.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Hea Karjase jälgedes
08.04.2006 - (1323)

Pühakirjast loeme – 1.Pet.2,21-25: "Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes, "kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust", kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti, kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud. Sest te olite "nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole."
Paulus maalib siin usklikele tuntud pildi: Karjane – Jeesus – käib ees ja meie – lambad – järgime Teda Tema jälgedes. Kuid selleks, et käia Tema jälgedes, peame me nägema ja mõistma Tema jälgi.
Ühel jahedal septembrikuu päeval läks metsa-äärses maakodus kaduma 4-aastane poiss. Kui ema teda ei leidnud, teatas ta sellest politseisse, kes kohe asus oma jõududega last otsima. Kuid tulemusteta. Meeleheites pöörduti ühe jälgede lugemise eksperdi poole, kes oli veetnud aastaid metsamaastikul, õppides tundma selle kõige õrnemaidki, tavalisele inimesele täiesti märkamatuid jälgi. Temale kõneles iga murtud raag, iga paindunud rohulible, iga ümberpööratud leht... Üsna kiiresti jõudis ta kadunud poisi jälgedele – kõigi teiste jaoks nähtamatuile – ja neid mööda tähelepanelikult edasi liikudes jõudis ta poisini, kes külma eest kerra tõmbununa magas langenud puu all. Kõigile oli selge üks asi: jälgede lugejal oli väga väärtuslik oskus – oskus, mis antud juhul päästis elu!
Nõnda on ka Jeesuse jälgedes käimine hinnaline oskus, mis päästab elusid! Kuid ka see ei tule iseenesest; seda tuleb õppida ja harjutada! Vilumus tuleb alles aastatega.
Loetud kirjakohas aitab apostel Peetrus meil arendada seda oskust, juhtides tähelepanu sellele, kuhu läks Jeesus meie pärast ja kuhu läheme meie Tema jälgedes Tema pärast. Ta otsekui hüüaks: "Uurige iga jälge, et te oskaksite Teda järgida! See on elu ja surma küsimus!"
Väike-Aasia kogudused, kuhu Peetrus selle kirja saatis, kogesid kibedaid tagakiusamisi oma usu pärast. Nad kannatasid – ja ta soovis neid julgustada, innustada jätkama head usuvõitlust. Selleks juhib ta nende tähelepanu Jeesusele kui parimale inspiratsiooni allikalle. Ta juhib nad Hea Karjase jälgedele.
"Te olite nagu eksijad lambad," ütleb ta, "aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole." Tuletage meelde, milline oli teie elu enne, kui te usklikuks saite. Te eksisite nagu lambad, kellel ei ole karjast. Teie elus puudus eesmärk ja kindlus. Te elasite tänase päeva lõbudele, püüdes mitte mõelda homsele.
Paljudel meist on raske mõista, mida tähendab elu täielikus uskmatuses. Enamusele meist on tutvustatud Jeesust juba sellest ajast, kui me olime alles lapsed. Kuid kõik me mõistame oma kalduvust eksida, eks ju? Aeg-ajalt oleme me tundnud oma patuses lihas kiusatust põigata kõrvale oma Hea Karjase jälgedest, minna oma teed, maitsta mõnd paturõõmu – on olemas ka puhtaid rõõme, kuid ma räägin siin paturõõmudest. Me oleme näinud, kui kavalasti esitab vaenlane neid meile, kui ahvatlevaks püüab ta neid meile teha, nimetades neid mõnudeks, naudinguiks, mõnuaineteks. Miks mitte neid kordki proovida? Ja kui mõnus on vahel mõnd inimest taga rääkida või tunda kellegi õnnetusest kahjurõõmu.
Ärme ütleme, et meil pole olnud neid kiusatusi. Isegi selline usumees nagu Paulus oli sunnitud ausalt tunnistama – Rom.7,22-24: "Seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?"
Isegi kirikus-koguduses võime me teinekord anda oma lihale voli ja väga valusalt kurvastada Jeesust, lahkudes Tema jälgedest. Prohvet Hesekiel kirjutab hoiatavalt – Hes.34,17-23: "Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jehoova, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel! Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi sogaseks? Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega teinud sogaseks? Seepärast ütleb Issand Jehoova teile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel! Et te külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te need olete tõuganud välja, siis ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks, ja ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel! Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti!" See tähendab muidugi – Jeesuse.
Just sellist pilti võime sageli näha pühas ristikoguduses! Kui raske on vahel Heal Karjasel oma lammastega! Miks nad ei armasta üksteist? Miks nad küll üksteisele nii teevad?
Peetrus juhib kristlaste tähelepanu Hea Karjase jalajälgedele. Vaadake, kuhu need teie pärast viisid Tema, "kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud."
Me kõik oleme vast kuulnud Kellogg'si teraviljahelvestest – paljud on neid isegi söönud – ja tundnud veidi uhkustki, et selle kompanii juured on adventkoguduses. Kui me läheksime täna ekskursioonile sellesse firmasse Battle Creek'is, Michigani osariigis, Ameerika Ühendriikides, siis torkaks kohe silma, et kogu ekskursantidele mõeldud marsruut on tähistatud põrandale maalitud kollaste jalajälgedega. Need näivad sõbralike ja naljakatena ning igaüks saab aru, kuhu tuleb minna ja mida vaadata.
Igal Suurnädalal teevad hoolivad kristlased sarnase ekskursiooni, käies Jeesuse jalajälgedes. Need jäljed juhivad meid Marta ja Maarja ning Laatsaruse kodust Betaanias ülemasse tuppa Jeruusalemmas, kus Jeesus seadis sisse püha-õhtusöömaaja. Sealt edasi viivad need jäljed Ketsemani aeda, kus Jeesus higistas verd, kui Ta palvetas eesseisvate kannatuste pärast. Sealt juhivad Tema jalajäljed Kaifase ja Pilaatuse kohtukotta, kus Teda alandati, mõnitati ja peksti. Pilaatuse kohtukojast lähevad Tema jalajäljed – nüüd verega segatud – mööda Via Dolorosat (kannatuste rada) süngele Kolgata mäele, kus need lõpevad robustse risti all, mille külge Ta naelutati.
Kõike seda kannatas Ta sinu ja minu pärast. Jah, meie pärast! Need jalajäljed kõnelevad Jeesuse armastusest meie vastu. Me teame, et Tema surm oli ainus vahend garanteerimaks meile elu! Ta teadis, et selleks, et mina ja sina võiksime saada taevasse, peab Tema kannatama põrgupiinu ristil. Ja seda Ta tegi! Ta maksis meie lunahinna. 1.Pet.3,18: "On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et Ta meid juhiks Jumala juurde."
Kas sellest piisas? Kas Jeesuse poolt talutud kannatused tõesti maksid kõikide inimeste pattude eest, kes kunagi on elanud? Suurele reedele ja vaiksele laupäevale järgnenud pühapäeval vastas Jumal sellele küsimusele kõlava hüüdega "Jah!", kui Jeesus tõusis surnuist ja väljus hauast võitjana! Meie pattude karistus on kantud, meie süü on lepitatud ning meie nimed on kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse! Jeesus võitis ja meie oleme võitjad ühes Temaga!
Kas automaatselt! Oh, ei! Näinud ja mõistnud kõike seda, mida Jeesus on teinud minu eest, peaksin ma küsima: "Kuidas ma siis peaksin elama? Kuidas peaksin ma väljendama oma rõõmu ja tänu selle eest, et ma ei pea ise kandma oma pattude karistust? Kuidas saaksin ma peegeldada pisutki seda armastust, mida Tema on osutanud minu vastu?"
Peetrus vastab: "Käige Tema jälgedes." Ja seda mitte ainult oma mõtetes, soovides ja arvamustes, vaid ka praktilises elus. On vähe sellest, kui kristlane teab, kuhu minna; Hea Karjase armastus sunnib meid ka minema sinna, kuhu need jäljed viivad.
Oleme vast kõik näinud, kuidas mõni väike poiss üritab kõndida lumes oma suure isa jälgedes. See pole kerge. Kuid ta keskendab sellele kogu oma tähelepanu ja koondab kogu jõu – ja siis see mõningal määral õnnestub. Nii saab ka iga kristlane näidata oma armastust Jeesuse vastu ja soovi käia Tema jalajälgedes. Ja kuidas Ta käis? Millised jäljed Ta jättis? Peetrus kirjutab: "...kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust."
Jeesus on meie eeskuju. Iial ei andnud Ta järele kiusatusele patustada, sest nii paljud inimesed sõltusid Temast. Kui paljud inimesed sõltuvad sinust? Tõde on..., et sa ei tea seda! Sa ei tea, kes sinu töökaaslastest jälgib sinu elu, et teada saada, mida tähendab olla kristlane. Sa ei tea, kes sinu omastest kuulab sinu vestlust, otsides võib-olla vastuseid oma kõige tähtsamatele küsimustele. Ja vanemad, kas te aimate, kui tõsiselt jälgivad lapsed teid, püüdes mõista, kas te ikka tõeliselt usute ja armastate Jumalat, või on see vaid teie sõnades. Teist võivad sõltuda paljud inimesed. Seepärast, ütleb Jeesus, "paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas" (Mat.5,16).
Veel ütleb Peetrus Jeesusest: "...kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati." Ristil rippudes keeldus süütu Jumala Poeg lausumast ühtegi halba sõna neile, kes Talle kohutavaid kannatusi põhjustasid; selle asemel Ta palvetas nende eest! Käigem Tema jalajälgedes!
Ja veel üks konkreetne näide Jeesuse elust, millele juhib tähelepanu Peetrus: "...kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti." Konfliktid ja ülekohus on osa elust selles patuses maailmas. Kuid keegi pole kannatanud nii ebaõiglaselt kui Jeesus. Ja ometi ei püüdnud Ta tasuda kätte, jättes kõik oma Isa hooleks. Käigem Tema jälgedes.
Need on mõningad asjad, mida me saame teha – Jumala abiga – näitamaks oma tänu kõige selle eest, mis Jeesus on teinud meie heaks. Nii saame me tänada Teda lunastuse eest ja eluasemete eest, mis Ta on meile taevas valmistanud.
Muidugi on kõike seda kergem öelda kui teha. Kuid me võime järjest paremini õppida tundma Jeesuse jalajälgi ja kui me püüame neis astuda, siis Taevaisa meid kindlasti aitab! Ja andestab, kui me vahel kogemata mööda astume.
Jeesus käis seda teed armastusest meie vastu; käigem Tema jalajälgedes armastusest Tema vastu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv