.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kristuses kasvamine
06.04.2013 - (907)

Täna hommikul me mõtisklesime Jumala poolt loodud ristikoguduse peamise eesmärgi üle, milleks on kadunute otsimine. Selleks on ellu kutsutud ka meie kogudus. Selleks oleme rajanud ka selle kirikuhoone ja hoolitseme selle eest; selleks me peame siin järjekindlalt jumalateenistusi; ja selleks läheme me ka siit välja, et otsida neid kadunuid, kes ise siia ei tule. Kuni me kõike seda teeme – ja seda kogu südamega, ihu ja hingega – on Jumal meiega ja õnnistab meie püüdlusi.
Kuid inimeste leidmise ja ristimise ning kogudusse lisamisega ei ole meie töö veel tehtud. Meil tuleb ka hoolitseda nende leitud lammaste eest! Nad on kui väetid lapsed, kes vajavad meie pidevat hoolitsust, et nad kasvaksid.
Lapse sünd on elu üks kõige põnevamaid ja erutavamaid aegu. Vanemad rõõmustavad, imetledes seda kõige kaunimat olevust. Siis aga viivad nad lapse koju ja koju jõuab ka reaalsus. Üks lõppematu mähkmete vahetamine ja unetud ööd ning lapse nutt – mis tal küll viga on? Uue elu sündimise rõõmupeole järgneb lapse eest hoolitsemise argipäev. See pole kerge, aga see on paratamatu ja seda tuleb võtta tõsiselt, vastasel korral võime lapsest ilma jääda.
Sama lugu on ka koguduses. Me rõõmustame, kui kogudusse sünnib uus liige, kuid ühes sellega saabub ka kohustus kasvatada see beebi-kristlane "täieks meheks ... Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,13). Kes teda toidab? Kes teda õpetab ja tema eest palvetab? Kes teda nõustab? Kes teda julgustab?
Algristikoguduses tehti kõike seda ilmselt hästi, sest seal mitte ainult ristiti inimesi, palju inimesi, vaid Apt.2,42 on öeldud, et "nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse." Nii ei piirdu koguduse eesmärk ainult kadunute otsimise ja kogudusse toomisega, vaid ka nende toitmise ja kasvatamisega, et nad jääksid Jumala juurde ja kasvaksid Kristuses ning täidaksid oma osa Jumala töös.
Seda silmas pidades, kuulge, mida kirjutab Paulus Ef.4,11-16: "Ja Tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumikuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses."
Me vast kõik mõistame Pauluse metafoori: Kristus on pea ja kogudus Tema ihu ning igaüks meist selle ihu liikmed. Räägime siis täna sellest "Kristuse ihu ülesehitamisest."
1. ON ÄÄRMISELT OLULINE, ET ME KRISTLASTENA KASVAKSIME.
Kristlase kasvamine on niisama oluline kui lapse kasvamine! Kristlane peab kasvama võimalikult kiiresti tugevaks, et võita Saatana kiusatused. Mäletate, Saatan tuli Jeesuse ristimise järel kohe Teda kõrbes kiusama (Mat.4,1-11). Kui meie anname oma südame Jumalale, ründab ta ka meid.
Jeesus jutustas tähendamissõna nisust ja lustest. Ta ütles, et "Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka" (Mat.13,24.25). Need hakkasid kasvama koos ja algul ei märganud keegi erinevust. Kuid Mat.13,26 jätkab: "Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale."
Isanda sulased olid ärevuses ja küsisid oma peremehelt: "Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume" (Mat.13,29)?
"Ei," vastas isand, "et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!" (Mat.13,29.30).
Nii püüab Saatan takistada ususeemne kasvu viljaks igas kristlases. Me teame seda oma elust. Kuni meie elutee lõpuni või Kristuse tulekuni tuleb meil taluda enda ümber umbrohtu, mis püüab meid lämmatada. Seepärast peame olema terved ja tugevad ning kasvama kiiresti. Ainult nii võime püsima jääda selles olelusvõitluses!
Kasvamine Kristuses teeb meid mitte ainult tugevaks, vaid ka rõõmsaks. Kui me nuriseme ja kaebame ega ole "rõõmsad Issandas" (Flp.4,4), siis räägib see sellest, et me ei kasva ootuspäraselt oma vaimulikus elus. Kasvades on meil aga põhjust rõõmustamiseks alati. Me teame, et iga päev viib meid lähemale pääsemisele neist surelikkuse köidikuist, lähemale igavesele kodule, kus valitseb õigus, rahu ja rõõm. Me teame, et "valu möödub, aga ilu jääb," nagu ütles üks reumahaige kunstnik. Ja see teeb rõõmsaks!
Kasvamine Kristuses teeb meid mitte ainult tugevaks ja rõõmsaks, vaid ka tahtlikuks tegutsema. Kasvav kristlane ütleb: "Ma tahan olla kirikussetulijate tervitaja. Ma tahan olla saali diakon/diakoniss. Ma tahan olla armastussöömaaja toimkonnas. Ma tahan juhtida hingamispäevakooli klassi. Ma tahan teha kõike, mida on tarvis teha."
Kasvamine Kristuses teeb meid ka tahtlikuks annetama ja isegi ohverdama. Mitte sellepärast, et meid on selleks sunnitud või "ära räägitud", kuna kogudusel on karjuv vajadus vahendite järele, vaid me teeme seda puhtast armastusest Jumala, Tema koja ja Tema püha töö vastu. Ja sellepärast me annetame ja ohverdame lausa rõõmuga – teades, et see on kõige paremini kasutatud raha!
Ja lõpuks, me peame pidevalt kasvama, et meil oleks usk, mis ei häviks läbikatsumise ja kriisi ajal. Kui sügav on sinu usk? Tähendamissõnas külvajast Mat.13,1-8 ütles Jeesus, et muist seemet langes maapinnale, mis kõneleb pinnapealsest usust. Muist seemet langes õhukesse mullakihti kaljude peal. Muist seemet langes ohakate sekka. Kõik need hukkusid kiiresti ega kandnud vilja. Ainult see seeme, mis langes sügavasse mulda, kandis oodatud vilja.
Me peame vaimulikult kasvama, kuni meie usk on sügav, täites kogu meie südame, et me jääksime usus püsima ka raskustes ja isegi traagiliste sündmuste sees. Kasvades tungib meie juur järjest sügavamale ja nii ei saa meie usutaime ära puhuda ükski selle maailma tuul!
2. MÕNED ASJAD, MIS AITAVAD MEIL KRISTLASTENA KASVADA.
Me kasvame, õppides ja uurides koos ja individuaalselt Jumala Sõna. Me kasvame, kui talletame seda oma südamesse. Ps.119,11 teatab: "Ma panen Su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu!" Kui me peale viit või kümmet aastat usuteel käimist teame Pühakirjast peast ainult Joh.3:16, siis oleme ikka veel vaimulik "väeti laps," kes tarvitab vaid "piima" (1.Kor.3,1.2).
Aga me peame kasvama. Sellepärast oleme seadnud sisse hingamispäevakooli; sellepärast on meil Piibli õppetükid. Sellepärast on meil hommikvalved ja sellepärast loeme me jutlusteski rohkelt Piibli kirjakohti. Sellepärast julgustame kõiki lugema piibliaastat ja muidu Piiblit lugema.
Me kasvame ka lähedases osaduses olemise kaudu teiste kristlastega. Just sellepärast manitseb Paulus Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, ... vaid manitsegem üksteist." Me saame üksteise heaks palju ära teha. Me saame armastada "üksteist innukalt ja südamest" (1.Pet.1,22); me saame palvetada "üksteise eest" (Jak.5,16). Me saame kanda "üksteise koormat" (Gal.6,2); me saame olla "külalislahked üksteise vastu ilma nurisemata" (1.Pet.4,9). Me saame olla "lahked üksteise vastu, südamlikud, [andes] andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud" (Ef.4,32). Jne.
Kristlik osadus on äärmiselt oluline. Inimene tuleb kirikusse, istub pinki ja saab põgusalt tuttavaks mõne sõbraliku inimesega enda ümber. Juba see on hea; juba sellest on paljudele abi, ma loodan. Kuid osadus kasvab suuremaks ja muutub sügavamaks, kui inimene hakkab osalema gruppide töös ja tegevuses kirikus. Hingamispäevakooli klassid, naisteteenistuse tunnid, kooriharjutused ja -esinemised, lastetunnid, diakooniatöö, väikesed kodugrupid, palvegrupid, noorteõhtud – kõigi nende eesmärk on edendada osadust, mida inimene nii väga vajab ning mis on üheks eelduseks, et me kasvaksime Kristuses.
Ja me kasvame, kui kasutame oma Jumalast saadud talente. Suures koguduses on vahel see oht, et inimesed mõtlevad, et neid ei vajata. "Siin on nii palju võimekaid inimesi," arutlevad nad. "Kui ma oskaksin laulda nagu see ja see, siis oleks tore ja ma oleksin kohal igal hingamispäeval. Aga ma ei oska. Nii et las seal tegutsevad enam võimekad inimesed!"
Kuid nii mõelda ja talitada pole õige. Kogudus vajab kõiki liikmeid. Igaühel on mingi talent, millega ta võib teisi teenida. Rakendage need talendid töösse – vastasel korral need hääbuvad ja hääbub kogu usuelu ning me lakkame kasvamast kristlastena.
Need on vaid mõningad asjad, mis aitavad meil vaimulikult kasvada. Lühidalt kokku võttes võib öelda, et kristlikus elus kasvamine toimub nagu iga kasvamine: meil tuleb süüa (Jumala Sõna), juua (Püha Vaimu), hingata (palvetada) ja tegutseda (osaduses olemises ja oma talente kasutades).
3. MÕNED TÕENDID KASVAMISEST.
Üheks tõendiks lapse kasvamisest on iseseisvaks muutumine. Peale sündimist on laps väga sõltuv oma emast-isast. Kuid kasvades muutub ta järjest iseseisvamaks ja ühel päeval ei sõltu ta oma vanemaist enam üldse. Umbes nii toimub ka kristlase kasvamine. Saabub päev, mil ta enam ei sõltu oma "ristiisast" – sellest, kes ta vaimulikult sünnitas.
Üks pastor töötas ühes koguduses palju aastaid. Inimestele väga meeldis, kuidas ta jutlustas ja nii tuli teda kuulama palju inimesi ning kogudus kasvas. Siis aga saadeti sinna kogudusse vanale pastorile abiks noorempastor. Infolehes oli kirjas, kes millal kõneleb ja nii tuli välja, et iga kord, kui kõneles noorempastor, jäi hulga inimesi koju. Koguduse juhatus otsustas, et edaspidi kõnelejat enam ei avalikustata. Tulemuseks oli, et inimesed tulid kirikusse, kuid paljud lahkusid, kui pulti läks noorempastor. Mida teha?
Ühel hingamispäeval läks kõnepulti jälle nooremjutlustaja. Mõned olid juba püsti tõusmas, kui ta alustas: "Nüüd võivad lahkuda kõik need, kes on tulnud kummardama seeniorpastorit. Kes aga on tulnud kummardama Issandat Jeesust, need kuulge meie tänast sissejuhatavat teksti Pühakirjast." Pole vist vaja lisada, et sellest koosolekust peale ei lahkunud enam keegi, kui pulti läks noorempastor! Ja kõik mõistsid, et olid tulnud kummardama ja teenima Jumalat, mitte inimest. Usus väetitele on nii omane sõltuda oma "sünnitajast," aga usus kasvamise tõendiks on iseseisvumine. Selline inimene jääb seisma isegi siis, kui tema "isa" langeb, sest ta on rajanud oma usu Issandale Jeesusele Kristusele ja mitte oma "ristiisale"!
Üheks teiseks tõendiks kasvamisest Kristuses on regulaarne osavõtt jumalateenistustest. Jeesus "läks oma harjumust mööda hingamispäeval kogudusekotta" (Luk.4,16). Kuid Paulusel oli mõni aasta hiljem tarvis manitseda: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks" (Heb.10,25). Kirikust puududa on vaimulikult "väetite laste" komme, jumalateenistustel regulaarselt osaleda on aga kasvanud kristlaste harjumus.
Kahjuks on palju neid, kes tulevad koosolekule siis, kui neile sobib. See ei ole nende prioriteet number üks. Olid ajad, mil reede oli tõeline valmistuspäev. Käidi saunas, valmistati toidud, triigiti parimad riided, sest järgmine päev mindi kirikusse, kohtuma oma Issandaga – ka läbi vihma ja tuisu – jalgsi, vankri või reega. Kasvanud kristlase tunnuseks on ka täna regulaarne minek kirikusse!
Veel võiksime nimetada kasvanud kristlase tunnustena regulaarset Piibli lugemist ja isiklikku palveelu. Üks asi on lugeda Piiblit hingamispäevakooli klassis või teha kirikus avalikku palvet; teine asi on lugeda Jumala Sõna ja palvetada ainult Issandaga kahekesi olles. See viimane on omane vaid kasvanud kristlasele.
Ja muidugi ei saa me jätta kasvanud kristlase tunnusena mainimata tunnistamist. Kasvanud kristlane on tunnistav kristlane, kes tunnistab Kristusest mitte ainult oma sõna, vaid ka eluga! Tema eeskuju julgustab ka teisi kasvama.
Lugu räägib kuningast, kellele sündis kaua-igatsetud poeg. Kõik rõõmustasid. Kuid 6-aastaselt kukkus poiss hobuselt ja vigastas selgroo, jäädes osaliselt halvatuks. Kõik olid kurvad. Siis käskis kuningas oma riigi parimal skulptoril valmistada kuju mehest, kes seisab sirgelt ja paistab tugev. Igal päeval sõidutati poiss ratastoolis selle kuju juurde lossiaeda, kus ta vaatles seda tundide viisi. Selle loo järgi hakkas poisi selgroog muutuma sirgemaks ning tema lihastesse tuli tagasi jõud. Saabus päev, mil ta tõusis selle kuju varjust üles ning kogu kuningriik vaatas ja nägi, et poiss oli selle kuju sarnane.
Paulus kirjutab – 2.Kor.3,18: "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust." Vaadates Kristusele, me kasvame; ja meie eesmärk ei ole midagi vähemat kui Kristuse sarnasus!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv