.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Vihka pattu, armasta patust!
07.09.2013 - (1098)

Mat.9,10-13: "Ja kui Ta [Jeesus] lauas istus tema [tölner Matteuse] kojas, vaata, siis tuli palju tölnereid ja patuseid ning istusid lauas ühes Jeesuse ja Ta jüngritega. Seda nähes ütlesid variserid Ta jüngritele: "Mispärast teie Õpetaja sööb ühes tölnerite ja patustega!" Aga kui Tema seda kuulis, ütles Ta: "Arsti ei vaja terved, vaid haiged. Ent minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!""
Variserid olid kärmed panema teistele inimestele külge silte nagu "patused." Selliselt jätsid nad kõigile mulje, et Jumal ei mõtle millelegi muule kui käskudele ja reeglitele ning nendest üleastujate karistamisele. Jumalale see üldsegi ei meeldinud, sest Ta pole ju selline. Nii saatis Ta Jeesuse ilmutama oma tõelist olemust - näidates, et Ta armastab ka ühiskonna heidikuid ning soovib andestada patustele ja vabastada nad patuelust.
Üks vana lugu räägib inimesest, kes oli suurtes kahtlustes. Ta mõtles, et tema, lihtsa patuse inimese jaoks ei ole päästmist. Siis nägi ta midagi unes, mis pani teda mõtlema. Oma unenäos näis ta olevat taeva linna värava taga, kust ta nägi ühte hulka marssimas linna värava poole, lauldes ilusaid laule ja kandes palmioksi. Tema silme all läksid nad väravast sisse ja veel kaua kostus imeilus muusika.
"Kes need olid," küsis ta inglilt.
"Need olid jumalakartlikud prohvetid," vastas ingel.
Mees ohkas sügavalt: "Kahjuks ei ole ma prohvet ega saa iial selleks ning ma ei saa minna väravast sisse!"
Peagi lähenes teine inimrühm, väljanägemiselt niisama armsad ja võidurõõmsad, riietatud valgeisse rüüdesse. Kui nad läbisid värava, kostis jällegi rõõmus tervitus.
"Kes need on," küsis mees.
"Need on jumalakartlikud apostlid," oli ingli vastus.
Mees ohkas jällegi: "Kahjuks ei kuulu ma ka sellesse rühma. Minu jaoks ei ole lootust."
Siis nägi ta üht suurt hulka eemalt lähenemas; tärkas lootus, mis kadus niipea, kui ta sai teada, et need olid märtrid ja ta ei võinud siseneda koos nendega.
Lõpuks nägi ta suurt hulka – suuremat kui kõik eelmised kokku – marssimas vapralt linna värava poole, lauldes kauneid võidulaule. Ees kõndis naine, kes oli kord suur patune, ja röövel, kes suri ristil. Kui ta neid hoolega jälgis, tundis ta ära palju suuri patuseid, ja kui nad lähenesid linna väravale, mõtles ta: "Neid kindlasti väravas ei tervitata!"
Tema imestus oli suur, kui juba nende lähenedes rõkatas kogu taevas tervitushüüdest!
"Kes need on," küsis ta.
"Need on need, kes olid suured patused, kuid keda päästis suur, ülikülluslik arm!" vastas ingel.
"Tänu Jumalale!" hüüdis mees, "ka mina olin selline ja nii võin ma minna koos nendega linna sisse!"
Üks mees on öelnud: "Mind on juba üle 20 aasta lohutanud mõte, et Jeesus võtab vastu mitte ainult mõistlikke patuseid, vaid ka rumalaid patuseid!"
Ma soovin, et me kõik mõistaksime seda. Jeesus tuli siia maailma ja nägi pattu sellisena, nagu see on – kogu selle kohutavuses ja räpasuses. Siiski ilmutas Ta alati suurt armastust ja kaastunnet patustanud inimeste vastu. Ta vihkas pattu, aga armastas patuseid. Iial polnud Ta sedavõrd pimestatud kellegi patust, et Ta poleks näinud temas midagi head – midagi, mis vääriks selle inimese lunastamist ja päästmist. Variserid küsisid jüngritelt pahaselt: "Mispärast teie Õpetaja sööb ühes tölnerite ja patustega!" Jeesus kuulis seda pealt ja vastas ise: "Arsti ei vaja terved, vaid haiged. ... Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!"
Vaadakem siis mõne näite varal lähemalt Jeesuse suhtumist pattu ja patustesse.
1. SAMAARIA NAINE JAAKOBI KAEVUL SÜHHARI LÄHEDAL (Joh.4,1-42).
Jeesus astus üle juutide traditsioonist, minnes läbi Samaaria. Lõuna paiku istus Ta maha kaevu äärde Sühhari linnakese lähedal, samal ajal kui apostlid läksid linna toitu ostma. Jeesuse seal istudes tuli linnast välja kaevule üks naine, kes oli väsinud olemast meeste poolt ahistatud ja naiste poolt tagaräägitud. Ta lootis, et kuumal lõuna-ajal pole seal kedagi ja ta saab märkamatult oma vee ära tuua. Kuid ta eksis. Tema üllatuseks oli seal üks mees – ja pealegi veel juut. Juudid vaatasid viltu "korralikegi" samaarlaste peale, tema aga oli nendegi silmis "saast."
Naine kiikas Jeesuse poole, kuid ei öelnud sõnakestki. Kiiresti langetas ta pange sügavasse kaevu ja tõmbas sealt välja puhast, külma vett ning täitis oma kruusi, jõi ka ise mõne sõõmu ja seadis end minema. Siis, ootamatult, küsis Jeesus temalt: "Kas sa ei annaks mulle juua?"
See palve pahandas naist, kes vastas, sarkasmiga hääles: "Sina oled juut ja mina Samaaria naine! Kuidas julged sa küsida minult juua?" Pidades silmas vihavaenu, mis eksisteeris juutide ja samaarlaste vahel, ning üleolekut, millega enamus mehi suhtus tol ajal naistesse, on naise sarkasm mõistetav.
Lugedes aga seda aruannet Piiblist, näeme, kui osavalt lammutas Jeesus kõik need barjäärid. Tasapisi viis ta jutu naise tõelise probleemi/vajaduse juurde, öeldes: "Kutsu oma abikaasa siia!" Ta teadis naise elu, aga nimetas ta elukaaslast taktitundeliselt "abikaasaks." Seejärel paljastas naine ise oma "tõe," öeldes: "Mul pole abikaasat."
"Sul on õigus," vastas Jeesus viisakalt, "sul on õigus, kui sa ütled, et sul pole abikaasat, sest viis meest on sul olnud ja see mees, kellega sa praegu elad, pole sinu abikaasa." Märkate, ei ühtegi inetut, teravat ega süüdistavat sõna! Ei mingit kohtumõistmist! Naine sai aru, et Jeesus ei soovi teda alandada ega hukka mõista; ta mõistis, et Jeesus näeb temas inimest, kes väärib tähelepanu, kes väärib head ja viisakat kohtlemist, kes väärib aitamist, kes väärib päästmist.
Naisega selliselt suheldes pani Jeesus ohtu oma reputatsiooni. Rääkis Ta ju mitte ainult ühe võõra naisega, mis oli sobimatu ühele juudile, vaid tegu oli Samaaria naisega, pealegi veel halva kuulsusega naisega. Piibel teatab, et isegi Jeesuse jüngrid olid linnast naastes hämmingus sellest pildist, mis neile avanes. Kuid Jeesus ei muretsenud oma reputatsiooni pärast. Ta oli tulnud Taevast alla, et otsida ja päästa kadunuid, kelles Jumal näeb midagi väärtuslikku.
Mõelge sellele naisele. Võib-olla esimest korda oma elus nägi ta ühes mehes siirast ja puhast headust, lahkust ja armastust. See mees ei püüdnud teda ära kasutada ega väärkohelda, vaid nägi temas hoopis midagi ilusat ja head ning püüdis aidata! Naine oli sellisest kohtlemisest nii lummatud, et jättis oma veekruusi ja tõttas Sühharisse ning jooksis päise päeva ajal läbi kõik selle linna tänavad, kartmata pilkeid ja solvanguid, et teha kõigile teatavaks, milline imeline Jumala mees on praegu Jaakobi kaevu ääres ning kutsus neid Temaga kohtuma. Ja Piibel teatab, et linna rahvas läks otsekohe Jeesuse juurde, Teda kuulama. Ja nad uskusid Jeesust!
Ehkki Jeesus, puhas ja püha, vihkas pattu, armastas Ta patuseid, sest Ta nägi nende potentsiaali, kui nad vabastada pattudest. Nad on võimelised armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Nad on võimelised tegema palju head ja kasulikku. Kui ka meie näeme inimesi sellise pilguga, paneb see meid, kes me vihkame pattu, samamoodi armastama patuseid.
2. NAINE SIIMONA KOJAS (Luk.7,36-50).
Järgmise "patusega" kohtume Siimona kojas. Variser Siimon, muidugi, ei kutsunud seda patust naist oma kotta; ta kutsus Jeesuse, kes oli teinud ta terveks pidalitõvest. Aga juhtus nii, et parajasti sel ajal, kui nad lasid hea maitsta pidusöögil, astus tänavalt sisse üks naine ja heitis maha Jeesuse jalge ette, pestes neid esmalt oma pisaratega ja kuivatades juustega ning seejärel võides neid kalli nardisalviga. Siimon vaatas seda pilti tülgastusega, mõeldes iseeneses, et kui Jeesus oleks prohvet, küll Ta siis tunneks ära, et naine, kes Teda puudutab, on patune.
Siimon, muidugi, eksis. Jeesus oli enam kui prohvet ja teadis täpselt, millise naisega oli tegu. Ja kuna Ta nägi midagi, mida Siimon ei suutnud näha, võttis Ta vastu naise kibeda patukahetsuse ja meeleparanduse. Siimon nägi vaid halbade elukommetega naist, keda tuli karistada. Jeesus aga nägi patust, kes vajas ja otsis andestust, mis avaks talle tee uude ellu. Jah, naine oli astunud üle Jumala käsust, kuid ta ei olnud ainus patune. "Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma," kirjutab Paulus Rom.3,23. Me kõik oleme patused ja ära teeninud surmanuhtluse, kuid Jeesus armastab patuseid sedavõrd, et pakub meile kõigile andestust ja uut elu. Püüdkem ka meie näha kaaspatuseid Jeesuse silmade läbi – ja neid armastada!
3. SAKKEUS (Luk.19,1-10).
Ja viimase näitena toome Sakkeuse. Sedagi lugu peaksime me hästi teadma. Tölnerite ülemana oli Sakkeus väga rikas. Aga tedagi peeti variseride poolt suureks patuseks, kes vääris vaid inimeste põlgust ja Jumala karistust. Kuid sellelgi patusel oli süda ja südametunnistus ning temagi igatses andestust ja uut elu. Nii soovis ta kohtuda Jeesusega. Aga oli üks probleem: ehkki ta oli suur ja tähtis mees, oli ta lühikest kasvu. Ja nii ei näinud ta rahvasumma lähenedes, kus Jeesus on. Mida teha? Sakkeus otsustas teha väga ebatavalise tembu, lausa poisiliku vembu – ronida puu otsa, mis ajas oma oksad üle tee, mida mööda lähenes Jeesus. See pilt võis ajada mõne naerma, kuid see ei häirinud Sakkeust oma plaani teostamast. Ja nii istus ta peagi kaksiraksi puu oksal tee kohal.
Kui Jeesus tema alla jõudis, peatus Ta äkki ja koos Temaga kogu rahvahulk. Seejärel vaatas Jeesus üles ja sama tegi kogu Tema saatjaskond. Ja Sakkeuse salajane varitsuspaik oli paljastatud! "Sakkeus, tule usinasti maha," ütles Jeesus, "sest täna ma pean jääma sinu kotta!" (Luk.19,5). Kui üks patune igatseb kohtuda Jeesusega, siis Jeesus selle kohtumise ka organiseerib – parema ja isiklikuma, kui üks inimene võiks oodata või loota.
Mis sai sellest suurest patusest? Veel enne kui loojus päike sellele päevale, kahetses Sakkeus oma patte, sai täieliku andestuse, jagas pole oma varandusest vaestele, teostas täieliku hüvituse, makstes neljakordselt tagasi kõigile, kellele oli ülekohut teinud. Imestage, mida võib ühe patusega teha Jumala arm! Millise õnnistuse võib endaga kaasa tuua ühe patuse armastamine!
Jumal vihkab pattu ja seda teevad ka Jumala lapsed. Kuid Jumal armastab patust ja seda peaksid tegema ka Jumala lapsed. Kui Jumal ei armastaks patuseid – siiralt, kogu südamest ja ennastohverdavalt – ei oleks ühelgi inimlapsel vähimatki lootust pääseda siit patusest maailmast taevasse, kus elab püha, õige ja hea Jumal ning pühad inglid. Aga Ta armastab. Me teame seda piiblilugudest ja oma kogemustestki. Ärme siis iial unusta, et nii, nagu Jumal armastab mind, patust, armastab Ta ka iga teist patust ning minule kui oma lapsele on Ta andnud võime teha sedasama! Ainult patust armastades võime juhtida ta ainsa Päästja Jeesuse juurde.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv