.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kurbus
06.03.2004 - (1537)

Me kõik oleme kogenud rõõmu ja teame kui hea see on — nii ihule kui vaimule. Ja põhjuseid rõõmustamiseks on palju rohkem kui esmapilgul võib näida. Paulus kirjutab — Flp.4,4: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!" Olge ettevaatlikud selle maailma rõõmudega, kuid "olge ikka rõõmsad Issandas!"

Rõõm on hea. "Rõõmus süda valmistab ihule mõnu," ütleb tark Saalomon oma õpetussõnades (Õps.17,22). Kuid me oleme tuttavad ka kurbusega ja teame, et selles maailmas käivad rõõm ja kurbus ikka käsikäes.

Kui rõõm on hea, kas on siis kurbus halb? Kas kurbus ja kurvastus on alati halb? Kas igasugune kurvastus on halb? Üks elukogenud inimene on kirjutanud:

"Nüüd tunnen, pole tähtsaim elus,
et ainult päike kuldaks maad.
Ma mõistan, et on öögi ilus
ja pisaratel oma kaal." (M. Väli)

Nii nagu meie elus on koht rõõmul, nii on meie elus koht ka kurbusel. Koguja on pannud selle mõtte järgmistesse sügavatesse sõnadesse — Kog.3,1.4: "Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: ... aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida."

Kõige jaoks on aeg, s.t. kõige jaoks on vajadus, kõigel on oma koht. Milline koht meie elus on siis kurvastusel? Millal on vaja olla kurb? Mille kohta käivad Jeesuse sõnad — Mat.5,4: "Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse."

Need sõnad käivad kurbuse kohta, mida tuntakse patu pärast. Ma ei taha öelda, nagu poleks igasugune teine kurbus õige või õigustatud. "Jeesus nuttis" ühes leinajatega (Joh.11,35). Seesama Paulus, kes ütles: "Olge rõõmsad rõõmsatega," ütles ka sealsamas: "Nutke nutjatega!" (Rom.12,15). Kuid kui Jeesus ütles: "Õndsad on kurvad," siis mõtles Ta eelkõige kurbust patu pärast, mida peaks tundma iga patune.

Patt kurvastab Jumalat; patt kurvastab inimesi; patt peaks kurvastama ka selle tegijat. Korintose koguduses oli mees, kelle südamel oli eriti võigas patt. Paulus noomis teda ja tervet kogudust selle patu pärast oma esimeses kirjas korintlastele. See kiri tegi oma töö. Mees ja terve kogudus kahetses. Seepeale kirjutas Paulus oma teises kirjas sellele kogudusele — 2.Kor.2,1-8:

"Aga ma olin oma mõttes otsustanud mitte tulla jälle teie juurde kurvastusega. Sest kui mina teid kurvastan, kes on siis, kes mind rõõmustab, kui vaid see, kelle ma olen teinud kurvaks. Ja ma olen kirjutanud teile seda otse selleks, et mulle teie juurde tulles ei saaks osaks kurvastust neilt, kes mind pidid rõõmustama; sest mul on teist kõigist see lootus, et minu rõõm on teie kõikide rõõm. Sest ma kirjutasin teile suures viletsuses ja südame ahastuses paljude silmapisaratega, ei mitte selleks, et te kurvastuksite, vaid et te tunneksite selle armastuse, mida mul on rohkesti teie vastu.

Aga kui keegi on kurvastanud, ei ole ta mind kurvastanud, vaid teataval määral, et mitte liialdada, teid kõiki. Niisugusel on küllalt sellest noomitusest, mille ta on saanud paljude poolt, nõnda et teie hoopis vastupidi peate temale andeks andma ja teda kinnitama, et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks. Sellepärast ma manitsen teid osutada temale armastust."

Tegelikult on Pauluse esimene kiri korintlastele täis noomitusi koguduseliikmete igasuguste pattude ja eksituste pärast. Seepärast pöördub ta oma teise kirja lõpupoole veelkord selle kurvastuse teema juurde juba üldisemalt, kirjutades — 2.Kor.7,8-11: "Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin — ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks — siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi, et teil ei oleks mingit kahju meilt. Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas."

"Maailma kurvastus" on kurvastus patu tagajärgede pärast. Selline oli esmasünniõiguse kaotanud Eesavi kurvastus; selline oli ka Jeesuse ära andnud Juudase kurvastus. Sageli kurvastavad inimesed selle pärast, et nende hästi läbimõeldud plaan nurjus või ei õnnestunud neil varjata oma pattu. Ühe rikka noormehe tegi kurvaks see, et ei õnnestunud tema hea ettevõtmine, kuna Jeesus esitas selle täitumiseks tema arvates liiga rasked tingimused.

Maailma kurvastus võib olla mitmesugune, kuid selle lõpptulemus on üks — surm. Kõige hullem maailma kurvastuse juures on see, et ei ole kedagi, kes trööstiks, ei kedagi, kes aitaks. Seepärast viib maailma kurvastus sageli meeleheitele.

Kuid kurvastusega patu pärast on teisiti. Nende kohta, kes tunnevad kurbust (kahetsust) oma patu pärast, kirjutab Paulus — 2.Kor.6,10: "...kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad." Suurimat rõõmu inimese ellu toob andestus; kuid andestatakse neile, kes on kurvad oma patu pärast. Nii et ka siin käivad kurbus ja rõõm käsikäes.

Kurbust võivad valmistada ka mõned teised kristlaste läbielud, nagu näiteks jüngrite kogemus Kristuse kinnivõtmisel. Kuid ärme unustame, et iga kurvastus "Jumala pärast" muutub kord rõõmuks. Jeesus ütles jüngritele — Joh.16,20: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus! Teid kurvastatakse, aga teie kurvastus muutub rõõmuks!"

Sageli kogeme seda rõõmu juba selles elus. Kuid suurimate rõõmude aeg on meil kõigil alles ees. Selle nimel tasub taluda üürikest kurbust. Peetrus kirjutab sellest nii ilusti — 1.Pet.1,3-6:

"Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis taevas on tallel teie jaoks, mida Jumala väega valvatakse usu läbi õndsuse jaoks, mis on valmis ilmsiks tulema viimsel ajal! Sellest te väga rõõmutsete, kuigi te nüüd vajaduse korral pisut kurvastute."

"Pisut" kurvastust "vajaduse korral" selles elus tasutakse meile "väga" suure rõõmuga igavikus, mil me saame kätte "kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi."

Pidagem meeles, et mitte meie üksi pole need, kes tunnevad vahel kurbust. Keegi ei suuda mõista seda kurbuse sügavust, mida on tundnud Jumal — ja seda meie, patuste inimeste pärast. Jeesus oli oma maise rännaku ajal tihti kurb, kuid eriti on evangelistid rõhutanud Tema kurbust võitluse ööl Ketsemanis. Matteus kirjutab — Mat.26,37.38: "Ja Ta võttis enese juurde Peetruse ja kaks Sebedeuse poega, ja hakkas kurvaks minema ning ahastust tundma. Siis Ta ütles neile: "Minu hing on väga kurb surmani; jääge siia ja valvake minuga!"" Kui Jeesus tundis, kuidas patt Teda Isast lahutab, oli Tema kurbus piiritu. Ja see ei olnud Tema patt, sest Tema "ei teinud pattu" (1.Pet.2,22). Need olid meie patud, mis Teda rõhusid ja nii kurvaks tegid.

Ja kui palju oleme me kurvastanud Püha Vaimu oma pattudega! Paulus hoiatab — Ef.4,30: "Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani."

Meie patud kurvastavad Jumalat. Aga pattudest saab vabaks vaid tõelise patukahetsuse läbi, kui me tõesti oleme kurvad oma pattude pärast ja toetume usus Päästja vereteenetele.

Miks küsis Jeesus Peetruselt kolm korda: "Kas sa armastad mind?" Kas ühest korrast ei oleks piisanud? Aga see, mis juhtus Peetrusega peale kolmandat korda sama uuriva küsimuse esitamist, ilmutab ka põhjuse. Joh.21,17: "Kolmandat korda Ta ütleb temale: "Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?" Peetrus sai kurvaks, et Ta temale kolmandat korda ütles: "Kas ma olen sulle armas?" Ja ta ütles Temale: "Issand, Sina tead kõik, Sina tunned, et oled mulle armas!" Jeesus ütleb temale: "Sööda mu lambaid!""

Alles kolmas küsimus läks Peetrusele südamesse. Tema meeleparandus jätkus. Seda oligi vaja, et ta võiks olla Jeesuse lammaste alandlik ja armastav karjane. Ja seda on vaja ka meile.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv