.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6069)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Julgustus nõrkadele
09.02.2008 - (1200)

Luk.19,1-10: "Ja Tema tuli Jeeriko linna ja läks sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi, ja see oli tölnerite ülem ja oli rikas. Ja ta püüdis näha saada Jeesust, kes Ta on, aga ei saanud rahva pärast, sest ta oli väikese kasvuga. Ja ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et Teda näha; sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja nägi teda ning ütles temale: "Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!" Ja ta tuli usinasti maha ja võttis Teda vastu rõõmuga. Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: "Tema on ühe patuse mehe juurde läinud jalgu puhkama!" Aga Sakkeus astus Issanda ette ning ütles: "Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!" Siis Jeesus ütles temale: "Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg; sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"
Maailm, milles elame, ülistab suuri ja tugevaid. Spordis pannakse tähele ja imetletakse võitjaid. Kuid kõik pole suured ja tugevad. Tegelikult on enamus inimesi väikesed ja nõrgad. Kes seisab nende eest? Kes märkab ja aitab väikeseid ja nõrku?
Lugedes Piiblit, avastame huvitava asja, et Jumal on alati väiksema ja nõrgema ning rõhutu poolt! Ta valis omandrahvaks väikese rahva, nagu on kirjutatud – 5.Ms.7,6-8: "Sest sa oled Jehoovale, oma Jumalale pühitsetud rahvas; Jehoova, su Jumal on sind valinud olema Temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on! Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Jehoova teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Jehoova teid armastas."
Giideoni valimisest Iisraeli kohtumõistjaks on kirjutatud – Kht.6,14-16: "Siis pöördus Jehoova tema poole ja ütles: "Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani pihust! Tõesti, ma läkitan sind!" Aga Giideon vastas temale: "Oh Issand, millega mina Iisraeli päästan? Vaata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses ja mina olen noorim oma isa peres!" Siis ütles Jehoova temale: "Et mina olen sinuga, siis sa lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe!""
Jumal valis oma südame järgi oma rahvale kuningaks väikese ja noore, silmapaistmatu karjapoisi – Taaveti. Ka suured prohvetid Eelija, Eliisa, Taaniel ja teised olid kutsumisel väga lihtsad, silmapaistmatud inimesed. Ja kes olid Jeesuse jüngrid ja sõbrad? Ega asjatult kutsutud Jeesust "tölnerite ja patuste sõbraks" (Mat.11,19). Ja kui juudi ülemad vedasid Jeesuse ette abielurikkumiselt tabatud naise, asus Jeesus julgelt ja otsustavalt tema poolele teda kaitsma! Ka Jeesus ise oli "põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmnägu ära pööratakse," nagu kirjutab prohvet Jesaja (Jes.53,3). Ometi oli Jumal Temaga.
Jumal on väikeste ja nõrkade ning rõhutute poolt!
Üks farmer istus parajasti oma kodu trepil, kui saabus ajalehe-poiss. Lehte üle andes märkas ta seinal kuulutust: "Müüa kutsikad."
"Härra, kui palju te kutsikate eest tahate?" küsis ta.
"25 dollarit, poeg," vastas farmer.
Poiss jäi tõsiseks, siis ütles: "Hea küll, härra, kas ma vähemalt saaksin neid näha?" Farmer vilistas ja hetke pärast ilmus nurga tagant emakoer, kelle kannul sibas 4 armast kutsikat, liputades rõõmsalt saba. Mõne aja möödudes ilmus nurga tagant veel üks kutsikas longates ja üht jalga järel vedades.
"Mis sel kutsikal viga on, härra?" küsis poiss farmerilt.
"See kutsikas on vigane. Me viisime ta loomaarsti juurde, kus tehti röntgenipilt. Kutsikal ei ole üht puusaliigest ja sellepärast ei saa see jalg kunagi korda."
Farmeri hämmastuseks võttis poiss oma rahakotist 50-sendise ja ütles: "Palun, härra, ma soovin osta selle kutsika. Ma maksan iga nädal 50 senti, kuni need 25 dollarit on makstud. Ausalt, härra!"
"Aga, poeg, sa vist ei saa aru," ütles farmer, "see kutsikas ei ole iial võimeline jooksma ja hüppama. See kutsikas jääb vigaseks alatiseks. Mis ime pärast sa tahad sellist kasutut kutsikat?"
Poiss kummardus ja tõmbas üles püksisääre, mille alt paljastus klamber, mis hoidis vigast jalga. "Härra," ütles poiss, "see kutsikas vajab kedagi, kes teda mõistab ja aitab ta elus!"
Ei saa olla paremat näidet nõrgast, armetust, väikesest inimesest, kui üks patune, kes on vigane oma hinges. Nagu Paulus kirjutab Ef.2,12, on ta "lahus Kristusest, kaugel ära Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõras tõotuse lepingule, ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas." Ta ei suuda end ise aidata. Aga just tema jaoks tuli Jeesus. Ta mõistab tema olukorda. Tema surma ja ülestõusmise läbi saavad patused abi selles elus ja lootuse tulevasele elule.
Väike orvust poiss elas oma vanaemaga. Ühel ööl läks nende maja põlema. Vanaema, püüdes päästa väikest poissi, kes magas ülakorrusel, hukkus suitsus ja leekides. Põleva maja ümber kogunes rahvahulk. Läbi tulemüha võis kuulda poisi appikarjeid. Keegi ei teadnud, mida teha, sest maja oli eest üleni leekides.
Äkki tormas üks võõras rahva seast maja taha, kus ta märkas raudtoru, mis ulatus teise korruse aknani. Ta ronis seda mööda üles, sisenes aknast ja vähe aja pärast väljus samast koos poisiga. Poisi rippudes ümber kaela, ronis ta mööda kuuma toru all.
Mõni aeg hiljem oli rahvamajas avalik koosolek, mis pidi otsustama, kelle hoole alla antakse tulest päästetud poiss. Iga inimene, kes soovis seda poissi, võis esitada lühidalt oma argumendid.
Esimene mees ütles: "Mul on suur farm. Seal on poisil palju tegevust vabas õhus."
Teine inimene rääkis eelistustest, mida tema võib pakkuda. "Mina olen õpetaja. Mul on suur raamatukogu. Ta saab hea hariduse."
Kui veel mitmed olid esinenud, võttis sõna kogukonna rikkaim inimene: "Mina olen rikas. Mina võin anda sellele poisile kõik, mida eelkõnelejad on maininud: farmi, hariduse jne, kaasa arvatud raha ja võimaluse reisida. Ma soovin teda endale."
Koosoleku juhataja küsis: "Kas soovib veel keegi võtta sõna?" Tagareast tõusis üks võõras. Jõudnud rahva ette, peatus ta otse väikese poisi ees. Aeglaselt tõmbas ta käed taskust. Rahvas tardus. Väike poiss, kes oli seni maha vaadanud, tõstis nüüd silmad ja nägi enda ees kohutavalt armistunud käsi. Äkki ta karjatas. Ta tundis temas ära mehe, kes oli päästnud ta elu, tuues ta tulest välja. Ta käed olid saanud kohutavalt põletada, kui ta ronis kuuma raudtoru mööda üles ja alla.
Järgmisel hetkel klammerdus väikemees talle kaela ümber, ega lasknud enam lahti. Farmer tõusis ja lahkus, samuti õpetaja ja rikas mees. Kõik lahkusid, jättes saali komisjoni ette vaid poisi ja tema päästja, kes oli võitnud ta endale ilma ühtegi sõna lausumata! Armistunud käed olid kõnelnud kõigist paremini.
Sakkeuse lugu on hea näide sellest, kuidas Jumal ilmutab oma erilist kaastunnet väikestele, nõrkadele ja põlatuile. Lisaks sellele, et ta oli väga väikest kasvu, oli ta põlatud oma halva reputatsiooni poolest – tölner, tolliametnik, rahakoguja, liigkasuvõtja. Tema südametunnistus näris teda, sest iga kord, kui ta kirjutas oma nime, või talle öeldi ta nimi – Sakkeus, mis tähendab "õige," "õiglane" – meenus talle ta pettuse teel saadud varandus.
Ta oli õnnetu mees – kuid just tema juures peatus Jeesus! Nagu ütleb üks ilus laul:
"Jumalast ma kaugel olin, patuteedel eksisin. Ei ma iial tundnud Jeesust, Temata ma elasin. Oh, ma imestan, miks Jeesus minu juures seisatas. Patud Ta kõik andeks andis ja mind kõigest vabastas!"
Jeesus peatus Sakkeuse juures, hüüdis teda nimepidi ja kutsus teda kohtumisele söömaajal! Seal kuulutas ta Sakkeuse Aabrahami pojaks – päästetuks – ja õnnistas tema koda (Luk.19,9).
Kuid ärme unustame, et ka Sakkeusel oli oma osa teha kõige selle saavutamiseks. Ta alistas oma uhkuse ning "JOOKSIS ETTEPOOLE ja RONIS METSVIIGIPUU OTSA, et Teda näha." Seejärel, Jeesusega lauas istudes andis ta Jumalale tõotuse: "Poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!"
Mõned inimesed aga on liiga uhked, et Jumala poolt pakutud päästet vastu võtta.
Oli üks õpetaja, kes ei põlanud ära ühtegi õpilast. Ka teiste õpetajate poolt välja visatud õpilased võttis ta vastu oma klassi.
Kui Steve oma klassist välja visati, pöördus ka tema õpetaja Christiansoni poole ja ta võeti vastu. Õpetaja seadis ainult ühe nõude: et ta tuleks õigel ajal kohale ja oleks kohal lõpuni. Steve lubas. Ta tuli kohale alati mõni sekund enne koolikella, istus kõige tagumises pingis, segades tihti tundi, ja lahkus esimesena peale tunde.
Ühel päeval palus õpetaja Steve'il mitte kiirustada äraminekuga. Peale tunde viis õpetaja ta kõrvale ja ütles: "Sa pead ennast kõvaks poisiks, eks ju?"
"Jah, seda ma olen," vastas Steve.
"Mitu kätekõverdust sa jaksad teha?" küsis õpetaja.
"Ma teen umbes 200 kätekõverdust igal õhtul," vastas Steve.
"200?! See on päris hea," ütles õpetaja Christianson. "Mis sa arvad, kas sa suudaksid teha 300?"
"Ma ei tea," vastas Steve, "ma pole kunagi teinud 300 korraga."
"Aga mis sa arvad, kas sa suudaksid," küsis õpetaja jälle.
"Hea küll, ma võin proovida," ütles Steve.
"Kas sa jõuaksid teha 300 kätekõverdust kümnekaupa? Mul on vaja, et sa teeksid 300 kätekõverdust kümnekaupa, et mu plaan õnnestuks. Saad sa sellega hakkama? Ütle mulle, vasta ausalt."
"Ma arvan," vastas Steve, "ma arvan... jah, ma suudan seda," ütles ta lõpuks.
"Hästi," ütles õpetaja, "mul on vaja, et sa teeksid seda reedel."
Saabus reede ja Steve tuli kohale varakult ning istus klassi esimeses pingis.
Kohe tunni alguses võttis õpetaja Christianson välja suure kausi väga heade sõõrikutega. Kõik olid ärevuses. Õpetaja läks esimese tütarlapse juurde esimeses pingireas ja küsis: "Kelly, kas sa tahad sõõrikut?"
"Jah," vastas Kelly.
Seejärel pöördus õpetaja Steve'i poole ja küsis: "Steve, kas sa teeksid kümme kätekõverdust, et Kelly saaks ühe sõõriku?"
"Loomulikult," vastas Steve ja hüppas välja oma pingist, et teha kiiresti 10 kätekõverdust. Seejärel istus ta tagasi pinki. Õpetaja pani ühe sõõriku Kelly ette lauale.
Seejärel läks õpetaja järgmise õpilase juurde ja küsis: "Joe, kas sa tahad sõõrikut?"
"Jah," vastas Joe, mille peale õpetaja küsis Steve'ilt: "Steve, kas sa teeksid 10 kätekõverdust, et Joe saaks ühe sõõriku?"
"Jah, kohe," vastas Steve ning tegi jälle 10 kätekõverdust ning Joe sai sõõriku.
Ja nii see jätkus kuni esimese pingirea lõpuni – Steve tegi 10 kätekõverdust iga õpilase eest, kes sai seejärel oma sõõriku.
Kui järg jõudis teises pingireas Scottini, kes oli kooli jalgpallimeeskonna kapten ja kõigi tüdrukute lemmik, tekkis tõrge. Kui õpetaja Christianson küsis: "Scott, kas sa tahad sõõrikut?" küsis viimane vastuseks: "Õpetaja, kas ma võin teha enda eest kätekõverdused ise?"
"Ei," vastas õpetaja, "Steve peab need tegema."
Selle peale ütles Scott: "Siis ma ei taha sõõrikut."
Õpetaja Christianson pöördus Steve'i poole ja küsis: "Steve, kas sa teeksid kümme kätekõverdust, et Scott võiks saada sõõriku, mida ta ei soovi?"
Steve hakkas tegema kätekõverdusi, mille peale Scott plahvatas: "Hei, ma ütlesin, et ma ei taha sõõrikut!"
Õpetaja Christianson aga ütles: "Vaata, see on minu klass, minu koolipingid ja minu sõõrikud. Jäta see pingile, kui sa seda ei taha." Ja ta pani ühe sõõriku Scotti ette pingile.
Selleks ajaks oli Steve pisut tempot maha võtnud. Ta jäi põrandale poolpikali, ega läinud peale iga 10 kätekõverduse tegemist tagasi oma pinki, et seejärel uuesti käpuli laskuda. Tema otsaesisel võis märgata juba pisut higi.
Õpetaja Christianson jätkas sõõrikute jagamist kolmandale reale. Nüüd hakkasid õpilased saama juba natuke vihaseks. Õpetaja küsis Jenny'lt: "Jenny, kas sa tahad sõõrikut?"
See vastas trotsivalt: "Ei!"
Selle peale küsis õpetaja Steve'ilt: "Steve, kas sa teeksid kümme kätekõverdust, et Jenny võiks saada sõõriku, mida ta ei soovi?"
Steve tegi 10 kätekõverdust ja Jenny sai sõõriku.
Nüüdseks hakkas enamus õpilasi ütlema "Ei" ja kõikjal olid laudadel söömata sõõrikuid. Steve pidi kõvasti pingutama, et teha ära kõik need kätekõverdused iga sõõriku eest. Tema näo alla põrandal hakkas tekkima väike higilomp, tema nägu ja käsivarred punetasid pingutusest.
Õpetaja palus Robertil hoolega jälgida, et Steve teeks ära täpselt 10 kätekõverdust iga sõõriku eest. Seda Robert ka tegi.
Õpetaja Christianson alustas neljanda pingirea õpilastele sõõrikute jagamist. Selle tunni kestel oli klassi tulnud juurde õpilasi, kes istusid seina äärde radiaatoritele kahel pool klassi. Õpetaja luges kiiresti õpilased üle ja sai 34 ning hakkas juba muretsema, kas Steve suudab ikka lõpuni vastu pidada.
Sõõrikute jagamine jätkus ja Steve'il läks tõsiselt raskeks. Iga kätekõverduste seeria tegemisele kulus järjest rohkem aega. Juba tundus, et ta kohe-kohe nõrkeb.
Siis tahtis uksest sisse tulla üks hiljaks jäänud poiss Jason, mille peale kogu klass rõkatas: "EI! Ära tule sisse! Püsi väljas!" Jason ei teadnud, mis toimub ja oli hämmingus, mille peale Steve tõstis oma väsinud pea ja ütles: "Laske tal tulla."
Õpetaja Christianson küsis Steve'ilt: "Kas sa mõistad, et kui Jason tuleb sisse, pead sa tegema 10 kätekõverdust ka tema eest?"
"Jah," ütles Steve, "las ta tuleb sisse."
Selle peale ütles õpetaja: "Hästi, ma lasen sul Jasoni eest kohe ära teha." Ja pöördudes Jasoni poole, küsis ta: "Jason, kas sa tahad sõõrikut?"
"Jah," vastas Jason.
"Steve, kas sa teeksid kümme kätekõverdust, et Jason võiks saada sõõriku?" küsis õpetaja.
Midagi vastamata tegi Steve kümme kätekõverdust väga aeglaselt ja ülisuure pingutusega. Selle peale anti Jasonile sõõrik.
Õpetaja Christianson lõpetas neljanda pingirea ja jätkas nendega, kes istusid radiaatoritel. Steve'i käsivarred värisesid nüüd iga kätekõverduse juures. Näos oli valus grimass ja ta lausa nõretas higist.
Jäi veel kaks tüdrukut. Õpetaja läks Linda juurde ja küsis: "Linda, kas sa tahad sõõrikut?"
"Ei, tänan," vastas Linda väga kurvalt.
Õpetaja küsis Steve'ilt: "Steve, kas sa teeksid kümme kätekõverdust, et Linda võiks saada sõõriku, mida ta ei soovi?" Oiates ja ägades pingutusest tegi Steve kümme väga aeglast kätekõverdust Linda eest. Linda ette asetati sõõrik.
Siis pöördus õpetaja viimase tüdruku, Susani poole: "Susan, kas sa tahad sõõrikut?"
Pisarad voolamas üle põskede küsis Susan: "Õpetaja, kas ma võiksin teda aidata?"
Ka õpetaja silmis olid pisarad, kui ta vastas: "Ei, ta peab tegema seda üksi." Ja pöördudes Steve'i poole, küsis: "Steve, kas sa teeksid 10 kätekõverdust Susani eest?"
Kui Steve suurte, üliinimlike jõupingutustega lõpetas viimase kätekõverduse, mõistes, et ta oli sooritanud kõik, mis temalt oli oodatud, olles teinud 350 kätekõverdust, langes ta jõuetult põrandale.
Nagu me vast mõistame, ei olnud õpetajal seejärel raske rääkida lastele evangeeliumi Jeesusest, kes maksis meist igaühe eest lunahinna, vajudes ise kokku Kolgata ristil ja surres meie eest, samal ajal kui mõned meist on liiga uhked, et seda kingitust vastu võtta. Pühakiri ütleb: "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu" (Jak.4,6). Olgu see julgustuseks väikestele ja nõrkadele.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv