.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Meie suurim vajadus
07.06.2014 - (758)

Alustagem täna küsimusega: "Mis on meie suurim vajadus?" Kas on selleks raha, rohkem raha? Raha eest saab osta peaaegu kõike. Või on selleks tervis, parem tervis? Või rahu – kodurahu, hingerahu? Võib-olla ajas küsimus "MIS on meie suurim vajadus?" meid segadusse, sest meie suurimaks vajaduseks on isikud, mitte asjad – kes vajab abikaasat, kes vajab sõpra, kes vajab Jumalat. Nüüd vist jõudsime me õigesse kohta välja, sest kui palju me ka neid teisi asju või isikuid vajame, kui tähtis koht ka neil on meie elus, on meie suurimaks vajaduseks Jumal. Juba aastatuhandeid on lauldud: "Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal!" (Ps.42,2). Miks on meie suurim vajadus Jumal? Sest Jumal on meie Sõber, kes annab meile kõik, mida meie hing ja ihu vajab. Jumal on andnud meile ka teised inimesed.
Nii ütleb kristlane tavaliselt: "Ma vajan Jeesust." Jeesus on Kolmainu Jumala see Isik, kes on meile vast kõige arusaadavam ja südamelähedasem, sest Ta on elanud siin maa peal inimese ihus – kui üks meist – ja ohverdanud oma elu meie päästmiseks pattudest ja patu palgast, igavesest surmast, avades meile tee igavesse ellu. Me armastame Jeesust, me vajame Jeesust.
Aga kuidas on Püha Vaimuga? Kui suurt vajadust me tunneme Tema järele? Kui me mõistame, et Püha Vaim on Jeesuse esindaja siin maa peal – jah, otse meie südames –, siis peame me Teda väga kalliks. Ütles ju Jeesus enne lahkumist siit maa pealt – Joh.14,16-18: "Mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde." Jeesus tuleb täna meie juurde vaid Püha Vaimu läbi! Nii et äkki on meie suurim vajadus hoopis olla täidetud Püha Vaimuga, s.t. et Püha Vaim juhiks täiel määral meie elu?
Püha Vaim toob meile Jeesuse kohalolu, s.t. Ta juhib meid Jeesust uskuma ja usaldama. Püha Vaimu võimas vägi võimaldab meil saavutada võidu patu üle ja elada Kristuse evangeeliumi väärilist elu, s.t. saada järjest enam Kristuse sarnaseks. On see meie soov? On see meie kindel soov? On see meie suurim soov? Kui on, siis oleme me Jeesuse jüngritega n.ö. ühises paadis, sest nemad igatsesid kogu südamest saada täidetud tõotatud "väega kõrgest" (Luk.24,49). Miks nad seda nii väga vajasid? Aga sellepärast, et Jeesus jättis neile ülesandeks tunnistada Temast kogu maailmale. Kuidas on see võimalik? Selleks on vaja erilist tarkust ja väge. Kuid jüngritel polnud aega minna seda õppima kusagile kolledzhisse – ja ega selliseid koole polnudki tol ajal. Samal ajal pidid nad alustama maailma evangeliseerimist võimalikult kiiresti. Ainus lahendus oli anda end eluasemeks Pühale Vaimule, kes oma tarkuses ja väes hakkaks neid võimsalt kasutama.
Kuidas see toimus, sellest on kirjutatud Apostlite tegude raamatu 2. peatükis. Selle algusest võime lugeda – Apt.2,1: "Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos." Eelmises peatükis on mainitud ära ka nende arv – 120 (s. 15). See on 10 korda rohkem, kui oli Jeesuse "ametlikke" jüngreid ehk apostleid. Seal valisid nad ka Juudase asemele uue apostli, kelleks sai Mattias (s. 26). Veel saame eelmisest peatükist teada, et "need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves" (Apt.1,14) ja selliselt järgimööda 10 päeva. Milline võimas palvekoosolek!
Ega nad ei teadnud täpselt, mis hakkab sündima. Nad vaid uskusid Jeesuse tõotust – "Vaata, mina läkitan teie peale oma Isa tõotuse!" – ning kuuletusid ustavalt Jeesuse käsule – "Jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgest!" (Luk.24,49). Nii nad seal palvetasid Püha Vaimu saabumise pärast. Võib-olla saabub Ta tuvi kujul, nagu Jeesuse ristimisel? Nad ei teadnud.
Kui paasapüha hingamispäevast oli möödunud 50 päeva ja seega saabus nelipühapäev, said nad teada, kuidas Jumal otsustas ristida oma rahvast Püha Vaimuga. See oli võimas – palju võimsam kui tuvi vaikne laskumine taevast Jeesuse peale (Mat.3,16). Apt.2,2 võime lugeda: "Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid." Kindlasti palvetasid nad ka põlvedel. Kuid 10 päeva järgimööda kogu aeg põlvedel palvetada pole ka parima tahtmise juures võimalik. Ja Jumal ei nõuagi seda. Me võime palvetada ka püsti ja istudes ning kõndides, isegi lamades! Kuid pühakojas liiga mugavaks minna vist pole ka kohane! Keegi tõstatas hiljuti küsimuse, et kas meie kirikupingid pole mitte ebamugavad? Ma arvan, et nad on kiriku jaoks parajad! Võimalik, et seal ülemises toas polnud niigi häid pinke ja nad istusid põrandal maas.
Ja siis äkki kuulsid nad kohinat, "otsekui oleks kange tuul puhunud." See oli midagi tornaado, keeristormi, marutuule hääle taolist, nagu mööduks lähedalt kaubarong. Pange tähele sõnu "OTSEKUI oleks kange tuul puhunud." Seal ei tarvitsenud olla tugevat tuult; oli hääl – otsekui siis, kui Jumal laskus Siinaile ja kuulutas seal välja oma 10 käsku (2.Ms.19,16; 20,18). Tegelikult oli nelipüha olnud just selle sündmuse tähistamiseks palju aastasadu. Ja see hääl tuli taevast otse selle maja sisse – ruumi, kus asusid jüngrid. See hääl oli nii vali, et seda oli kuulda üle terve Jeruusalemma, sest ette rutates võime 6. salmist lugeda, et "kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku." Kui oleks tõesti olnud tornaado sarnane tuul, ei oleks nad saanud tulla; kõik oleksid pugenud oma maja keldritesse! Ja tornaado keeris oleks jüngrid ära viinud! Aga kuna oli vaid vali hääl, siis ruttasid kõik uudistama, mis on juhtunud.
Siiski pole välistatud ka mingi tuule olemasolu seal. Jeesus ütles Nikodeemusele – Joh.3,7.8: "Ära pane imeks, et ma ütlesin sulle: te peate uuesti sündima! Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!" Ma usun, et sel nelipühapäeval oli 120 jüngri hulgas ka Nikodeemus, kes nägi selles sündmuses Jeesuse sõnade otsest täitumist. Ta kuulis võimsa tuule häält, kuid ei näinud seda.
Aga mis ta nägi? Mida nägid kõik? Apostlite tegude teisest peatükist võime lugeda edasi: "Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast" (Apt.2,3). Jällegi juhin teie tähelepanu sõnastusele: "Ja neile ilmus NAGU lõhestatud tulekeeli." Jumala tuli ei pea tingimata füüsiliselt põletama, nagu ei põlenud ära kibuvitsapõõsas, milles Jumal end ilmutas tule näol Moosesele (2.Ms.3,2). Igal juhul köitis kõik see Jeruusalemma rahva tähelepanu. Esmalt tornaado sarnane heli ja siis tuli. Näis, et jüngrite kogunemispaik põles! Kuidas suutis keegi veel jääda ükskõikseks? Kõik tormasid sündmuspaigale! Võimalik, et mõnel oli kaasas ka veeämber. Kuid selge on, et seda tuld, mille Jumal tol päeval seal süütas, polnud võimalik kustutada!
Väljastpoolt tundus nagu oleks tornaadoga kaasnenud välk süüdanud hoone põlema. Läbi aknaavade oli näha tuld ruumis, kus viibisid jüngrid. Kokku tormanud inimesed võisid mõelda kõige hullemat: seal põleb elusast peast ära suur hulk inimesi. Kuid ülemises toas viibijad nägid ja kogesid hoopis midagi muud. Nad nägid, kuidas jumalikust tulekerast eraldusid üksikud tulekeeled, mis langesid neist igaühe peale. "Ja nad kõik said täis Püha Vaimu," teatab järgmine salm (Apt.2,4).
Jumala ligiolekut on Pühakirjas sageli kirjeldatud tulena. Meenutagem kasvõi jumalikku tulesammast, mis saatis iisraellasi kõrbereisil, või Taanieli näidatud taevalist kohtustseeni, kus on muuseas öeldud, et "Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks põlev tuli! Tulejõgi voolas ja väljus Temast!" (Tan.7,9.10). "Tuli käib Tema palge ees," kirjutab psalmist (Ps.97,3).
Tuli on ka hea Püha Vaimu sümbol. Kõigepealt tuli puhastab ja nii vabastab Püha Vaim meid kõigest, mis takistab meid olemast Jumalale kasulikud tööriistad. Kuid Püha Vaimu tuli ka soojendab üles ning teeb lausa usus tuliseks muidu nii leiged kristlased. Samuti on tulel hea omadus valgustada. Ja me teame, kui hästi tuli levib. Tulel on omadus süüdata kõik enda ümber – ja just seda jüngrid vajasidki: et evangeelium leviks nende läbi. Nii et tuli on tõesti hea Püha Vaimu sümbol.
Inimese sees elava Püha Vaimu jumalikku tuld pole võimalik väljastpoolt kustutada. Keegi, peale jüngrite eneste, ei saanud kustutada neis põlevat Püha Vaimu tuld. Ei suutnud seda kustutada jüngrite peksmine ega vangistamine; isegi laevahukk ei suutnud kustutada seda leeki.
Samasugust tuld vajame ka meie – puhastavat, innustavat, levivat, kustutamatut ja soojendavat, mis teeks meist armastavad jüngrid. Muuseas, kas jüngrid olid – ma mõtlen: Jeesuse maise elu ajal – soojad ja armastavad? Johannese evangeeliumis räägitakse jüngrist, "keda Jeesus armastas" (Joh.21,7). Kuid kas me võime kusagilt evangeeliumidest lugeda, et isegi see jünger oleks kunagi omal algatusel öelnud Jeesusele: "Ma armastan Sind!"? Ma tean vaid üht juhtumit, mil Jeesusel õnnestus midagi sarnast ühest jüngrist välja kangutada, küsides otse: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" mille peale Peetrus vastas: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" (Joh.21,15). Ja siingi pidi Jeesus küsima seda kolm korda, enne kui Peetrus tõesti mõtles, mida ütles.
Ma ei tea, et keegi jüngritest oleks kuni Jeesuse taevaminekuni öelnud oma algatuslikult Talle: "Ma armastan sind." Nii et nad polnud eriti soojad. Kuid see kõik muutus nelipühal, mil nad täitusid Püha Vaimuga. Kust me seda teame? Sest "Vaimu vili on armastus..." (Gal.5,22).
"Nad kõik said TÄIS Püha Vaimu," teatab Pühakiri. "Kas see pole pisut üle pakutud?" võime mõelda. Kõik koguduseliikmed TÄIS püha Vaimu! Olgem ikka tagasihoidlikumad! Kas ei piisa sellest, kui pastor on täis Püha Vaimu? No võib-olla kogudusevanem, vanemdiakon ja misjoniosakonna juht ka. Hea küll, las olla kõik osakondade juhid täis Püha Vaimu! Aga milleks peaks Vaimu täis olema iga koguduse lihtliige? Kas see pole raiskamine?
Üks linnaelanik kolis maale ja ostis endale lehma. Varsti pärast seda lakkas lehm piima andmast. Ta rääkis sellest naabrile, kes oli väga imestunud. Linnast tulnud mees seletas: "Mina ka ei suuda seda mõista. Ma olen suhtunud oma lehmasse väga hästi. Ma pole nõudnud temalt liiga palju, olen teda alati säästnud. Kui mul polnud tarvis piima, siis ma teda ei lüpsnud. Kui ma vajasin vaid ühe liitri, siis ma lüpsin ainult ühe liitri. Aga tema ei anna nüüd enam üldse piima!" Naaber pidi selgitama linnast tulnud mehele lehmapidaja üht põhitõde, et lehma lüpsmas hoidmiseks tuleb temalt võtta mitte nii VÄHE kui võimalik, vaid nii PALJU kui võimalik!
Ja nii on ka Püha Vaimuga. Kui me soovime elada võiduelu, täisväärtuslikku kristlase elu, peame olema täidetud maksimaalselt Püha Vaimuga, mitte minimaalselt. Tegelikult on küsimus selles, kui palju me laseme Teda oma ellu. Ja sisuliselt kujuneb välja nii, et Ta kas elab meis või ei ela; Ta kas juhib meid, või ei juhi. Kui me Tema kohalolu ja tegevust aina piirame, võime jääda Temast hoopis ilma! Sellepärast on tähtis, et meiegi saaksime "TÄIS Püha Vaimu." Ainult nii saame elada välja kogu oma kristlase potentsiaali.
Paulus kutsub meid üles Ef.5,18: "Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu." Selle asemel, et juua päevast päeva mõnd alkohoolset jooki, saagem päevast päeva täis Püha Vaimu. Palvetagem iga päev, et Püha Vaim elaks meie sees. Ainult nii saab Jumal meid muuta ja kasutada ning ainult see tagab meie valmisoleku Jeesuse peatseks tagasitulekuks.
Pangem ka lõpuks tähele, kuidas Jumal hakkas otsekohe kasutama KÕIKI neid evangeeliumitöös – Apt.2,4-11: "Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega, kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?""
Ka meie koguduse tööpiirkonnas on palju erinevaid inimesi, kellele tuleb selgitada nende "omis keeltes Jumala suuri asju." Ainult siis, kui me kõik oleme Püha Vaimuga täidetud, suudame me Jumala abiga teha ära selle suure töö.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv