Usutegu
08.05.2004 - (1826)

Alati on leidunud siiraid inimesi, kes on küsinud, nagu kord vangihoidja Pauluselt – Apt.16,30: "Mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?" Ja alati on ajakohane Pauluse vastus – Apt.16,31: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!" Kontekst näitab, et uskus kogu pere, sest kõik pere liikmed lasksid end ristida (s.33).

Mida tähendab uskuda? Paljudele pole see üldsegi selge, sest inimene tahab ikkagi midagi teha. Ja selleks, et ta hakkaks mõistma, mis on usk, tuleb tal ka lasta midagi teha. Kui me siis ei ütle talle otse ja selgelt, mida teha, siis üritab ta ise midagi teha. Ja nii leiame me tuhandeid inimesi pimeduses kompamas usu järele.

Üks noormees ütles peale kogu südamest palvetamist: "Võimatu, Saatan on tugevam kui mina!" Ma ütlesin, et sa palu Jeesuse nimel! Mõne aja pärast ütles ta meeleheites: "Saatan on tugevam kui Jeesus!"

Püüdsin teda julgustada, et koos Jeesusega on ta alati tugevam kui Saatan, kuid samas mõistsin, et küsimus ei olnud üldsegi Saatana tugevuses või inimese jõuetuses, vaid hoopis ekslikus arusaamises usust. Ta arvas, et kui ta usub, ei ole tal endal vaja midagi teha – kõik asjad lähevad ise õigesse paika! Selline usu valesti mõistmine on juhtinud paljusid siiraid otsijaid lausa meeleheitesse ja Jumala äärmiselt väärale mõistmisele.

Ma loodan, et siin võiks aidata üks õppetund Aabrahamist, keda kutsutakse usuisaks. Üldtuntud on Piiblis korduvalt leiduv väljend: "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!" (näit. Rom.4,3 või Gal.3,6). Kuid Jakoobus kirjutab – ja ärgu seda keegi unustagu – Jak.2,21: "Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile?"

Tegudest? Jah, nii on kirjutatud. Ta tegi midagi, mille peale mõisteti ta õigeks. See peab olema väga praktiline tee usu juurde või usu mõistmisele, sest tegudes oskab inimene orienteeruda alati paremini kui milleski muus. Ja tõepoolest, teatud teod edendavad usku, sest edasi on kirjutatud – Jak.2,22: "Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks."

Muidugi peab inimesel olema teataval määral usku, et ta läheks tegema tegusid, kuid see usk on talle Jumalast antud juba selleks ajaks, kui ta küsib: Mis ma pean tegema, et õndsaks saada? Kui me näitame talle siis kätte, mida teha, kus suunas astuda, siis iga astutud sammuga tema usk kasvab.

Usk saab täiuslikuks tegudest! Kui Aabraham tuli alla Morija mäelt, oli ta usk täiuslik. Kuid milline mäkke tõus oli sellele eelnenud! Loeme meeldetuletuseks selle Aabrahami dramaatilise läbielu – 1.Ms.22,1-14:

"Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: "Aabraham!" Ja ta vastas: "Siin ma olen!" Ja tema ütles: "Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!" Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.

Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: "Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde." Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.

Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: "Isa!" Ja tema vastas: "Siin ma olen, mu poeg!" Siis ta ütles: "Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?" Ja Aabraham vastas: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!" Nõnda läksid mõlemad üheskoos.

Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa. Aga Jehoova ingel hüüdis teda taevast ja ütles: "Aabraham, Aabraham!" Ja tema vastas: "Siin ma olen!" Siis ta ütles: "Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!"

Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni! Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks: "Jehoova näeb!" Seepärast öeldakse tänapäevalgi: "Mäel, kus Jehoova ennast ilmutab!""

Iisakis seisnes Aabrahami tulevik. Kahtlemata armastas Aabraham oma kõrges eas saadud tõotatud last rohkem kui iseennast. Poja surm oli talle kohutavam mõte kui iseenese surm. Ütleme liialdusteta: selleks, et olla Jumalale meelepärane, pidi ta tooma suurima ohvri, ta pidi andma kõik!

Kuidas ta suudab seda teha – ohverdada oma poja? Ei, siin peab tulema mõni teine lahendus! Milline? Kuidas? Aabraham ei suutnud mõista paljutki, kuid ta suutis midagi teha ja seda ta tegi kohe hommikul: ta asus teele. Jumal oli öelnud: "Mine..." ja Aabraham läks.

Samm sammu järel läks ta edasi. Ta ei suutnud mõista, mis ootab ees, kuid mida ta suutis, seda ta tegi – astus edasi. Nõnda sammus ta kaks päeva – ja iga astutud sammuga tema usk Jumalasse kasvas.

Ikka veel ei mõistnud ta, kuidas Jumal võis seda käskida – nõue näis liiga suur, liiga kohutav, põhjendamatu, Jumala eelmiste nõuetega vastuolus olev! Kuid tal olid jalad ja ta võis astuda ja ta astus.

Koidab kolmas päev ja Jumal näitab Aabrahamile kaugelt mäe tippu, kuhu tuleb minna. Vaikses usalduses kõndimine on teravdanud tema vaimulikku nägemist, mis ilmneb tema sõnadest oma saatjatele: "Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde."

Kuidas võis ta nii öelda? Ta pidi ju ohverdama oma poja! Aga mitmel ööl oli ta vaadelnud taevatähti ja usk Jumala tõotusesse, et nii arvukas peab olema tema sugu ja et "Iisakist loetakse sinu sugu" (1.Ms.21,12), oli kasvanud iga astutud sammuga ning muutunud nii tugevaks, et ta võis öelda: "Me tuleme tagasi!"

Ta ei mõistnud veel täielikult teed, mil viisil annab Jumal tema pojale elu, kuid ta uskus, et Jumal selle annab, kuna Ta on seda tõotanud – kuigi juba paistis paik, kus ta peab ohverdama oma poja, kus ta peab loobuma kõigest. Usus mõistis ta nüüd, et kõigest loobumine tähendab kõige saamist! Aga kuidas? Seda ta veel ei mõistnud. Aga mida ta mõistis, seda ta tegi – läks aina edasi ülespoole!

Ühel hetkel küsib poeg isalt: "Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?" Sellele südamesse lõikavale küsimusele vastab Aabraham: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!"

Kust tuli see nii suurt usku ja vaimulikku nägemist eeldav vastus? Sellest, et ta tegi pidevalt seda, mida ta mõistis ja suutis. Kui inimene on võtnud tule ja puud ning käinud ustavalt igapäevast teed, siis on ta teinud kõik, mida suudab – ülejäänu teeb Jumal! Ohvritalle vaatab Jumal! Lunastuse valmistab Jumal!

Kuid millisel tingimusel? Kui inimene on valmis kõigest loobuma! Jumal laseb inimesel minna sinna punkti, kus ta on pannud kõik altarile, kus ta on teinud kõik omalt poolt, mida on suutnud – ja alles siis, kui inimene on valmis kõigest loobuma, näitab Jumal talle ohvritalle.

Ma ei tea, millal see tõeline ohvritall sinna rägastikku kinni jäi, kuid sel hetkel, mil Aabraham ütles: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle," oli see kindlasti seal. Võimalik, et ta oli seal juba sel hetkel, kui Jumal Aabrahamilt ohvrit nõudis! Kujutage ette pilti: Aabraham läheb, et ohverdada kõik – samm sammu järel, päev päeva järel – ülal mäel rägastikus aga on tema jaoks juba valmis ohvritall!

Aabraham oleks võinud öelda: "Jumal, ma tean, et Sa tahad proovida minu usku. Sa ju tegelikult ei võta minu poja elu. Sul on omal selleks valmis ohvritall. Ja seepärast pole mul üldse mõtet minnagi..." Aga Aabraham pidi kandma oma tule ja puud sinna üles. Ta pidi minema Kolgatale, asetama oma kõige kallima altarile. Ja alles siis, kui kõik oli antud Jumala kätte, näidati talle tõelist ohvritalle, mille Jumal oli enesele vaadanud.

Armas sõber, sinugi jaoks on Jumal valmis pannud ohvritalle, oma kõige armsama, oma ainsa Poja! Kuid et sinu usk sellesse saaks täiuslikuks, et see ohver tõesti maksaks sinu eest, selleks käsib Jumal võtta sul oma "tuli ja puud" ja see "keda sa armastad" – või mida sa armastad – ja minna üles mäele, ehitada seal altar ja asetada kõik altarile. Alles siis, kui sa seda oled teinud, ilmutab Jumal seal sulle tõelist Ohvritalle, kes võtab ära maailma patu.

Sellega ma tahaksin kõigepealt öelda, et tee tõelisele usule, tee Jumala poolt vastuvõtmisele, tee õigusele algab valmisolekuga kõigest loobuda. Kui paljud tahavad alustada usuteed kõige saamisega. Ainult usu – sul pole vaja midagi teha, sammugi astuda – ainult usu ja võta vastu loendamatuid õnnistusi. Nii see ei käi. Sa võid ennast haigeks paluda, et Jumal ilmutaks sulle ohvritalle ja kingiks sulle täiusliku usu ja kogemuse! Ma ütlen sulle: Tõuse üles, võta oma tuli ja puud ja see, keda või mida sa armastad, rakenda kõik oma jõud ja võimed ning astu üles mäele ning aseta kõik altarile – see on sinu kogemus, mida sul tuleb taga nõuda ja mille jaoks Jumalalt jõudu paluda. Kui sa oled seda teinud, alles siis oled sa valmis nägema Jumala Talle, kes laskis end asetada altarile sinu eest!

Et leida elu, tuleb olla valmis sellest loobuma, selleks tuleb asetada see altarile. Kui me teisiti seda ei mõista, siis aidaku meid selles Aabrahami kogemus.

Kui sa oled selle tee ära käinud, oled kogenud sellist päästmist, nagu koges Aabraham, kui sinu silme ees on ohverdatud Jumala Tall Jeesus Kristus, et sina ja sinu poeg võiksite elada ja pärida kõik tõotused, siis vaatad sa usuelule hoopis teise pilguga. Sa leiad, et mitte Saatan ei olnud sinu ja Jumala vahel, vaid sinu enda egoism, saamahimu ja soovimatus midagi ära anda, soovimatus midagi ka ise teha!

Sinu Morija mägi, kus avanevad sinu vaimusilmad, võib paljuski erineda Aabrahami omast, kuid üks on kindel – sa pead tegutsema, et sinna jõuda, sa pead tegema kõik, mida sa mõistad ja suudad. Kadunud poeg oleks võinudki jääda võõrale maale palvetama ja seal lõpuks nälga surra, kui ta poleks asunud teele ja tulnud alandlikult oma isa juurde! Sellepärast pane sinagi tööle oma usu käed ja jalad – ainult nii jõuad sa oma usu eesmärgile!

Nii et, sõber, küsi julgesti: "Mis ma pean tegema, et õndsaks saada?" Ja kui sulle siis öeldakse, mida sa pead tegema, siis tee seda, isegi kui su peas on tuhat küsimust – tee seda, kuni su usk saab täiuslikuks ja küsimused saavad vastused.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv