Usk ja Jumalast vastuvõtmine
08.10.2005 - (1584)

Viimasel ajal oleme siin rääkinud kristluse algtõdedest – ja ükskõik kui olulised on meie eritõed, ükskõik kui olulisteks me nende tundmist ka peame, tuleb möönda, et kristlasteks teevad meid ikkagi just kristluse algtõdede tundmine ja praktikas läbi elamine. Kristluse algtõed – need on päästvad tõed. Hea on teada tõde surnute olukorrast, tuhande-aastasest ajastust ja õelate saatusest, hea on teada tõde 2300 õhtust-hommikust ja Kristuse ülempreesterlikust teenistusest, need kõik lisavad meie vaimulikule nägemisele selgust, kuid seda alles siis, kui me kristluse algtõdede tundmise ja ellurakendamise läbi oleme saanud vaimulikult elavaks.
Sellepärast peatusime me meeleparanduse juures ning leidsime, et see on sügav patukahetsus ja südamest tulev otsus mitte enam käia liha järgi vaid Vaimu järgi. Meeleparandus on mitte ainult patukahetsus vaid ka igatsus uue, puhta südame järele. Muidugi eeldab see sügavat patutunnetust, just patu patususe tunnetust, mis saabub siis, kui me oleme vaimus viibinud Kolgatal ja seal toimunud sündmuste üle sügavalt järele mõelnud – kui me oleme leidnud ka ennast Kristuse ristilööjate hulgas, eks ole ju meie patud Kristuse risti löönud!
Tõelisele patukahetsusele järgneb pattude vaba, sundimatu tunnistamine, mitte iialgi aga pattude varjamine ja vabandamine või õigustamine. Pühakiri ütleb – Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!" Kui Paulus oli kõigi oma pattude peale mõelnud ja need üles tunnistanud, leidis ta end olevat suurima patuse! (1.Tim.1,15). Aga sama apostel tunnistab – Rom.5,20.21: "Ent kus patt on suurenenud, seal on ka arm saanud ülirohkeks, et otsekui patt on valitsenud surmas, samuti ka arm valitseks õiguse kaudu igaveseks eluks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi."
Eksiarvamuste vältimiseks lisab ta – Rom.6,1.2: "Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" Tõelise patukahetsuse juures meie patt suurenes meie silmis ja see ajas meid surema ära patule. Mida suuremana näeme tehtud pattu, seda vastumeelsemaks muutub mõte veel patustada. Ja kui Paulus oma meeleparanduses tundis end olevat suurima patuse, siis tegi ta oma südames otsuse surra patule, s.t. mitte iial enam patustada. Ainult temale omase teoloogilise mõttesügavusega kirjutas ta – Rom.7,9.10: "Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu ja mina surin ära."
Eelmises kirjakohas ütles ta üldistavalt – "Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" Meie, see on iga patukahetseja – ka sina ja mina. Tunnistanud üles kõik oma patud, anname end Jumalale, paludes nagu Taavet – Ps.51,9-12: "Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks, ... kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!"
Eksija avab Jumalale kogu oma südame ja palub: Puhasta ja uuenda mind ning pane minu südame põhja oma käsuõpetus! Seda peab ta tegema siiralt ja innukalt, sest Kiri ütleb – Jer.29,13: "Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!" Pooliku südamega otsija ehk silmakirjatseja ei leia midagi! Aga "kõigest oma südamest" otsija leiab Jumala. Leides Jumala, leiame ka andestuse ja lepituse – leiame kõik, mida meie hing igatseb!
Niisiis oled sa tulnud patutundmisele, oled oma patud üles tunnistanud, midagi varjamata, oled neid kahetsenud ja andeks palunud, ning, tundes iseenese kõlvatust ja abitust, end Jumalale üle andnud. Nüüd aga seisad sa küsimuse ees: Kust võin ma teada, kas Jumal on mind vastu võtnud? Millest ma tean, et Jumal on vastu võtnud minu patukahetsuse, patutunnistuse ja pühendumise? Sa oled õppinud tundma patu väge – mida enam sa võitled, et sellest vabaneda, seda enam sa veendud enda abituses; sa leiad, et oled patu ori. Millest sa tead, et sa nüüd oled vaba, et Jeesus on sind vabaks teinud? Seda patuorja tunnet ei maksa häbeneda; kõik peavad seda tundma, enne kui nad võivad tunda vabadust, milleks "Kristus meid vabastanud" (Gal.5,1).
Kus on tõend, et Jumal on sind vastu võtnud; kus on dokument selle kohta, et nüüd oled vaba? See dokument on siin, Jumala Sõnas – Jes.1,18: "Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!"
1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Hes.36,25-27: "Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid! Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järgi ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!"
1.Joh.1,7: "Aga kui me käime valguses /meile paistnud valguses/, nõnda nagu Tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust."
See on tõotus, see on dokument, see on garantii. "Sest Jumala tõotused puha on Tema sees "jah" ja sellepärast ka Tema läbi "aamen" Jumala auks meie läbi" (2.Kor.1,20), ütleb Pühakiri. Jumala Poeg, keda sa Kolgatal kohtasid, on garantii; Tema veri garanteerib sulle andestuse; Tema rist garanteerib sulle uue elu. Tema veri kutsub: "Tulge minu juurde"; Tema rist ütleb: "Mine ja ära tee enam pattu." Tema veri vabastab sind tehtud pattudest, Tema rist vabastab sind patuorjusest. See on täielik vabastus, ega muidu Pühakiri ütle – Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"
See on dokument, mis garanteerib sulle täieliku vabaduse – kuid mis maksab vaid siis, kui sellel on sinu isikliku usu pitser! Sul on alus seda uskuda, sest seda on rääkinud Jumal; Jumal on tõotanud sulle andestada ja sind puhastada. Ja Jeesusel on meelevald "maa peal anda patud andeks" (Mat.9,6). Pärast surma ja ülestõusmist tunnistas Ta – Mat.28,18: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal."
Sellepärast, ära oota, kuni tunned, et oled andeks saanud ja vabastatud, vaid ütle: "Ma usun seda – mitte et ma seda tunneksin, vaid et Jumal on seda tõotanud!" Mõned ootavad tundeid kui erilisi õnnistusi, vastuvõtmise märki. Ja kui need kohe ei saabu, kalduvad nad arvama, et peavad teatud aeg proovil olema ja tõestama Issandale, et nad on uuendatud, enne kui nad võivad nõuda Tema õnnistusi. Näiteks ütlevad mõned: "Vaimu and – see on vanade usklike eesõigus, teatud erilise klassi eesõigus, ja kui mina ükskord sellesse klassi saan, siis võin ka mina seda paluda. Aga tõotus kõlab – Apt.2,38.39: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde."
Miks ei ole kõigil Vaimu andi? Sellepärast, et nad ei ole seda usus vastu võtnud. Miks piinavad mõnd inimest vanad patud? Kas patt oli liiga suur, et ühekorraga andeks saada; kas oli vajalik andekssaamise tingimusena paranduslike tööde aeg? Me lugesime tingimustest ja tõotustest; need on kõikumatud! "Keegi pole nii patune, et ta ei võiks leida jõudu, puhtust ja õigust Jeesuses, kes suri nende eest. Ta ootab, et ära võtta patuga määritud ja rüvetatud riided ning katta patune õiguse valgete riietega" (SC 52).
Jumalale pole mitte probleemiks meie patusus, mida me alandlikult tunnistame, vaid meie eneseõigus, mis teeb meid liiga uhkeks, et armu paluda. Ja Jumalale on probleemiks meie uskmatus! Jakoobus kirjutab – Jak.1,6.7: "Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt." Jeesus aga ütles – Mrk.9,23: "Kõik on võimalik sellele, kes usub!"
Seepärast, nagu ütleb Jakoobus – Jak.4,8: "tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi." Kadunud poeg mõtles: Kuidas ma lähen, mida ma ütlen? Aga ta otsustas – Luk.15,18.19: "Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!" Ta asus teele... ja mis juhtus? Luk.15,20: "Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud."
Kui sa oled veel kaugel Jumalast, võid sa ometi astuda esimese sammu Jumala poole kindlas teadmises, et Isa jookseb sulle vastu. Sina astud arglikult; Tema jookseb! "Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi!" "Kui sa lähened Temale ülestunnistamise ja kahetsusega, siis läheneb Tema sulle halastuse ja andeksandmisega" (SC 55).
Usu seda, ja mine julgelt – sind võetakse vastu; sa leiad rõõmu ja rahu ning vajalikul silmapilgul ka erilist jõudu usuvõitluseks, mis kõik kinnitab, et Jumal täidab oma tõotused, kui me need vaid usus vastu võtame.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv