.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6091)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Edasi! Edasi!
08.01.2005 - (1360)

Täna on jällegi kogunenud siia üks väike osa suurest seitsmenda päeva adventistide perekonnast. Ja kas pole hea kuuluda sellesse perekonda? Kuigi see perekond on laiali üle kogu maailma ja kuigi suurem osa selle liikmeist on meile tundmatud ja jäävadki tundmatuiks siin maa peal, oleme vaimus ometi ühendatud: sööme sama vaimulikku toitu, hingame sama vaimulikku õhku ning meie südamed löövad ühes rütmis – Edasi! Edasi!
Kui kohased on täna Jumala sõnad Iisraeli rahvale kõrbes. Loeme 5.Ms.1,6-8: "Jehoova, meie Jumal, rääkis meiega Hoorebil, öeldes: küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures. Pöörduge ja minge teele; minge emorlaste mäestikku ja kõigi nende naabrite juurde lagendikul, mäestikus ja madalikul, Lõunamaal ja mererannas, kaananlaste maale ja Liibanoni, kuni suure jõeni, Frati jõeni. Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Jehoova on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!""
Jumala kogudus on olnud algusest peale liikuv kogudus. See sündis ühes peres, mis asus Jumala korraldusel teele. Ja sellel kogudusel on alati olnud üks selge siht, kuhu poole on liigutud – Kaanan. Sellest on saanud taevase kodumaa – meie päriskodumaa – sümbol.
Sellest ühest perekonnast, mis oli pidevas liikumises, kasvas suur kogudus. Ja kui me hoolega järele mõtleme Aabrahami, Iisaki, Jaakobi ja tema järeltulijate käekäigule, siis pole raske märgata, et edasiliikumise ajad, kuigi rasked, tõid neid alati Jumalale lähemale, kuna aga paigalpüsimise ajad viisid neid alati Jumalast eemale! Paigal püsides on inimesel kalduvus muutuda mugavaks ja laisaks ning loota oma käsivarre peale. Edasi liikudes aga tunneb inimene oma nõrkusi ning otsib abi Jumala juures. Pealegi virgutab liikumine nii inimese ihu kui vaimu.
Mitte palju aega tagasi liikusid inimesed palju jalgsi, hobusega ja jalgrattaga. Inimesed liikusid rohkem ja olid elavamad – ka vaimulikult. Koosolekuid oli rohkem ja neist osavõtt palju elavam.
Liikumine on elu. Ja kui rääkida vaimulikust elust, siis siin paigalpüsimine on praktiliselt võimatu: inimene kas läheb vaimulikult edasi või tagasi. Inimene kas kasvab vaimulikult või hääbub. Nagu Iisrael kõrbes: usulise tõusu aegadel soovisid nad minna edasi Kaananisse, usulise languse aegadel aga soovisid nad minna tagasi Egiptusesse.
Ja kuigi Siinai oli vast kõige majesteetlikum paik nende kõrberännakul Kaanani poole, ei tohtinud nad siingi liiga kaua peatuda. "Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures," ütles neile Jumal, "pöörduge ja minge teele!" Pöörduge ja minge edasi!
Ilmselt paigal püsides olid nende palged pöördunud rohkem Egiptuse poole, et Jumal pidi ütlema: "Pöörduge ja minge edasi!" Nii see on: usulise seisaku aegadel läheneb maailm meile oma meelitustega ja meil on raske neile vastu seista. Neile järeleandmine tähendab aga tagasiminekut usuelus.
"Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures. Pöörduge ja minge edasi," kutsub Jumal üles meidki. Neid "mägesid" võib olla igasuguseid – nii koguduse elus kui ka meie isiklikus elus. Mõni mägi võib olla suursugune ja lummav, teine hoopis kohutav. Kuid igal juhul keerleb meie elu ja keerlevad meie mõtted selle mäe ümber ning me tammume paigal. Jumal aga soovib, et me pidevalt edasi läheksime – edasi oma isiklikus usuelus ning edasi ka misjonitöös. Ning pole raske mõista, et need on tihedalt omavahel seotud.
Minge edasi! Aga milline on meie eesmärk? Ütlete: Taevane kodumaa – meie Kaanan. Aga kuidas see saavutatakse? Mis selleks tuleb teha? Siit koorub välja meie konkreetsem eesmärk, mille ütles välja Jeesus – Mat.24,14: "Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots." Meie mure ei ole mitte see, et kõik pöörduksid ja usus kindlaks jääksid – me teame, et see on võimatu – meie mure on, et kõik kuuleksid. Tunnistus Jeesusest peab jõudma kõigi inimesteni, kuigi vähestele tuleb see õnnistuseks, suuremale osale jääb see vaid tunnistuseks.
Me oleme tunnistajad. Mida inimesed meie tunnistusega teevad, kuidas nad sellesse suhtuvad – see oleneb vähe meist ja palju neist. Me ei saa öelda, et see ei olene üldse meist. Mõningal määral see siiski oleneb ka meist – kes me oleme ja kuidas me tunnistame. Ja tähtis on mõelda just sellele osale.
Ellen White on kirjutanud ajakirjas "Review and Herald" 15.12.1885: "Kui jumalik jõud liitub inimlike püüdlustega, siis levib töö nagu tuli kõrrepõllul."
Tuld kõrrepõllul on praktiliselt võimatu peatada! Kui kiiresti see levib, eriti tuulise ilmaga! Jah, kui puhub vägev Vaimu tuul ja põleb Vaimu tuli, siis on inimlikel püüdlustel väga suured tagajärjed.
Näete, Jumal vajab kaastöölisi, et töö leviks. Jumal on andnud igale oma lapsele vähemalt ühe talendi ja ootab, et me seda kasutaksime.
Niisiis on Jumala töö edukaks lõpetamiseks vaja kaks asja: (1) Jumalik jõud ja (2) inimlik püüdlus. Kumbki neist ei tohi puududa. Neid ei tohi ka ära vahetada. Kui need kaks tegurit on liitunud, siis on edasiminek kindlustatud.
Nagu mõistame, on see "jumalik jõud" Püha Vaim. Ka Ellen White kirjutab: "Me ei või toetuda vormile ega välistele korraldustele. See, mida me vajame, on elustav Püha Vaimu vägi." (TM 512).
Prantsuse maadeuurijad, kes töötasid Aafrika ürgmetsades, jutustavad huvitava loo, kuidas nad olid ühes kohas peatunud ja loomulikult ka ööseks lõkke üles teinud. Kui nad mõne aja pärast samasse kohta sattusid, leidsid nad metsa alt palju kuivadest okstest ja lehtedest hunnikuid. Puude otsas aga istusid ahvid. Nad tahtsid teha lõket, kuid nende jõupingutused osutusid viljatuiks, sest puudus tuli!
Sellised on inimlikud jõupingutused ilma taevase tuleta. Kuid ka taevane tuli ei suuda lõket teha, kui inimesed ei kogu kokku põlevainet! Siin on vaja Jumala ja inimese koostööd – ja siis peab adventkuulutus, sõnum Kristuse peatsest tulekust ja selleks ettevalmistamisest, võidutsema. Lõkked põlevad ja maailma pime öö saab valgustatud!
Jah, me vajame rohkem töölisi, enam vahendeid, suuremat varustust, rohkem palvelaid... ja veel tuhat asja. Kuid meie suurim vajadus on siiski elustumine Püha Vaimu väe läbi, et me suudaksime minna edasi. "Haridus, talent, kõneosavus, iga sünnipärane või omandatud anne on head asjad," kirjutab Jumala sulane, "kuid ilma Jumala Püha Vaimu kohalolekuta ei saa ükski süda puudutatud, ükski patune võidetud Kristusele" (8T 21).
Sellepärast helisevad minu südames ühe meie kõige vaimulikuma juhi, vend Piersoni sõnad 1966. aasta Peakonverentsi lõpukoosolekul: "Nelipühi pole vaimulik pillamine, see on meie ülim vajadus; see pole ilutsemine, vaid oluline varustus. See pole seesugune asi, mida võime võtta või jätta. See on möödapääsmatu vajadus meie kogudustes. Valik, mis seisab Jumala koguduse ees, minu vennad, on: kas Nelipühi või nurjumine."
Kuid Jumala juures pole mingit nurjumist. Kui ei lähe edasi meie, kutsub Jumal teised. "Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots."
Minge edasi! Milline peaks olema meie esimene samm? – Siiras kahetsus patu pärast ja alanduses täielik alistumine Jumalale. Jumala viimases koguduses pole kohta fanatismile, kuid on küllaldaselt ruumi enamale jumalakartusele, innukamale Jumala otsimisele, põlevale pühitsetud tulele.
On viimne aeg valmistuda. Kogudus peab virguma, või ta jääb magama surmaund. Virgunud kogudus peab riietuma Jeesuse Kristuse õiguse rüüsse ning siis vastama Issanda kutsele – rännaku kutsele. Me kõik peame minema edasi Jumala töös. Jumala kogudus peab olema liikvel.
Räägitakse, et pärast Rooma suure kõnemehe Cicero kõnet kogunes rahvas hulgana tema ümber ja ütles vaimustuses: "Kui hästi sa kõnelesid!" Kuid kui Kreeka kõnemees Demosthenes oli lõpetanud oma kõne, ütles rahvas: "Hakkame marssima!"
Kuidas ma sooviksin, et igaüks meist jõuaks oma südames samale otsusele: "Küllalt oleme viibinud igasuguste mägede juures, hakkame marssima!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv