.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Verine evangeelium I
07.02.2015 - (739)

Maailmas on palju mägesid, kuulsaid mägesid. Ka Piiblis on mainitud mitmeid mägesid, kuid kaks neist kõrguvad selgelt üle teiste. Need on Siinai ja Kolgata. Siinai – mägi, mis tundis Moosese samme ja nägi Jumala palet. Kolgata – mägi, mis tundis oma Looja samme; mägi, kus selle Looja löödi risti maa ja taeva vahele; mägi, kus paljastati patu kogu kohutavus; mägi, kus Jumal ilmutas oma imelist armastust!
Siinail andis Jumal käsu, mille põhimõtted on kehtinud ja kehtivad edasi igavesti. Kolgatal maksis Jumal sellest käsust üleastumise hinna, mis samuti maksab igavesti. Ja kuigi Siinai ja Kolgata sündmused toimusid erineval ajal, on nad lahutamatud.
Nende vari ulatub juba meie maailma alguses loodud Paradiisi. Jumal andis Aadamale ja Eevale käsu –1.Ms.2,16.17: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" – mis oli vari Siinailt – ja pärast sellest üleastumist juhtis Ta inimeste tähelepanu Kolgatale – patustanud inimeste eest tapeti tall, kes sümboliseeris Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. Nii Siinai kui Kolgata sündmused olid veel toimumata, kuid nende mõju juba maksis! Aadamale ja Eevale oli väga selge, mis on patt – sõnum, mis kaigub Siinailt – ja lunastus Jumala Talle vere läbi – sõnum, mis kõlab Kolgatalt!
Siis saabus see ajalooline käsu kuulutamine Siinail – suursündmus, mille tunnistajaks oli mitu miljonit inimest. Kui nüüd see esimene mägi oli kuulutanud oma sõnumi nii suure pühalikkuse ja pidulikkusega, kas siis polnud kohane, et ka see teine mägi – Kolgata – kohe oma sõna ütleks? Kui Jumal oli andnud nii suurejooneliselt oma käsu, kas polnud siis kohane oodata ka armu andmist niisama suurejooneliselt? Nii küsime meie ja nii mõtleme meie. Aga Jumala mõtted on kõrgemad kui meie mõtted. Temal on kõige jaoks oma aeg, sest Tal on plaan – lunastusplaan – ja Ta tegutseb täpselt selle plaani järgi. Oli saabunud aeg Siinai sündmusteks, kuid mitte veel Kolgata sündmusteks. Paulus kirjutab – Gal.4,4: "Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja." Kolgata sündmused pidid Jumala ajakava kohaselt toimuma alles 13 sajandit peale Siinai sündmusi.
Siiski ei piirdunud Jumal Siinail vaid oma käsu piduliku kuulutamisega. Tema juhtimisel püstitati sinna samasse Siinai jalamile pühamu ja seati sisse selle teenistus, mis oma sümbolite kaudu tõi palju selgemini rahva silme ette Kolgatal teostatava lepituse. Jah, Siinai jalamile paistis Kolgata vari juba palju selgemini kui paradiisi väravasse.
Jumal ütles Moosesele – 2.Ms.25,8: "Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele." Kusjuures Jumal ei jätnud inimese enda otsustada, milline see pühamu võiks olla. Ta ütles – 2.Ms.25,9: "Tehke täpselt eeskuju järgi, mida ma sulle näitan, elamu ja kõigi selle riistade mudeli järgi."
Kuid ärgu nüüd keegi valesti aru saagu, nagu oleks pühamu oma teenistusega jutustanud vaid Kolgata ohvrist. Pühamu ühes seal toimunud teenistusega jutustas kogu lunastusplaanist; loomulikult ka sellest, miks üldse oli tarvis inimest lunastada – patust ja selle karistusest. Kui Iisrael lahkus Siinai alt, kaasas pühamu, siis oli selle kõige pühamas paigas kõige pühama esemena kaasas seaduselaegas Siinail antud Jumala käsuga, mida kattis lepituskaas ehk armuaujärg, mida omakorda valvasid kaks keerubit. Ja seal, seaduselaeka ja lepituskaane kohal ilmutas end Jumal! Seal Ta elas oma rahva keskel – Immaanuel, Jumal meiega. Pühamu oma teenistusega oli evangeelium, hea sõnum Jumala rahvale Vana Seaduse päevil. Mõtiskledes selle sümboolsete esemete ja teenistuse üle, sai inimene täieliku ülevaate kogu lunastusplaanist. Seal oli käsk, seal oli ka lepitus; seal oli Siinai, seal oli ka Kolgata – mõlemad ilusti sõbralikult koos, täiendamas teine-teist.
Hiljem ehitati suurejooneline tempel, kuid seegi tehti täpselt Jumalalt saadud juhtnööride järgi. Kõik oli ülimalt tähtis, sest see kõik jutustas evangeeliumi lunastusest Jeesuse Kristuse läbi. Veel enam, Piibel õpetab, et taevas on tõeline pühamu või tempel, millest maine pühamu või tempel oli ainult "kuju ja vari" ja kõik tuli ehitada selle eeskujul. Kirjas Heebrea rahvale on kirjutatud sellest lähemalt – Heb.8,1-5: "Aga peaasi selles, millest me kõneleme, on see: meil on selline Ülempreester, kes istub Ausuuruse istme paremal käel taevas, pühamu ja tõelise telgi ametitalitaja, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene. Sest iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid, mispärast on paratamata vajalik, et tal oleks midagi ning seda, mida ohverdada. Kui Ta nüüd oleks maa peal, ei Ta siis olekski preester, sest on olemas neid, kes käsuõpetuse järgi ohverdavad ande ja kes teenivad selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari, nagu Moosesele ilmutati, kui ta hakkas telki valmistama. Sest nii öeldi talle: "Vaata, et sa kõik teed selle eeskuju järgi, mis sulle mäel näidati!""
Seda Vana Testamendi ajal toimunud teenistust nimetatakse ka varjuteenistuseks, sest see toimus maises pühamus-templis, mis oli taevase pühamu kuju ja vari. Kogu teenistus jutustas sellest, mida Jumal teeb patu ja patustega. See oli verine teenistus, tuletades meelde, et "ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas" (Heb.9,22). Aga kuna see kõik oli vaid vari ehk sümbol, siis ei võinud see loomade ja lindude veri kedagi tõeliselt lunastada. Nagu on kirjutatud ka Heebrea raamatus – Heb.10,11: "Iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta." Tõelisest ohvrist kirjutab sama autor – Heb.9,11.12: "Aga Kristus, kui Tema tuli tulevaste heade andide Ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see on, mis ei ole pärit sellest loomisest, ja ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse." Ka Peetrus tunnistab – 1.Pet.1,18.19: "...teades, et teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu Talle kalli verega."
Just nagu preester tappis ohvri väljaspool pühamut ning viis selle vere pühamusse, saavutades sellega sümboolse lunastuse, nii Jeesus kannatas ja tõi end ohvriks siin maailmas – väljaspool tõelise telgi, taevase templi väravat (Heb.13,12) – ning läks seejärel taevase pühamu pühasse paika, saavutades seal igavese lunastuse. Ja nii nagu ülempreester läks üks kord aasta lõpus kõige pühamasse paika, et puhastada pühamu, et kustutada ülestunnistatud ja kahetsetud patud – ja see lepitusteenistus toimetati seaduselaeka ees, mille sees oli Jumala püha käsk – nii läks Jeesus kohtutunni saabudes taevase templi kõige pühamasse paika, et seal, püha Jumala palge ees, otsustada lõplikult iga inimese saatus. Seal on Jumala troon, mille aluseks on õigus ja õiglus, kuid Kristuse ohvri tõttu võidutseb seal halastus, heldus ja arm. Nagu kirjutab ka psalmist – Ps.89,15: "Õigus ja õiglus on Su aujärje alus; heldus ja tõde käivad Su palge ees!" Seal troonil istub Jehoova, kes on "halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest" (2.Ms.34,6).
Pühamuteenistusest ei taha kristlased palju rääkida, kuid just see avab meile paljud lunastusplaani sügavused. See verine evangeelium oli tihendatud prohvetikuulutus kogu evangeeliumist. See oli evangeelium Iisraelile – antud seniks, kuni saabub tõeline Lunastaja, kes toob end ohvriks tõelisel Kolgatal. Seejärel pidi lunastustöö jätkuma taevases tõelises pühamus, kus toimub Kristuse ohvriteenete rakendamine kahetsevaile patustele. Üleminekust sellelt maiselt varjuteenistuselt taevasele tõelisele teenistusele tunnistas vaheteki lõhkikärisemine maises templis hetkel, mil Jeesus suri, millest kirjutatakse evangeeliumides, näiteks – Mat.27,50.51: "Aga Jeesus kisendas jälle suure häälega ja heitis hinge. Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemisest otsast alumiseni!" Jumala au lahkus maisest templist, kus oli toimunud varjuteenistus, et täita taevast templit, kus jätkus tõeline teenistus tõelise Ülempreestri tõelise lepitava vere läbi.
Paljude tänapäeva kristlaste mõttemaailma ei mahu korraga need kaks sümboolset mäge – Siinai ja Kolgata. Paljude tänapäeva kristlaste mõttemaailma ei mahu korraga Jumala käsk ja Kristuse lepitus ehk Jumala arm. Kaldutakse nii ühte kui teise äärmusesse. Ühed riputavad oma palvela seinale Jumala käsud, teised kirjutavad sinna loosungeid Jumala armust. Miks ei võiks nad seal sõbralikult koos olla? Miks ei võiks nad ühe kristlase südames sõbralikult koos olla? Evangeeliumis nad on ju koos, kui seda evangeeliumi ikka õigesti mõistetakse ja esitatakse. Pole raske mõista, et kui puuduks Siinai, poleks Kolgatal mingit mõtet; sest kui poleks käsku, poleks ka üleastumist, pattu, mida oleks tarvis lepitada. Ja kui puuduks Kolgata, ei oleks Siinai sõnumis kildugi evangeeliumi; siis ei pakuks Siinai inimesele vähimatki lootust. Me vajame mõlemat. Me vajame Siinaid, et teada, mis on patt. Me vajame Kolgatat, et vabaneda sellest patust.
Mõni arvab, et peale uussündi, mis toimub vaimus Kolgatal, ei vaja me enam Jumala käsku, mis anti Siinail. Kolgatal ratifitseeriti ju uus leping! Aga milles seisneb see uus leping? Piiblist loeme – Heb.8,10-12: "Leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen neile meelde oma käsud ja kirjutan need neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks! Siis ei õpeta keegi enam oma kaaskodanikku ega vend oma venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi nende pisukesed kui nende suured. Sest ma olen armuline nende ülekohtustele tegudele ega tuleta enam meelde nende patte!" Piibel räägib ihutemplist (1.Kor.6,19), kus elab Jumal. Igas templis on ka kõige püham paik Jumala käskudega! Uuestisündinud inimene mõistab, et Jumala käsk on "püha ja käsusõna püha ja õige ja hea" (Rom.7,12). Ta võtab selle oma südamesse ega astu sellest meelega üle, sest ta armastab Jumalat, aga, nagu ütleb Piibel – 1.Joh.5,3: "See on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked."
Siinai ja Kolgata! Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv