju, tema "tagaaeda"! Kindlasti oli Iisebelil seal endiselt palju sõpru ja informaatoreid...
See pidi panema Eelija vähemalt hetkeks mõtlema Jumala käsu loogikale. Kuid Jumala korraldused inimestele ei tarvitse olla meile loogilised. Sellegipoolest on kõige turvalisem alati neid järgida! Vahel saadab Jumal meid sinna, kuhu me ei läheks hea meelega, või kuhu me lausa kardame minna. Kuid Eelija kogemus õpetab, et on alati hea teha Jumala tahtmist, hoolimata meie arusaamisest ja tunnetest.
Niisiis, Eelija tõusis ja alustas oma umbes 150 kilomeetrist teekonda Kriti jõe äärest Sareptasse. Me võime vaid ette kujutada, kui palju nälgivaid inimesi ta teel kohtas, kes talt almust palusid. Ilmselt tuli tal mööduda ka nii mõnestki matuserongkäigust ja kuulda nutunaiste hala. Maale oli saabunud tõepoolest kohutav aeg ja selle lõppu polnud kusagilt näha. Mida pidi kõige selle keskel mõtlema mees, kes ise oli seda õnnetust ette kuulutanud?! Ilmselt sai ta valada palju pisaraid teel Jumalast määratud uue elukoha poole.
Mõne päeva pärast jõudis Eelija Sareptasse ja seal, värava lähedal, näeb ta vaest, alatoitumisest nõrgaks jäänud lesknaist, kes uimasena komberdab ringi, korjates sülle puuraage. Enamuse oma kasinast toidust on ta andnud pojale, kuid näpistav kõht polnud midagi, võrreldes nägemisega, kuidas ta ainus poeg aeglaselt näljasurma poole triivis.
Miks saatis Jumal Eelija selle sureva Foiniikia naise juurde? Ma usun, et päästma – ja mitte ainult tema füüsilist elu, vaid ka hinge. Naine oli kindlasti kuulnud selle näljahäda põhjusest ja sellest, kuidas Iisraeli Jumal oli tema jumala "paika pannud." Võib-olla oli ta jõudnud veendumusele, et Jahve on ainus tõeline ja elav Jumal. Võib-olla oli ta meeleheitest hakanud isegi Tema nime appi hüüdma, paludes, et Ta päästaks tema ja ta poja. Ehk oli Eelija tulek vastus tema palvetele, kuid – nagu see on sageli meiegagi – ta ei tundnud kohe ära seda vastust.
Pühakirja aruande kohaselt Eelija "hüüdis teda ning ütles: "Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et saaksin juua!"" (1.Kun.17,10). Kuigi kange põua tõttu oli vett väga vähe, pöördus naine otsekohe seda võõrale tooma. Kuid Eelija palve ei piirdunud sellega. Järgmine salm teatab: "Kui naine läks tooma, siis ta hüüdis temale järele ning ütles: "Too mulle ühes ka paluke leiba!"" (1.Kun.17,11).
Naine pidi ohkama sügavalt, enne kui ta vastas Eelijale – 1.Kun.17,12: "Nii tõesti kui Jehoova, su Jumal elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme!"
Pange tähele naise sõnu: "Nii tõesti kui Jehoova, su Jumal elab!" See kõneleb kahest asjast: (1) et Jahve on elav Jumal ja (2) et Eelija oli Tema teenija. Võib-olla teadis naine nüüd isegi ta nime, tundes temas ära Jumala prohveti, kes oli kuulutanud selle nälja tulekust?
Mõistes naise meeleheidet, julgustab Eelija teda – 1.Kun.17,13.14: "Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud. Aga esmalt valmista sellest mulle pisuke kook ja too see minule. Pärast valmista enesele ja oma pojale! Sest nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Jehoova annab maale vihma!"
Milline usk pidi olema sellel mitte-iisraellasest naisel! Usaldada Jumalat, keda ta polnud kunagi õieti tundnud, ning anda enda ja oma poja viimse toiduraasukese näiliselt hästitoidetud võõrale! Võib-olla me imestame ka Jumala üle, miks Ta ei lubanud lesknaisel valmistada toitu kõigepealt endale ja oma pojale ning alles seejärel prohvetile? Ehk oli see samal põhjusel, miks seaduselaegast kandnud preestrite jalad pidid esmalt "puudutama vee äärt" (Jos.3,15), enne kui Jumal avas tee läbi selle jõe. Usk avab tee imedele!
Sellel Foiniikia naisel oli see usk. Võime ette kujutada, kui elevil ta oli, kui oli prohvetile süüa ja juua toonud ning kiirustas seejärel kodu poole. "Kas Jumal on tõesti kuulnud mu palvet abi järele? Kas Ta tõesti hoolitseb minu ja mu poja eest sellisel imelisel viisil?" Tema silmi pidid valguma tänupisarad, kui ta leidis vakast ikka veel jahu ja kruusist ikka veel õli ning sai küpsetada endale ja oma poisile suure leiva!
Miks saatis Jumal Eelija just selle naise juurde? Isegi Jeesus tuletas meelde seda episoodi Vanast Testamendist – Luk.4,25.26: "Tõepoolest ma ütlen teile: palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija ajal, mil taevas oli kinni pandud kolm aastat ja kuus kuud, kui suur nälg tuli üle kogu maa; aga ei ühegi juurde nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale lesknaise juurde." Miks just tema juurde? Sest ta uskus Jumalat! Uskus rohkem, kui väga paljud Iisraelis!
Kinkigu Jumal ka meile sellist usku! Ja aitaks Jumal ka meil mõista, et iseenesest oleme me vaid tühjad savinõud, sõltudes täielikult Temast, kes täidab meid oma headuse, halastuse ja armuga! Ja, olles täidetud, valagem end välja kõigile endi ümber. Õps.11,25 on tõotus: "Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!"
Ja õppigem Eelijast: Turvalisim on teha alati Jumala tahtmist ning minna sinna, kuhu Jumal meid saadab, õnnistades teisi sellel teel!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv