.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kadunud poeg
07.01.2006 - (1948)

Täna mõtiskleme Kristuse tähendamissõna üle kadunud pojast. Loeme selle Luk.15,11-24:
"Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.
Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.
Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.
Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!
Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Siin räägitakse sellest, kuidas Jumal kohtleb neid, kes kord kogesid Isa armastust, kuid lasid vaenlasel end ära eksitada.
Noorem poeg tüdines isakodus valitsevast korrast. Ta ei mõistnud, et õpetades, juhatades ja pannes teda tööle soovis Isa talle vaid kõige paremat. Ta tundis, et tema vabadus on piiratud. Ta ei tundnud mingeid kohustusi isa ees ega põhjust olla tänulik. Samal ajal ei unustanud ta enda kui poja eesõigusi. Ta teadis, et valitsevate tavade kohaselt kuulub üks osa isa varandusest temale ja ta ei jõudnud ära oodata, millal ta selle kätte saab. Soovides saada iseenda peremeheks, nõudis ta oma osa kätte kohe. Milleks mõelda tuleviku turvamisele, kui elu võib nautida kohe praegu, nooruses?
Kuigi isa ei pidanud tema sammu õigeks, ei takistanud ta siiski pojal minna oma valitud teed. Poeg sai kätte nõutud osa varandusest ja – et isa ei näeks ega takistaks tema tegemisi, et tunda end täiesti vabana – läks ta ära kaugele maale.
Milline elu! Täielik vabadus ja palju raha! Ei mingeid kohustusi, ainult naudi elu! Pole kedagi ütlemas: "Ära tee seda, sest see teeb sulle kahju!" Või jälle: "Tee seda, sest nii on õige!" Ühe teise tähendamissõna tegelase sarnaselt ütles ta "oma hingele: hing, sul on palju vara tagavaraks mitmeks aastaks; ole nüüd rahul, söö, joo ja ole rõõmus!" (Luk.12,19).
Sellised muretud rikkurid leiavad kiiresti sõpru ja Piibel ütleb, et koos nendega ta "pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu." Jah, raha on raske teenida, aga seda kulutada pole mingi kunst – eriti kui elada lodevat elu koos paljude sõpradega.
Piibel räägib inimestest, kes, "kiites endid targaks, on ... saanud jõledaks" (Rom.1,22). Just nii juhtus selle tähendamissõna noormehega. Isalt isekalt nõutud varandus sulas ära kõlvatus elus. Ühtlasi raiskas ta oma nooruse energiat ja rikkus tervist. Elu kõige väärtuslikumad aastad, keha ja mõistuse jõud said mõttetult põletatud kirgede ja lõbude tules.
Varem, kui ta arvata võis, olid näpud põhjas. Ja nagu mingil võluväel kadusid ka sõbrad. Ja tagatipuks tuli sellele kaugele heaolumaale veel nälg ka! Keegi ei õpetanud, keegi ei käskinud, aga oma tühi kõht sundis teda otsima tööd. Ja mis ta leidis? Eeldades, et selle juutidele jutustatud tähendamissõna noor kangelane oli juut, oli sigade hoidmine kõigist mõeldavatest hinge sees hoidmise viisidest kõige alandavam. Ja oleks talle vähemalt antud korralikku toitu! Tal lubati süüa koos sigadega sigade toitu! Nii pole ilus öelda, aga see sea moodi elamine pidigi lõppema sigade juures!
Vabadust ihkav, vabadust nõudev ja vabaduse kätte saanud noormees leiab end nüüd kellegi võõramaalase sulasena! Aga nii see on – Õps.5,22.23: "Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega! Ta ... läheb eksiteele suurest rumalusest!" Ihaldatud varandus on läinud, vabadus ka, selle asemel tunneb ta enda peal vaesuse, viletsuse ja alanduse ahelaid. Istudes sellel näljahädast löödud maal, kaaslasteks vaid sead, ütleb Piibel, et ta "püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale."
Kus on nüüd sõbrad, kellele ta oli nii heldelt välja teinud? Kus on rõõm, mida ta arvas endal olevat vaid hetk tagasi? Vaigistanud oma südametunnistuse, nüristanud tunded, oli ta pidanud end õnnelikuks. Aga nüüd – raisatud rahaga, alandatud auga, rikutud moraaliga, nõrgestatud tahtejõuga, ilma sõpradeta ja pealegi veel näljane – on ta üks kõige õnnetum inimvare!
See on üsna täiuslik pilt patusest! Kuigi ümbritsetud Isa armastuse õnnistustest, ei ole midagi, mida üks eneserahuldamisse sukeldunud patune sooviks enam kui lahusolekut Jumalast. Tänamatu poja sarnaselt nõuab ta Jumala häid asju kui õigusega talle kuuluvaid! Ta võtab need vastu otsekui muuseas ega täna nende eest, rääkimata armastuses Isa teenimisest.
Nagu Kain läks ära Jumala palge eest rajama endale kodu, nagu kadunud poeg rändas kaugele maale, nii otsivad patused õnne Jumala unustamises. Kuid iga enesekeskne, Jumalast lahus elatud elu on raisatud elu! Inimene raiskab oma väärtuslikke aastaid, mõistusejõude, südant ja meeli ning lõpetab pankrotiga. Inimene, kes lahutab end Jumalast, et teenida iseennast, on tegelikult mammona ori. Mõistus, mis on loodud suhtlemiseks inglitega, degradeerub. Jumal küsib mõtlemapanevalt – Jes.55,2: "Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?"
Ja tuleb aeg, mil inimene hakkab tajuma oma allakäiku. Üksi võõral maal tunneb ta oma viletsust ja hüüab meeleheites: "Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" (Rom.7,24). See on universaalse tõe tunnistamine, mis leidub prohveti sõnades – Jer.17,5.6: "Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, teeb liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Jehoovast! Tema on otsekui kadakas nõmmel ega näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal!"
Jumal "laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale" (Mat.5,45), kuid inimestel on võime peita end selle päikesevalguse ja vihma eest. Nii et, samal ajal, kui paistab Õiguse Päike ja sajavad õnnistusvihmad ilma hinnata kõigi jaoks, võime me kannatada pimedust ja põuda, olles lahkunud Jumalast.
Kuid kuigi me oleme vabatahtlikult lahkunud Jumalast, igatseb Jumal oma armastuses siiski meie järele ning Ta paneb töösse mõjud, et tuua meid tagasi oma isamajja. Kadunud poeg oma viletsuses "keskenes endasse" ja Jumala Vaimu mõjul sai Saatana petlik võim tema üle murtud. Ta sai aru, et tema kannatused tulenesid tema enda rumalusest, ning ta ütles: "Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde!"
Oma viletsuses leidis kadunud poeg lootuse veendumuses, et isa armastab teda. Ja see armastus tõukas teda tagant kodu poole. Just nii on iga patusega: Jumala armastus mõjutab teda pöörduma tagasi Jumala juurde. Paulus küsib: Kas sa ei "saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?" (Rom.2,4). "Ma olen sind armastanud igavese armastusega," ütleb Jumal prohveti läbi (Jer.31,3).
Kadunud poeg hakkab tundma oma süüd ning otsustab minna tagasi oma isa juurde ja öelda: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks." Kuid ta kavatseb lisada, näidates sellega, kuivõrd piiratud on tema arusaamine oma isa armastusest: "Pea mind kui üht oma palgalist!"
Nii ta jätabki oma sead ja lestad ning seab sammud kodu poole. Kõikudes nõrkusest ja kahvatu näljast pressib ta edasi. Tal pole millegagi varjata oma räbalaid, kuid viletsus on võitnud uhkuse ning ta surub edasi, et anuda teenija kohta seal, kus ta kord oli laps.
Vähe oli sellel kergemeelsel noorukil, kes kord väljus isamaja väravast, aimu valust ja igatsusest, mis jäi isa südamesse. Tantsides ja lõbutsedes oma metsikute kaaslastega ei tulnud talle mõttessegi, milline vari laskus isamajale tema lahkumisega. Ja kui ta nüüd väsinult ja vaevaliselt rühkis kodu poole, ei teadnud ta, et keegi ootab pikisilmi teda seal.
"Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa." Armastusel on hea nägemine! Ja eriti selgelt ja juba kaugelt näeb armastus õnnetuid inimesi! Ehkki patuelu aastatega tublisti muutunud, ei takistanud see isa silmadel ära tunda oma poega! "Tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela" pikaks, hellaks, südamlikuks kallistuseks. Isa ei luba hukkamõistval silmal naerda oma poja viletsuse üle ja nii võtab ta hea mantli oma seljast ja katab sellega poja. Samal ajal pomiseb kahetsev poeg läbi pisarate: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!"
Isa hoiab oma kätt toetavalt tema ümber ja juhib ta koju. Talle ei anta võimalust paluda teenija kohta. Ta on poeg, keda austatakse parimaga selles kodus. Isa annab teenijatele käsu: "Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!"
Seejärel teatab Pühakiri lühidalt aga tähendusrikkalt: "Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Oma rahutus nooruses vaatas poeg isale kui karmile ja võimukale mehele. Kui teistsugusena nägi ta teda nüüd! Nii vaatavad ka Saatana poolt petetud Jumalale kui karmile hirmuvalitsejale, kes jälgib neid, et hukka mõista ja karistada ning kes ei võta patust vastu nii kaua, kui eksisteerib mingi vabandus tema hülgamiseks. Tema seadust näevad nad õnne takistava koormava ikkena, millest tuleks iga hinna eest vabaneda. Kuid need, kelle silmad on avanud Kristuse armastus, näevad Jumalat halastusrikka Isana, kes igatseb emmata oma pattukahetsevat poega. Patune hüüab siis koos psalmistiga – Ps.103,13: "Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes Teda kardavad!"
Isa ei tee koju tagasipöördunud pojale etteheiteid; ta ei uuri tema samme, ei tuleta meelde tema mineviku eksimusi. Poeg tunneb, et minevik on andestatud ja unustatud – kaetud igaveseks. Ja just nii ütleb Jumal kahetsevale patusele – Jes.44,22 I osa: "Ma kaotan su üleastumised nagu pilvituse ja su patud nagu pilve!" Jer.31,34: "Ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!" Jes.55,7: "Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab Tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks!" Jer.50,20: "Neil päevil ja sel ajal, ütleb Jehoova, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan!"
Kõik need salmid räägivad Jumala soovist võtta vastu kahetsev patune. Ja kui sinagi tunned end sellisena, oma teed läinuna ja elus valusalt pekstuna, kuule Jumala sõnumit prohveti kaudu – Mik.2,10: "Tõuske ja minge ära, sest see pole puhkepaik hävitava roojasuse tõttu; ja see on valus hävitus!" Jes.44,22 II osa: "Pöördu minu poole, sest ma lunastan sind!"
Ärgu keegi kuulaku vaenlase soovitatud mõtet teha end enne Jumala juurde tagasitulekut paremaks. Kui sa seda üritad, ei tule sa kunagi. Kui vaenlane osutab sinu määrdunud rüüle, tuleta meelde Jeesuse tõotust – Joh.6,37: "Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja." Ütle vaenlasele, et Jeesuse veri puhastab mind kõigest patust (1.Joh.1,7). Ning palu usus Jumalat koos Taavetiga – Ps.51,9: "Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!"
EGW kirjutab raamatus Kristuse tähendamissõnad lk. 206 (orig): "Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kas või ühe sammu meeleparanduses, ruttab Ta sulle vastu, et sind emmata igavese armastuse käsivartega. Tema kõrvad on avatud murtud hinge appihüüdele. Talle on teada esimene südame igatsus Jumala järele. ... Veel enne, kui palve on esitatud või südame igatsus teatavaks tehtud, lähtub Kristusest arm, mis töötab inimhinge juures."
Mis keelab sul tulemast Jumala armutrooni juurde? Jumal ootab ja on valmis sind vastu võtma just sellisena, nagu sa oled, et sind seejärel puhastada ja katta Kristuse õiguse kalli kuuega ning kuulutada oma lapseks ning pärijaks. Veel tänagi ütleb Jumal – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv