.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Seemnest viljani
07.05.2005 - (1404)

Oleme adventrahvas, misjonirahvas. Juba meie liikumise algusest on saanud meile eriti südamelähedaseks Jeesuse prohvetlikud sõnad – Mat.24,14: "Ja seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots." Vahetult enne lahkumist andis Jeesus oma järgijaile otse sellekohase käsu. Evangelist Matteus kirjutab – Mat.28,18-20: "Ja Jeesus tuli nende juurde ja rääkis nendega ning ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!""
Evangeeliumi peab kuulutatama, evangeelium peab võidutsema, sest Jeesusele "on antud kõik meelevald taevas ja maa peal" ja Ta on iga päev meie "juures maailma-ajastu otsani!"
See maailma-ajastu hakkab otsa saama, kuid see ei tee tühjaks Jeesuse käsku ja tõotust, vaid pigem kinnitab seda. Kas ei peaks me siis lõpule lähenedes mõtlema tõsisemalt kui kunagi varem oma kutsele ja tööle, Jeesuse käsule ja tõotusele? Me oleme ju käsupidaja rahvas! Kuidas me aga suhtume Jeesuse sellesse käsusse? See on käsk kuulutada sõnaga ja eluga, tööga ja mõjuga "seda kuningriigi evangeeliumi ... kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile." Ning sellega kaasneb tõotus: "Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!"
Võib-olla pole me piisavalt hästi vaadanud ning sellepärast pole ka näinud ja kogenud Jeesust enda juures kõige meelevallaga? Kas meil on tulnud kirikuski meelde vaadata hoolega ja näha Teda meie keskel? Ilmselt oleks siis siin rohkem pühalikku aukartust. Aga nii see on, et vaadates Jeesust ja nähes Teda ning töötades koos Temaga hingede päästmiseks, töötame ühtlasi ka oma hinge päästmiseks! Ka kirikus sündsa ülalpidamisega töötame hingede päästmiseks!
Ellen White kirjutab: "Jeesuse käsk oma jüngritele on käsk kõigile usklikele. See käib kõigi Kristusesse uskujate kohta aegade lõpuni. On saatuslik viga arvata, et hingede päästmise töö on antud ainult ordineeritud jutlustajatele. Kõik, kes võtavad vastu Kristuse elu, on ordineeritud oma kaasinimeste päästmise tööle. Selleks tööks rajati kogudus, ja kõik, kes võtavad vastu selle pühalikud põhimõtted, on andnud tõotuse olla Kristuse kaastöölised" (DA 822).
Evangeeliumitöö on suur ja lai, alates tõeseemne külvamisest kuni usuvilja valmimiseni. Me peame mõistma meie osa, et mitte kogeda pettumusi, aga ka mitte panna enda arvele seda, mis kuulub tegelikult kellelegi teisele. Esimesed tahavad teha ise kõik ning muretsevad väga vilja pärast, otsides kannatamatult vilja juba idust – ja sageli lausa nõudes seda! Teised, tehes üsna vähe, panevad kõik tulemused enda arvele. Nad meenutavad rähni, kes toksis vaikselt puu koore kallal. Ühekorraga sähvatas välk ja lõi puu pilbasteks. Ehmatusest toibunud, vangutas ta mõtlikult pead: "Poleks uskunud, et minu nokas nii suur vägi on!"
Me peame mõistma oma tegelikku osa evangeeliumitöös. Sellest rääkis Jeesus oma jüngritele – Mrk.4,26-29: "Ja Ta ütles: "Nõnda on Jumala riik, otsekui inimene viskab seemet maa peale, ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas. Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees. Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes.""
Kes on see majaisand, kes saadab sirbi lõikuseks? Jeesus Kristus. Tema on see, kes viimsel suurel päeval lõikab maa vilja oma inglite läbi. Seepärast ei saa me praegu veel rääkida lõikusest. See, mida me näeme, on vaid seemne külvamine, idanemine ja kasvamine. Kuid kuidas küll otsivad mõned vanemad taimed Issanda viinamäel noorte istikute veel alles väikeste okste ja lehtede vahelt valmis vilja, mida neil endilgi, aastakümneid kasvanud okstel, veel õieti ei ole! Nad ei tunnista jumaliku kasvu seadust – "esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees."
Küll aga otsib majaisand "täit nisu pea sees" ehk vilja vanadelt taimedelt, kelle jaoks on juba kevad ja suvi möödunud ning käes hõbedane sügis, kelle maine hoone näitab juba lagunemise märke. Nende kaunis Vaimu vili peaks olema valmis.
Kuid kes on külvajad? Need on Jumala lapsed, "Jumala kaastöölised" (1.Kor.3,9), kes hüüavad Kristuse nimel: "Andke endid lepitada Jumalaga!" (2.Kor.5,20).
Miks ei saa olla külvajaks Jeesus Kristus? Sest Ta ise ütles – Mrk.4,26.27: "Nõnda on Jumala riik, otsekui inimene viskab seemet maa peale, ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas." Jeesus ei maga – Ps.121,4: "Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!" Ja Jeesus teab, kuidas seeme idaneb ja kasvab. Just Tema teab seda, sest Tema teeb seda!
Nii et Jumal on usaldanud seemne külvamise meie hoolde. Meie sõnad on külv, meie teod on külv, meie välimus on külv, meie suhtumine kõigesse ja kõigisse on külv. Ja see on külv kas Jumala põllule või Saatana põllule. Iga inimene on külvaja. Paulus hoiatab – Gal.6,7.8: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu."
Usklikul inimesel on eesõigus külvata head seemet, Jumala Sõna (Luk.8,11; 1.Pet.1,23), Jumala põllule, milleks on kogudus, kus vili tärkab, kasvab ja valmib lõikuseks. Saatana põld on maailm oma maailmalikkusega. Külvakem siis head seemet – tervet, moonutamata Jumala Sõna – ja annaks Jumal, et kui me ei moonuta seda oma suuga, et me ei teeks seda ka mitte oma elu ja mõjuga!
Põllumees külvab nisu – seda, mida ta ise sööb ja millest kujuneb tema luu ja liha. Nii ka meie, vaimulikud külvajad, külvame Jumala Sõna – seda sama vaimulikku toitu, mida me ise sööme ja mis on meist teinud selle, mis me oleme. Me justkui anname ära osa oma toidusest, kuid me teame, et me saame mitmekordselt tagasi. Kui põllumees ei külva, hoides seemet, siis saab see varsti otsa ja tuleb nälg. Äraandmine on säilitamise saladuseks; misjonitöö on vaimuliku elu säilitamise saladuseks.
Kuid mõtleme hetkeks külvaja töö osa suurusele vilja kasvus, seemne paljunemises. Mida võib inimene teha? Külvata Jumala antud seemet – mitte enda oma! – füüsiliselt ettevalmistatud maapinda. Kuid bioloogiline ja keemiline pinnase ettevalmistamine on palju tähtsam – ja seda ei suuda inimene teha, see on Looja töö. Siis seemne idanedes ja tärgates on inimese osaks edasi kultiveerida, hoolitseda taime väliste vajaduste eest.
Millise töö aga teeb ära Jumal! Alates elava seemne andmisest on Tema töö seemne idanemine, taime kasvamine, vilja valmimine. Õhk, hapnik, süsihappegaas, valgus, soojus, vihm – kõik need tulevad Jumalalt.
Kui me lõpuks võrdleme inimese ja Jumala osa, siis peame tunnistama koos Paulusega – 1.Kor.3,5-8: "Mis on siis Apollos? Või mis on Paulus? Mis muud kui käsilised, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, ja sedamööda, kuidas Issand kummalegi on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada. Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes laseb kasvada. Aga istutaja ja kastja on ühesugused; kuid kumbki saab oma palga oma töö järgi."
Kui väike on inimese osa – et ei oleks mingisugust kiitlemist – kuid siiski kui vajalik! Väike osa, inimesele võimetekohane, kuid siiski Jumala plaanis ette nähtud ja seepärast hädavajalik. Jumal ei tee oma töö ära inglite kaudu, kuigi Ta võiks seda teha. Ta on usaldanud selle töö meie rõõmuks meile, et pakkuda selle kaudu meile suurimat rahuldust.
Meie osa on siis valmistada hoolikalt ja ettevaatlikult ette südamepõld ning külvata sinna Jumala Sõna seemet. Selle idanemise ja kasvamise usaldame Jumala hooleks – "esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees." Prohveti läbi ütleb Jumal – Jes.32,20: "Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres." Külvame siin ja külvame seal. Tunneme rõõmu sellest, et võime külvata ja mitte muretseda vilja kasvu pärast, jättes selle Jumala hoolde.
Ärgu tehku esimene tärkamata seeme meid araks; valmistame maa paremini ette ja külvame jälle. Ja kui üks seeme on idanenud ning tärganud, ärme püüame seda ise kasvatada – jätame selle töö Jumalale. Ärme teeme vast-tärganud taimele etteheiteid vilja mittekandmise pärast. Küll vili tuleb omal ajal. Vaatame, et me ei saaks nõrgale nisu-orasele ohakaks! Külvame usus, et kui meie oleme teinud oma osa, teeb Jumal ustavalt oma osa.
Sageli jääb seeme kauaks ajaks idanemata külmas, kuivas, isekas maailmalikus südames ja me muutume juba rahutuks ning kaotame lootuse. Kuid ühel päeval, kui Jumala Vaim puhub selle peale, soojendab ja niisutab seda, see idaneb, tärkab ja kannab vilja Jumala auks. Egiptuse püramiidide väljakaevamisel leiti sealt aastatuhandete vanuseid seemneid. Hoitud külmas ja kuivas kohas, ei idanenud nad kunagi. Kuid nüüd, kui teadlased külvasid need sooja, niiskesse mulda, tärkasid imeilusad taimed – ja kandsid vilja!
Nii et, ärme kaotame iial lootust. Meie töö on külvata; Jumal on see, kes kasvatab. Pühakiri julgustab – Kog.11,6: "Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!"
Jumala sõnaseemnel on imeline vägi. Prohvet kirjutab – Jes.55,10.11: "Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!" Seepärast võime jätkata Laulu sõnadega – Ps.126,5.6: "Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega! Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!"
Taime kasvamine sümboliseerib ilmekalt kristlase elu. Ilma kasvamiseta ei ole elu. Valida on: kas kasvamine või surm! Ja nagu taim kasvab vaikselt ja märkamatult, nii ka kristlane. Kuid nagu taim on igal kasvuperioodil täiuslik, nii on ka kristlasega. See, et oras ei kanna veel vilja, ei räägi puudulikust kasvust. Oras on ka ilma viljata ja just ilma viljata täiuslik! Kuid tugev kõrs ja pea ilma viljata peas ei ole enam täiuslik. Kui peas ei ole õiget tera, siis on seal tungaltera – seenhaiguse tagajärjel välja kujunenud suur must tera – täiesti kõlbmatu põllumehele. Nisu nakkub seenhaigusesse juba õitsemise ajal, kuid tungaltera saab ilmsiks alles küpsemise ajal. Millist tera sina kasvatad?
Jumal soovib, et sinust saaks samasugune vili kui külvatud seeme – elav "Nisuiva", Jeesus Kristus (Joh.12,24). Jah, Jeesus käskis meil külvata selleks, et maailmas võiks paljuneda Tema iseloom, Tema ilu.
Ja edasi, kui sinu elus valmib Püha Vaimu vili – Kristuse kehastus maa peal – ei kuulu sa iseendale. Tuletame meelde prohvet Jesaja läbi öeldud Jumala sõnu – Jes.55,10.11: "Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!"
Kristus elas teistele, ja ka sinu elul on suurim väärtus siis, kui sa elad teistele, kannad vilja teistele õnnistuseks. Alles siis oled sa Kristuse sarnane, alles siis on sul Tema meel.
Ja lõpuks ütles Jeesus tähendamissõnas – Mrk.4,29: "Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes." Lõikus on maailma-ajastu lõpul (Mat.13,39), kuid ka sinu elus. Iga kristlane peab valmima, või ta hukkub. Kuna Jumal ei taha, et inimene hukkuks, pikendab Ta tihti inimese armuaega. "Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes."
Milline on valminud vili? Paulus kirjutab – Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Tungaltera võib olla sama kujuga, sama suur, sama kõva, kuid teise sisuga! Pole ime, et Jumal tahab seda suust välja sülitada, kui kasutada Laudikeale saadetud kirja keelt.
Me kõik ootame Kristuse tulekut ja meie eesõigus on selle päeva saabumist kiirendada, lastes Jumala armu läbi meis kasvada õiguse vilja kuni selle küpsemiseni. Jeesus ei rahuldu vähemaga kui oma kuju peegelpildiga oma järelkäijais. Ära ka sina rahuldu vähemaga!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv