.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kui keegi ei jälgi
08.07.2006 - (1195)

13. märtsil 4. aastal e. Kr. oli Juudamaal rahutus. Kaks populaarset usuõpetajat Juudas ja Mattias olid kihutanud oma õpilased üles kõrvaldama kuldse kotka, mis oli asetatud templi sissekäigu kohale. Nende jaoks kujutas see ebajumalateenistust, millel ei ole kohta Jumala kojas. Selle teo eest põletati õpetajad koos nende õpilastega elavalt.
See toimus ajal, mil Herodes Arhelaosest oli saamas Juudamaa kuningas. Tema väed kohtasid vihast rahvahulka, tappes kolm tuhat inimest. Olles surunud ülestõusu maha, suundus Arhelaos Rooma, et saada kroonitud imperaator Augustuse poolt. Siiski, tema äraoleku ajal rahutused jätkusid. Arhelaose väed ei suutnud tulla toime mässajatega ja seepärast sekkus asjasse Rooma Süüria valitseja. Kaks tuhat inimest löödi risti. Seepeale pöördusid juudid koos samaarlastega Rooma poole, et Arhelaos kõrvaldataks võimult.
Jeesus kasutas seda ajaloolist sündmust taustaks oma tähendamissõnale Luuka evangeeliumi 19. peatükis. Kui me seda loeme, siis pangem tähele paralleele juhtunuga.
Luk.19,12-26: "Sellepärast Ta ütles: "Üks suursugune inimene läks teele kaugele maale, et omandada kuningriik ja tulla tagasi. Aga ta kutsus oma kümme sulast ja andis neile kümme naela raha ning ütles neile: kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen. Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid öelda: me ei taha, et ta on kuningaks meie üle! [Rahva vastuseisust hoolimata sai ta siiski kuningriigi.] Ja sündis, kui tema tuli tagasi ja oli omandanud selle riigi, et ta käskis kutsuda enese juurde need sulased, kellele ta raha oli andnud, et teada saada, missugust kasu igaüks kaubeldes oli saavutanud. Siis tuli sinna esimene ja ütles: isand, sinu nael raha on tootnud kümme naela! Tema ütles talle: see on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle! Ja teine tuli ja ütles: isand, sinu nael on tootnud viis naela! Aga ta ütles sellelegi: ja sina valitse viie linna üle! Veelgi tuli teine ja ütles: isand, vaata, siin on su nael, mida ma olen hoidnud higirätikus; sest ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud! Ta ütles temale: sinu suust ma mõistan sind hukka, sa paha sulane! Kui sa teadsid, et ma olen vali mees ja võtan, mida ma ei ole pannud paigale, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud, miks sa siis ei andnud mu raha panka? Küll ma tulles oleksin selle tagasi nõudnud kasudega. Ja ta ütles juuresseisjaile: võtke nael ära ta käest ja andke sellele, kellel on kümme! Ja nad ütlesid talle: isand, temal on kümme naela! Ma ütlen teile: kellel on, sellele antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!"
See tähendamissõna kõlab sarnaselt meile ilmselt enam tuntud tähendamissõnaga talentidest Matteuse 25:14-30. Mõlemas räägitakse isandast, kes reisib kaugele maale, jättes oma sulaste hoole alla suured summad raha – oodates, et nad selle investeerivad ja toodavad isandale kasu. Mõlemas tähendamissõnas kutsutakse sulasid isanda tagasipöördumisel aru andma ning mõlemas räägitakse kahest heast ja ühest pahast sulasest.
Siiski on ka erinevusi: Matteuse evangeeliumis räägitakse kolmest sulasest, Luuka omas kümnest. Matteuse evangeeliumi jutustuses saavad sulased vastavalt 5, 2 ja 1 talendi, kusjuures iga talendi väärtus on suurem kui 16 aasta palk! Luuka evangeeliumis saab igaüks ühe naela – otseses tõlkes miini, mille väärtus on umbes 100 päeva palk. Luuka evangeeliumis esinev tähendamissõna seob isanda reputatsiooni täpsemalt mainitud juudi ajaloolise sündmusega.
Ilmselt on tegemist pigem Jeesuse kahe sarnase jutlusega või sarnase näite kasutamisega erinevates jutlustes kui sama loo jutustamisega kahe erineva autori poolt.
Tähendamissõnas Luuka evangeeliumis, mille me lugesime, kutsub isand oma sulaseid ausale tegutsemisele. Ta usaldab neid, suundudes ise pikale teekonnale, millelt tagasituleku aeg on teadmata. Igale sulasele antakse 3-4 kuu palga suurune rahasumma, et seda investeerides toota isandale kasumit. Kõike seda tehakse ilma isanda otsese jälgimiseta. Nii et ta riskib, usaldades oma sulaseid, lootes, et nad on head ja ustavad majapidajad ning kasutavad tema raha mõistlikult.
Mõeldes sellele loole, esitagem täna enesele kolm küsimust, millest esimene oleks: KES OLEN MA SIIS, KUI KEEGI MIND EI JÄLGI?
Ühes koolis meeldis poistel kiusata üht väikest poissi. Ja nii juhtuski, et ühel vahetunnil, kui õpetaja oli klassist lahkunud, haarasid neli suuremat poissi sellel õnnetul neljast jäsemest kinni ja ja hakkasid teda pikemaks venitama. Sel hetkel ilmus uksele üks naine. See polnud nende õpetaja; see oli selle lühikese poisi ema. Poisid olid nii kohkunud, et pillasid väikemehe põrandale maha. Nad arvasid, et keegi neid ei jälgi, et keegi ei näe, mida nad teevad ning neil ei tule vastutada oma tegude eest. Kuid see polnud nii.
Me oleme oma isanda Jumala majapidajad, kuid vahel teeme ka meie asju, mis ei kõnele ustavusest. Me mõtleme, et ega keegi meid näe, ega keegi meid jälgi; ega keegi tea, mida me teeme või kuidas oma Isanda raha või Tema poolt antud talente kulutame-kasutame. Kuid just see, kes või millised me oleme suletud uste taga või kus iganes, kus keegi meid ei jälgi, näitab, kas me oleme head ja ustavad sulased või mitte.
Üks paar soovis olla omaette ning läks baari ja tellis piknikukarbi, et neil oleks looduses kahekesi kudrutades ka midagi söödavat. Kuna baaris oli palju rahvast ja baarmanil kiire, siis ulatas ta neile kogemata selle piknikukarbi, millesse baari omanik oli peitnud kogu sel päeval sisse tulnud raha, et viia see panka. Nimel kartis ta, et teda võidakse röövida, ja sellepärast asetas ta raha sellesse lihtsasse karpi.
Mees tasus arve, võttis karbi ja sõitis koos kaaslasega minema. Kui nad aga pargis üksildases kohas selle avasid, leidsid nad, et see oli täis raha! Muidugi teadsid nad, et oli juhtunud suur eksitus. Paljude jaoks oleks see olnud suur kiusatus, kuid see paar istus autosse, sõitis tagasi baari ning andis raha tagasi.
Te võite ette kujutada, kui õnnelik oli baari omanik neid nähes! Ta palus neil pisut oodata, kuni ta on kutsunud ajalehereporteri, kes teeks neist pildi ja kirjutaks artikli neist kui linna kõige ausamatest kodanikest.
"Ei, ärge seda tehke," protesteeris mees.
"Miks mitte," küsis baari omanik.
"No, teate, ma olen abielus ja see daam, kes minuga on, ei ole minu naine."
Jumal otsib inimesi, keda Ta võib usaldada – inimesi, kes elavad läbi seda, mida nad kuulutavad – inimesi, kes jäävad oma iseloomult ja olemuselt samaks, kui nad on sulgenud ukse ja keegi neid ei näe ega jälgi. Ärme unustame, et Jumal näeb meid alati ja igal pool! Tema silmis oleme me just sellised, nagu me oleme siis, kui keegi meid ei jälgi!
Teine küsimus, mille me täna enesele esitame on: MILLINE MAJAPIDAJA OLEN MA RASKETEL AEGADEL?
Loetud tähendamissõnas jäeti sulased vaenulikku keskkonda. Kirjutatud on: "Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid öelda: me ei taha, et ta on kuningaks meie üle!" (Luk.19,14). Kiusatus pillata isanda vara oli suur. Oli kerge mõelda: Keegi ei armasta teda, miks peaksin mina kasutama kohusetundlikult seda, mis ta on mulle andnud. Midagi taolist ütleski paha sulane: "Ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud!" (Luk.19,21).
Pealegi ei teadnud sulased, millal ja kas üldse tuleb nende isand tagasi. Paljud rääkisid, et ta ei tulegi! "Praegu on rasked ajad ja ma kasutan seda raha selle üleelamiseks. Igal juhul pole praegu sobiv aeg kauplemiseks."
Mida me teeme, kui saabuvad rasked ajad? Kas me kiirustame vabandama või õigustama oma ustavusetust, viidates olukordadele? "Mul pole ju see praegu võimalik, Jumal peaks seda mõistma!" Aga kui me asjale nii läheneme, kas on meil siis üldse kunagi võimalik olla ustav? Meile ei ole tõotatud kerget elu siin maailmas, et me SIIS täidaksime ustavalt oma kohust. "Maailmas on teil ahastust," ütles Jeesus (Joh.16,33). Elu on võitlus. Kuid Jeesus jätkab julgustades: "Aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!" (samas). Kui me jääme Jumalale ustavaks, aitab Tema meid raskustest läbi.
Ilmselt oleme me kõik kogenud abi rasketel aegadel – just õigel ajal. Jumal teeb imesid nende heaks, kes teenivad Teda ustavalt ka keerulistel aegadel. Üks mees jutustab, et ta tuli kirikusse, rahakotis vaid 50 dollarit, mille eest ta pidi pärast kirikut ostma toitu oma suurele perele. Aga koosolekul kutsuti üles erilise ohvri toomiseks Jumala töö erilise vajaduse pärast ja mees pani selle raha korjandusekasti. Peale koosolekut lahkus ta oma auto juurde kiriku parkimisplatsil, kuid jooksis kohe kirikusse tagasi ning kutsus pastori vaatama. Ja mida nad nägid. Auto tagaiste oli täis toidukraami! Keegi ei teadnud, kuidas see sinna sai! Mees nägi selles lihtsalt Jumala õnnistust. Ja seda see oligi. Jumal hoolitseb oma ustavate laste eest ka rasketel aegadel.
Ja kolmandaks küsimuseks on: KAS MA OLEN USTAV VÄIKESTES ASJADES?
Pangem tähele, mida ütles isand esimesele sulasele: "See on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle!" (Luk.19,17).
Mõnede arvates on Kristusele elamine, s.t. Jumalale kõik andmine nagu 100.000 krooni asetamine lauale – "Siin on mu elu, Issand, ma annan selle kõik Sinule!" Kuid reaalsus enamuse jaoks on, et meil tuleb minna läbi elu ning asetada altarile kroon siin ja kroon seal. Ma mõtlen mitte ainult raha, vaid eelkõige väikeseid sõnu ja tegusid: lohutada kurba, julgustada arga, anda nõu segaduses olijale, abistada vanurit, selle asemel, et minna välja oma sõpradega. Tavaliselt ei ole oma elu Kristusele ohverdamine mingi auline ega silmapaistev tegevus; see sooritatakse väikestes armastusetegudes, n.ö. kroon krooni haaval. Matteuse 25. peatükk nimetab kellegi jootmist, kellegi söötmist, kellegi riietamist, kellegi külastamist. Need on lihtsad tavalised asjad – ei hiilgust, ei sära ega kuulsust!
Jumala rahvast ei iseloomusta ütlemine: "Issand, Issand," millele järgneb suurte ja vägevate tegude loetelu (Mat.7,21-23). Neid iseloomustab omakasupüüdmatult sooritatud ennastohverdava teenimise loendamatud väikesed teod. On see ka sinu elu kreedo?
Niisiis, küsime endalt: Kas ma olen ustav ka siis, kui keegi mind ei jälgi? Kas ma jätkan oma Issanda teenimist ustavalt ka rasketel aegadel? Ning kas ma teenin ustavalt ka väikestes asjades?
Meie Issand on läinud pikale teekonnale, et saada kuningriik ja valmistada ka meile seal asemed. Igaühele meist on antud vaimulikud anded ja materiaalsed ressursid, et need investeerida, kuni Ta tuleb tagasi. Kas me õigustame Tema usaldust? Aidaku Jumal meid olla ustavad sulased!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv