.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Usust usku
07.06.2008 - (1061)

Rom.1,17: "Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!"
Rom.1,17 NIV: "Sest evangeeliumis on ilmutatud Jumala õigus – õigus, mis on algusest lõpuni usu kaudu, nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!"
Kõik meist teavad midagi usu väärtusest. Näiteks me teame, mida ütleb selle kohta Piibel. Heb.11,6: "Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad." Mrk.9,23 ütleb Jeesus ise: "Kõik on võimalik sellele, kes usub!" Ja Heb.11,1 on tuntud usu definitsioon: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta." NIV-st tõlgituna: "Usk annab sisu meie lootustele ja veendumuse asjades, mida me ei näe."
Usklike seas on levinud teisigi usu kirjeldusi, nagu näiteks: Usk näeb nähtamatut, usub uskumatut ja võtab vastu võimatut. Väike usk viib su hinge taevasse, suur usk toob taeva su hinge. Usk on nagu lihas – kasutades see tugevneb. Usk on hinge väljasirutatud käsi, mis võtab vastu Kristuse poolt pakutu.
Enamus meist ei kahtle usu väärtuses. Meie probleem seisneb hoopis usu omandamises. Kas me pole kunagi igatsenud omada suuremat usku, kuid ei teadnud, kuidas seda saada? Kas me pole soovinud elada usust, nagu need, kellest on kirjutatud Hbr. 11. peatükis? Kas me pole kunagi öelnud iseendale: Kui mul oleks rohkem usku, oleksin ma parem kristlane? Ehk aitab tänane piibliuurimine meid selles küsimuses.
Sissejuhatavas kirjakohas ütleb Paulus, et evangeeliumis saab ilmsiks Jumala õigus usust usku ehk algusest lõpuni usu kaudu. See tähendab, et usk saadab meid kogu meie usuteel – algusest lõpuni. Ja mida ta teeb? Toob meil Jumala õiguse. Meie usutee alguses me uskusime ja saime Jumala poolt õigeks mõistetud. Seda me kutsume õigeksmõistmiseks usu läbi. Kui me uskusime, andestas Jumal meile kõik ja KUULUTAS meid õigeks. Sealt edasi meie usuteel peame me ilmutama usku, et Jumal MUUDAB meid õigeks. Jumal on meid küll vastu võtnud sellisena, nagu me olime, kuid Ta tahab meid muuta kõlbavaks taeva jaoks. See saavutatakse pühitsusprotsessi kaudu, mis toimub samuti usu läbi. Nii et õigeksmõistmise annile peab järgnema kasvamine Kristuses ja õiguse vilja kandmine. Kõik see toimub usu läbi.
Kahjuks on paljudel inimestel vaid see esimene usk ehk usk usutee alguses. Nende usk on kõige suurem usklikuks saades, n.ö. esimeses armastuses. Selles usus võtavad nad vastu andestuse, õigeksmõistmise. Kui aga selline elav usk ei jää nendega – see hakkab tuhmuma, hääbuma, selle asemel, et uutes kogemustes Jumalaga suureneda – ei järgne õigeksmõistmisele pühitsuselu, mille käigus inimene õpib käima Jumala teedel ja kasvab Kristuse sarnaduses.
Ärme unusta, et Jumala eesmärgiks on muuta inimene kõlbulikuks taeva jaoks. Ta otsib meilt vilja – ja see vili on meie teod, mis on tehtud usus. Sellepärast on õige öelda: Meid võetakse vastu ja meie kasvamine toimub usu läbi, kuid palka makstakse meile meie tegude järgi! 2.Kor.5,10 kirjutab Paulus: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" Jeesus ise ütles – Joh.5,28.29: "Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks."
Ainult "usust usku," s.t. usutee algusest kuni lõpuni usust elades on võimalik teha head ja olla selliselt valmis taeva jaoks. Sest "kõik, mis ei ole usust, on patt" (Rom.14,23) ja patt ei saa taevasse. Me peame säilitama oma usku. Aga see säilib vaid elades ja elab vaid kasvades!
KUIDAS KASVADA USUST USKU?
1. USU, ET SU USK VÕIB KASVADA!
Kuidas sa õppisid ujuma, jalgrattaga sõitma või uisutama? Need kõik said alguse usust, et sa suudad seda teha. Teised on suutnud, mina suudan ka. Usus tegutsedes ja harjutades sinu usk kasvas, kuni sellest sai kindel veendumus, et sa suudad seda. Ja sa suutsidki!
Kas te mäletate lugu sellest, kui Jeesus oli paadis ja tõusis suur torm ning jüngrid äratasid Jeesuse, sest nad olid nii hirmul oma elu pärast? Mida Ta neile ütles? Sellest on juttu kolmes evangeeliumis ja igaühes on Jeesuse sõnad edasi antud veidi erinevalt. Matteuse evangeeliumis küsib Jeesus: "Miks te olete arad, te nõdrausulised?" (Mat.8,26). Markus evangeeliumis küsib Ta: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?" (Mrk.4,40). Ja Luuka evangeeliumis küsib Jeesus lihtsalt: "Kus on teie usk?" ( Luk.8,25). Usku nagu polnudki, või oli see väga väike.
Kas te mäletate Kaananea maa naist, kelle tütart vaevas kuri vaim, ja kes tuli Jeesuselt abi paluma? Ta käis peale seni, kuni Jeesus ütles: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" (Mat.15,28). Siin on usk juba suur.
Ja kas te mäletate, kuidas Paulus tunnustab Tessaloonika kristlasi selle eest, et nende "usk vägevasti kasvab ja armastus jõudsasti edeneb igaühes teie kõikide seas üksteise vastu" (2.Tes.1,3)? Siin kasvab usk vägevasti.
Panite tähele? Esimeses näites oli usk imeväike, teises suur, kolmandas aga kasvas vägevasti! Kui meie usk peab kasvama, siis peame uskuma, et see võib kasvada!
2. SUHTLE NENDEGA, KEL ON SUUR USK.
Vali endale õiged kaaslased. Seltsi usuinimestega. Paulus kirjutab Rooma kristlastele – Rom.1,12: "...see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi."
Me mainisime äsja Tessaloonika kristlasi, kelle usk kasvas vägevasti. Kuidas see toimus? Paulus kirjutab 1.Tes.3,2.3: "...ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast, et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis." Tessaloonika kristlased kogesid suuri raskusi, kuid nad suhtlesid noore ja energilise usumehe Timoteosega ja nende usk kasvas vägevasti!
Ilmselt oleme kõik pannud tähele, et head olukorrad ja halvad sõbrad tähendavad kaotusi ja usu vähenemist, kui mitte kadumist. Vastupidi, aga, halvad olukorrad ja head sõbrad tähendavad võite ja usu kasvamist, suurenemist. Inimesed, kellega me suhtleme, on nagu lifti nupud – mõned viivad meid ülespoole, teised allapoole! Mida enam me suhtleme inimestega, kes tõeliselt usaldavad Jumalat, seda enam muutume ka ise usuinimesteks ja meie usk kasvab.
3. TOITU JUMALA SÕNAST.
Hea on lugeda Piiblit endale, aga veel parem on jagada Jumala Sõna teistele. Juba õpetussõnades on kirjas suur tarkus – Õps.11,25: "Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!" Aga 1.Tim.4,6 kirjutab Paulus otseselt usu kasvamise seosest Jumala Sõna jagamisega: "Kui sa seda vendadele ette paned, oled sa Kristuse Jeesuse hea abiline ja toidad ennast usu ja hea õpetuse sõnadega, mida sa oled järginud." Rääkides teistele, toidad sa ennast! Püüdes kasvatada teiste usku, kasvab su enda usk!
Suur evangelist Moody ütles kord: "Ma palvetasin usu pärast ja mõtlesin, et ühel päeval see tuleb ja lööb mind nagu välk. Kuid usk ei paistnud tulevat. Siis ühel päeval lugesin ma Pauluse kirjast roomlastele, et "usk tuleb kuuldust, aga kuuldu Kristuse Sõna kaudu" (Rom.10,17). Kuni selle ajani olin ma sulgenud Piibli ja palvetanud usu pärast. Nüüd ma avasin Piibli ja hakkasin seda uurima ning sellest ajast peale on usk üha kasvanud."
Lugedes Pühakirja, tutvume me suurte usumeestega nagu Eenok, Aabraham, Joosep, Mooses, Joosua, Giideon, Taavet, Peetrus ja Paulus ning muidugi Jeesus Kristus. See õhutab ka meid uskuma ja usus tegutsema.
Ja ärme loe vaid harjumusest või kohusetundest, pööramata tähelepanu loetule. Kui me kuuleme kevadel esmakordselt ööbiku laulu, on see nii imeline, et me peatame oma tegevuse ja naudime seda. Kuid päevad lähevad ja ööbik laulab edasi – meie aga pöörame sellele järjest vähem tähelepanu. Viga pole mitte ööbikus. Ta laulab ikka sama ilusti, kuid meie ei kuula enam tema laulu. Kristlastena võib meiega juhtuda sama meie suhtumises Piiblisse. Usklikuks saades oli Pühakirja sõnum meie hingele kaunis kui ööbiku laul, magus kui mesi. Aga aja möödudes loeme ja kuuleme me samu asju ikka uuesti ja uuesti ning need ei eruta meid enam. Pühakiri muutub vaata et tavaliseks raamatuks, mõnes kohas isegi ärritavaks. Mitte siis erutavaks, vaid ärritavaks. Kui tore on siis, kui ühel hetkel mõni salm elustub meie jaoks ja me kuuleme selles jälle Jumala häält!
Ärme iial loobu lugemast Jumala Sõna ja palvetamast, et see toidaks meie hinge. See aitab palju kaasa meie usu kasvamisele.
4. PALVETA JA VAJADUSEL KA PAASTU.
Me vast mäletame meest Matteuse 17. peatükis, kes tõi oma kurjast vaimust vaevatud kuutõbise poja Jeesuse jüngrite juurde ja palus, et nad ta terveks teeksid. Jüngrid palusid ta poja pärast, kuid midagi ei juhtunud. Hiljem tuli Jeesus, palvetas ja poiss sai terveks. Jüngrid olid muidugi nõutud ja küsisid Jeesuselt: "Miks meie ei võinud teda välja ajada?" (Mat.17,19). Jeesus vastas Mat.17,20.21: "Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu. See sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega!"
Elus on probleeme, mis on nii tohutult suured – meie jaoks – et me saame neile lahenduse vaid palve ja paastumise läbi. Aga paastumine tähendab eelkõige kogu oma usu kokku võtmist ja täielikku pühendumist – anumist, et Jumal meid aitaks. Ja kui Jumal toob lahenduse meie probleemidele, kasvatab see meie usku.
5. PEA MEELES MINEVIKUS SAAVUTATUD VÕITE.
Heb.10,32 manitseb Paulus: "Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust." Ka Taavet laulis – Ps.103,2: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!"
Kui sa muidu ei suuda Jumala heategusid ja Tema läbi saavutatud võite meeles pidada, siis pea päevikut! Mõnel inimesel on palvepäevik, kus on kirjas palved ja vastused. See kindlasti kinnitab usku! See aitab palvetada usus, kui su ees on järjekordne mägi!
Mida andis Taavetile Jumala heategude mitte unustamine? Kui ta meenutas, kuidas Jumal oli andnud talle võidu karu ja lõvi üle, uskus ta kindlasti, et Jumal annab talle võidu ka Koljati üle. Ja see võit saabus – mis omakorda kinnitas tema usku!
Mõeldes sellele, mis sa oled koos Jumalaga saavutanud, tuleb hinge usujulgus, mis ütleb: "Me saame koos sellega hakkama!" Ja nii me kasvame usust usku.
Üks kogudus vajas eelarve tasakaalustamiseks 5000 krooni. Pastor kutsus diakonid ja palvetas koos nendega selle pärast. Üks diakon tõusis ja ütles: "Ma usun, et Jumal saadab meile järgmise nädala korjanduses selle raha." Järgmisel hingamispäeval sadas kõvasti ja rahvast kogunes vähe. Üks diakon tegi ettepaneku, et nad ei teeks sel päeval seda korjandust. Kuid diakon, kes uskus, et Jumal saadab vajamineva raha, ütles: "Ma ei usalda ilma; ma usaldan Jumalat." Tehti korjandus ja see kattis kogu puudujäägi!
Ja lõpetagem apostel Johannese sõnadega – 1.Joh.5,4: "Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!" Kasvagu ja tugevnegu see iga päevaga, sest me teame, kellesse me oleme uskunud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv