.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Oleme tunnistajad
05.11.2005 - (1329)

Oleme adventistid – Kristuse tuleku ootajad. Jeesus tõotas tulla tagasi. Ja me sooviksime nii väga teada, millal Ta ükskord ometi tuleb! Juba Jeesuse lahkumisel tahtsid jüngrid seda teada, mille peale Jeesus ütles – ja need olid Tema viimased sõnad enne lahkumist taevasse – Apt.1,7.8: "Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa omas meelevallas on määranud; aga te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!"
Meie töö pole mitte Jeesuse tagasituleku aja ennustamine vaid Temast tunnistamine. Ja kui me ajamärkide varal näeme, et Tema tulek on lähedal, siis seda agaramad peaksime olema oma missiooni täitmisel – Jeesusest tunnistamisel.
On see raske töö? Oh, ei! Kui meil on, millest tunnistada, siis on hoopis raske vaikida! "Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" ütlesid Peetrus ja Johannes Suurkohtule (Apt.4,20).
Tunnistamine on just selle edasiandmine, mida oleme ise näinud, kuulnud ja kogenud. See pole mitte raamatutes tuhnimine ja seejärel nuputamine, kuidas loetut arusaadavalt ja mõjuvalt edasi anda. Kui raske oleks rääkida Pühast Maast raamatute põhjal; sa võid anda edasi kuiva informatsiooni kuid mitte elava pildi. Aga kui sa oled oma silmadega näinud Kolgata mäge ja tühja hauda, kõndinud Jeruusalemma vanalinnas Via Dolorosal ja tõusnud väsinuna Õlimäele ning heitnud sealt pilgu Jeruusalemma templimäele; kui sa oled hinganud sisse Galilea niisket õhku ja nautinud eriliselt kaunist vaadet Tiberiast üle Galilea järve Kapernauma linna ja Hermoni mäe poole; kui sa oled sulistanud Jordani jõe vees ja ostnud suveniire Jeeriko linna turult, siis on muutunud see maa sulle elavaks reaalsuseks ja sa naudid sellest rääkimist – tunnistamist. Sellest tunnistades oled sa jälle justkui seal ja ilmselt suudad sa ka kuulajaid selliselt endaga vaimus kaasa viia. Keegi ei kahtle, et sa seal käisid ja just seda nägid ja kogesid. Keegi ei kahtle, et kõik just nii on, nagu sa rääkisid. See on tunnistamine – ja see ei ole raske, vastupidi, see on nii meeldiv!
Ja just sellisteks tunnistajateks oleme me kutsutud. Ja just sellistele tunnistajatele on antud Püha Vaim! Meid ei ole kutsutud võitlema sõnadega ja tõestama midagi kui juristid. Meid on kutsutud tunnistama sellest, mida oleme näinud, kuulnud ja kogenud! Pole midagi mõjuvamat kui ausa tunnistaja lihtne tunnistus! Igasugune ilukõne peab siin alla andma!
Pauluse läbielu on selle n.-ö. klassikaliseks näiteks. Ateenas kohtas ta loogikat loogikaga, tarkust tarkusega; tõsi, mõned pöördusid, kuid tal ei õnnestunud rajada sinna kogudust, ega ole ta lähetanud sinna ühtegi kirja. Korintoses aga, kus ta tunnistas oma kogemustest Kristusega, lõi ta koguduse ja kirjutas neile kaks kirja! Esimeses kirjas ta tunnistab muuseas – 1.Kor.1,26-2,5: "Vaadake ometi, vennad, oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, vaid mis on jõle maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi sellele, mis on vägev; ja mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on, et ükski liha ei kiitleks Jumala ees. Ent Temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et oleks nõnda, nagu on kirjutatud: "Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!"
Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte kõne või tarkuse hiilgega teile kuulutama Jumala tunnistust. Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja Teda kui ristilöödut. Ja mina olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures väristuses. Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises, et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes."
Kõige enam mõjus kuulajaile Pauluse tunnistus oma kohtumisest Kristusega Damaskuse teel. Ja sellest ei väsinud ta iial tunnistamast. Jumal üksi teab, kui palju inimesi tuli pöördumisele ainuüksi selle siira ja kirgliku tunnistuse peale!
Maailm tuli evangeliseerida kõige lihtsama vahendiga – lihtsa tunnistusega, mis on maailma tarkuse ja loogikaga võrreldes "jõle," rumalus! Loetut või õpitut edasi anda on tõesti kunst ja igaüks ei ole selleks võimeline. Aga Jumal ei ole kutsunudki meid selliseks raskeks tööks. Jumal on andnud meile töö, milleks me oleme kõik võimelised. Ei ole midagi lihtsamat kui tunnistada oma kogemustest. Jeesus ütles – Joh.3,11: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, me räägime, mida me teame, ja tunnistame, mis me oleme näinud."
Just nii talitas Jeesus ka ise. Oma kuulajaile ütles Ta – Joh.8,38: "Mina räägin, mida olen näinud oma Isalt." Teinekord Ta ütles – Joh.15,15: "Ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud." Ta oli tunnistaja; Ta tunnistas Jumalast, oma Isast, ja sellepärast on Teda nimetatud ka Jumala Sõnaks! (Ilm.19,13).
Tunnistaja peab midagi teadma. Ka kõige lihtsam ja madalam inimene võib astuda kohtu ette ja öelda: "Ma tunnistan asjust, mida olen kogenud, kuulnud ja näinud." Tunnistaja sõnad kirjutatakse üles must-valgele. Teda loetakse süüdi, kui ta ei tunnista tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Tunnistaja ei tohi midagi varjata ega juurde lisada. Ta rääbib just nii palju kui ta teab.
Kellest või millest on meid kutsutud tunnistama? Oma tegudega näitab mõni, et ta on kutsutud tunnistama kaasinimestest ja nende vigadest. Isegi mõni diakon ja diakoniss eksib siin. Ei, meid pole kutsutud selleks. Meid on kutsutud tunnistama ristilöödud Jeesusest ja meie kogemustest Temaga – kõigest sellest, mida Ta meile ja meiega on teinud. "Teie olete minu tunnistajad," ütleb Jumal (Jes.43,10).
Üks põhjus, miks on nii vähe tõelist tunnistamist, on selles, et me tunneme Jeesust nii vähe, meil on nii vähe isiklikke kogemusi Temaga – või oleme need unustanud! Need olid nii ammu! Kas meie Issand ei ela täna, et meil puuduvad kogemused täna; või ei oska me neid tähele panna! Me vajame elavaid, tänapäevaseid kogemusi; aga meie Issand elab ja kingib neid meile, kui me Temaga käime.
Jah, meie kogemus Jumalaga on see, millest me tunnistame; nagu kirjutab ka Peetrus – 2.Pet.1,16: "Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud Tema suurt aulisust."
Sageli ei saa inimesed meist aru ja tihti nad ei usu meid. Miks? Kas me ei esita tõde küllalt selgelt? Ei, mitte selles pole põhjus. Me esitame tõde liiga teoreetiliselt ja sageli näitame oma eluga, et me isegi ei usu seda! Kord küsis üks kirikuõpetaja ühelt näitlejalt: millest see tuleb, et teatrit külastab nii palju inimesi, kirikut aga nii vähe? Näitleja vastas: Aga sellepärast, et meie räägime väljamõeldud asjust nii elavalt, nagu oleksid need tõsi, aga teie räägite tõestisündinud asjust nii ükskõikselt, nagu oleksid need väljamõeldis!
Et tõestisündinud asjust eluga ja innukalt rääkida – tunnistada – selleks peame olema neid ise kogenud. Kui me oleme päästetud surmast mõne arsti abiga, siis ei vaja me erilist väljaõpet või isegi erilist talenti, et veenda teisi minema tema juurde. Me peame olema enne ise tõeliselt päästetud ja tundma seda, siis oleme valmis tunnistama sellest ka teistele.
Nelipühipäeval oli kohalolijate seas Peetrusest palju andekamaid inimesi, et pidada tarka ja osavat kõnet, kuid Peetrusel oli kõige elavam kogemus. Teda valdas päästmiserõõm ja ta rääkis kõige lihtsamate sõnadega ainult toimunud tõsiasjadest, mille tunnistaja ta oli; ta rääkis midagi varjamata, midagi juurde lisamata. Kui ta ütles: "Parandage meelt!" siis oli ta ise kogu südamest meelt parandanud ja teadis, mida see tähendab. Kui ta ütles: "Te saate Püha Vaimu anni," siis oli ta ise täis Püha Vaimu. Ühelgi inimesel ei ole õigust soovitada teistele seda, mida ta ise pole kogenud või järele proovinud.
Liiga sageli me eksime selles: Me tunneme vajadust rääkida, kuid mitte kogeda – ja pole ime, et meist ei saada aru või meie tunnistamine ei kanna soovitud vilja.
Ja pole liigne ikka ja jälle tuletada meelde, millest me peame tunnistama – Luk.24,46-48: "Ja Ta ütles neile: "Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval, ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad!""
Meie tunnistuse aluseks olgu need asjad – kõik, mis on seotud Jeesusega. Kui me ei näe mõne oma põhitõe seost Jeesusega või ei oska seda esitada ühenduses Jeesusega, siis ärme näeme tühja vaeva! Sarnasest "tõe" esitusest tuleb vaid kahju. Ühelgi tõel pole väärtust, kui see pole otseselt seotud Temaga, kes on Tõde.
Kuid üht asja peame veel silmas pidama: ühe inimese või isiku tunnistus ei ole kuigi veenev. Me ei peaks tunnistama üksi! Ja kui ma ütlen, et me peaksime tunnistama koos Sõbraga, siis mõtlen ma üht erilist Sõpra – Püha Vaimu. Jeesus, andnud käsu tunnistada Temast, lisas – Luk.24,49: "Ja vaata, mina läkitan teie peale oma Isa tõotuse! Ent teie jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgest!"
Me vajame tunnistuse sisu, me vajame elavaid läbielusid, kuid kõige selle juures vajame me Püha Vaimu südames, et me ei tunnistaks üksi. Ka meie algkirjakohas ütles Jeesus – Apt.1,8: "Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!" Apostlid kostsid Suurkohtu ees – Apt.5,32: "Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda Tema sõna!" Meie räägime kõrvadele, Püha Vaim kõneleb südamele ja kutsub esile südame muutuse. Me vajame Püha Vaimu, et olla edukad tunnistajad!
Nelipühipäeval tunnistas Peetrus ja tunnistas Püha Vaim – ning tulemuseks oli rohke vaimulik lõikus. Meie ootame veelgi rikkalikumat lõikust; seda suudab aga veelgi rikkalikum Püha Vaim meie südames! Me vajame Püha Vaimu, et osaleda edukas lõputöös.
Ja lõpuks: kas te kõik teate, millisest sõnast algkeelses Uues Testamendis on tõlgitud eestikeelne sõna "tunnistaja." Martus, millest on tuletatud sõna "märter." Tunnistaja on märter. Märter on tunnistaja, kui vaja, siis ka veretunnistaja! Me kõik võime kuuluda märtrite hulka. Me kõik oleme kutsutud tunnistajaiks. See on kõrge kutsumus. Olgem selles ustavad. Nii valmistame meiegi teed Issanda tagasitulekuks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv