.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Väikesed rebased meie kodus
09.02.2013 - (962)

Täna tähistab meie kogudus kristliku kodu päeva. Süda läheb soojaks, kui mõtled kodule. Lood ja laulud kodust ei jäta kedagi külmaks, sest kodu on meie kindlus.
Paratamatult lahkub enamus lapsi varem või hiljem kodust – ikka oma õnne otsima – kuid hiljem tagasi vaadates peavad paljud tõdema, et "ei poolt nii armas olnud seal kui külatänavas." Ei hooli sinust maailmas keegi nii palju kui su ema kodus! Maailm on üsnagi toores ja halastamatu, soosides vaid ilusaid, tarku, tugevaid, edukaid ja tihtilugu, kahjuks, ka jõhkraid. Jah, maailm soosib vaid "omasid" – neid, keda ta omaks võtab. Kahjuks leiab enamus lihtsaid inimesi end üsna hüljatuna. On hea, kui sul on alles kodu, kuhu tagasi pöörduda kui varjupaika – kas või ajutiselt!
Siiski tuleb kurbusega tõdeda, et ka kodu väärib järjest vähem seda nime. Seepärast poleks paha, kui me täna siin koos mõtleksime, mis ohustab kõige rohkem meie kodu ja peresuhteid. Ehk on meie võimuses midagi parandada, midagi paremaks muuta?
Piibli Ülemlaulus on salm, mille tahaksin lugeda tänaseks moto-kirjakohaks. See on Ül.2,15: "Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!" Üsna kummaline salm, kas pole? Aga ma usun, et Saalomon tahab sellega lihtsalt öelda, et tihti võivad näiliselt väikesed asjad rikkuda ära meie elu suured ja tähtsad asjad. Ja just see on juhtunud paljudes kodudes. Väikesed paharetid on tunginud sisse ja teevad oma laastamistööd.
Meie vanaemad on jutustanud meile, kuidas elati siis, kui nemad olid noored, kui naised kandsid kauneid kübaraid ja pikki, maani ulatuvaid kleite ning käitusid naiselikult-häbelikult – eriti noormeestega, kes olid viisakad ja ontlikult riides. Saanud sõpradeks ja otsustanud abielluda, ootasid nad korralikult ära küllaltki pika kihluse-aja, hoides sobivat distantsi ja jättes esimese lähema tutvumise pulmaööks, mil nad said meheks ja naiseks. Ja nad teadsid, et mis ka ei juhtuks, nad on pandud kokku ja jäävad kokku heas ja halvas, ning samas vaimus kasvatasid nad üles ka oma lapsed.
Kuid ilmselt ei ole lapsed alati ja kõiges olnud head õpilased – ja nii on tunginud meie kodudesse sisse väikesed rebased, rikkudes ära palju ilusat ja head. Ja enamus tänapäeva kodusid ei ole hoopiski mitte sellised, kui meie vanemate päevil. Muidugi oli meie vanematekodudes ka omajagu viletsust, eriti kollitas vaesus, kuid, uskuge mind, materiaalne vaesus pole mitte see kodu kõige suurem vaenlane. Samuti ka raske füüsiline töö. Ehkki ebameeldivad asjad, võivad need teenida koguni kodu ja perekonna hüvanguks!
Mis on siis meie koduga juhtunud? Seda näeme kõige paremini televiisorist vaadates. Jah, juba see on juhtunud, et meie kodudes on televiisorid, mida meie vanematekodus polnud! Aga mida meie televiisorid näitavad? Peaaegu igalt kanalilt vaatab meile vastu tüüpiline Lääne maailma perekond: isal on armuafäär oma sekretäriga ja ema flirdib naabrimehega; poeg hoopleb oma jõmpsikatest kaaslaste ees, kui mitu tüdrukut ta on ära võrgutanud, ja tütar võitleb oma puberteedi-ea tunnetega, minnes voodisse ühe poisiga teise järel. Isegi pereprogrammid keskenduvad enamuses abikaasadevahelistele pingelistele suhetele ja lastele, kes on saanud nendega manipuleerimises lausa ekspertideks!
Ma olen tihti küsinud: Miks nad näitavad selliseid asju? Miks nad näitavad ustavusetust, kõlvatust, kurjust, vägivalda – aga mitte ustavust, vooruslikkust, headust, kaastunnet, armastust? Mulle öeldaks: "Aga selline ju elu on! Televisioon vaid kajastab tegelikkust!" Kahju! Aga võiks õpetada ilusat, vooruslikku ja head! Ma siiski kardan, et televisioon ja kino mitte ainult kajastavad elu, vaid ka kujundavad elu, sealjuures ka kodu ja perekonda ning inimeste omavahelisi suhteid. Nähes päev-päeva järel neid inetuid asju, hakkame mõtlema, et selline olukord on paratamatu või isegi loomulik. Kui filmikangelased vahetavad oma õnne otsingul abikaasasid nagu särke, siis miks peaksin mina püüdma oma suhet oma abikaasaga parandada? Ka mina võiksin kõndida lihtsalt teise juurde. Ja järjest enam inimesi teeb just seda.
Nii me näeme, et väikesed ja võib-olla isegi suured rebased on pugenud sisse ja muutnud lausa meie kontseptsiooni tõelisest kodust, abielust ja perekonnast. Kodud ei ole enam sellised, nagu Jumal need planeeris. Püüdkem siis leida üles mõned väikesed rebased, et me saaksime need Jumala abiga kodust välja kihutada! Nii et – lähme jahile!
1. MÕNED VÄIKESED REBASED.
Neid väikeseid rebaseid on palju; need kaheksa, kelled me täna identifitseerime, pole kindlasti kõik. Kuid ka nende tuvastamine, kinnipüüdmine ja minema saatmine on juba suur saavutus. Ja selle vastu pole ka kindlasti ükski loomade kaitseühing!
Esimeseks väikeseks rebaseks on ebaviisakus. Olid ajad, mil naised olid naiselikud ja mehed mehelikud ning lapsed lapselikud. Ja keegi ei häbenenud seda! Vastupidi – kõik olid uhked selle üle! Moes oli olla äärmiselt viisakas üksteise vastu. Täiskasvanud tervitasid üksteist kummarduse ja mütsi või kübara kergitamisega. Lapsed ütlesid alati "tere" igale vastutulijale. Te ütlete, et see oli maal; kes jõuab seda teha linnas, kus kohtad igal sammul inimesi. Siit näemegi, kuidas linnad on suurenedes inimesed rikkunud, neilt viisakuse röövinud. Väikestes linnades mõnel pool veel teretatakse, suurlinnades mitte iialgi!
Ja nii unustatakse viisakus ka kodus oma pereliikmete vastu ning käitutakse sageli ükskõikselt, labaselt või isegi vulgaarselt. Jah, algul noorpaar püüab olla viisakas teine-teise vastu, kuid varsti varjutab nende vahekorda ebaviisakuse rebane, kellel tihti õnnestub see abielu koguni lõhki ajada. Seepärast tegi mõni aasta tagasi keegi ettepaneku, et abielutunnistus tuleks anda välja tähtajaliselt, näiteks kehtivusega kaks aastat. Nii et kui sa seda iga kahe aasta järel ei uuenda, kaotab see automaatselt kehtivuse. Sellel pöörasel "postmodernistlikul" ideel on ka oma positiivne pool: see paneb sind vähemalt iga kahe aasta tagant mõtlema oma abielu peale! Ja ehk turgatab siis pähe mõni hea idee selle suuremaks väärtustamiseks või isegi päästmiseks! Võib-olla piisab selleks vaid viisakas olemisest?
Teiseks väikeseks rebaseks on tänamatus. Eks see käib ka viisakuse alla, kuid läheb sellest pisut edasi. Ma mõtlen, et "tänan" ja "aitäh" peaksid kostma igas kodus niisama sagedasti kui fraas "ma armastan sind." Kuid ma kardan, et seda kuuleb niisama harva kui viimast! "Aitäh, ema, selle eest, et mind kandsid, sünnitasid ja armastad! Aitäh toidu eest! Aitäh riiete eest! Aitäh koristamise eest! Aitäh mõistmise ja toetamise eest! Aitäh, et oled mu ema!" Ja muidugi kõik teised tänusõnad nii lapse kui ka isa-ema suus. On nii suur õnnistus, et me oleme üksteisel olemas, et on lausa patt selle eest mitte üksteist ja Jumalat tänada! Ajagem siis minema see tänamatuse rebane!
Kolmandaks väikeseks rebaseks on mõtlematus. Me mõtleme oma abielule ja kodule ning ka oma emale nii vähe. Just selleks me vajamegi näiteks perepäeva ja emadepäeva – jah, ka isade päeva, et olla õiglane! Ka sünnipäevad tuletavad meile meelde lähedasi, kes meil olemas on. Samal ajal me ütleme ja teeme nii palju asju täiesti mõtlematult. Kurb, kui mõtlematud me vahel oleme; see mõtlematuse kaval rebane võib aga meie kodus kõik ära rikkuda. Mõtle oma abikaasa peale! Mõtle oma ema peale! Mõtle oma laste peale! Mõtle oma Looja peale! Mõtle hingamispäeva peale, mis annab sulle kallist aega mõtlemiseks, et sa ei teeks midagi mõtlematult ega jätaks oma mõtlematuses midagi vajalikku tegemata – kas või emadepäeval emale lilli viimata!
Neljandaks väikeseks rebaseks on ülehõivatus. Kummaline on tõdeda, et mida enam on meil tööd kergendavaid ja lausa tööd meie eest ära tegevaid masinaid, seda enam oleme ikkagi hõivatud ja meil on nii vähe, kui üldse, aega üksteise ja kodu jaoks.
Lugu räägib naisest, kes kolis ühest linnast teise. Sõber pakkus oma abi, et leida talle teises linnas uus kodu. "Ma ei vaja kodu," vastas naine. "Ma sündisin haiglas, varase lapsepõlve veetsin lastesõimes ja lasteaias, hariduse sain koolis ja kolledzhis, abiellusin kirikus, söön restoranis, hommikul käin golfi kursustel, päeva veedan tööposti, õhtu kinos ja kui ma suren, matab matusebüroo mind puusärgis. Ma ei vaja kodu. Ainult garaazh võiks olla!"
Nali! Kahjuks liiga elulähedane. See ülehõivatuse rebane on saavutanud selle, et abikaasad ei tunne teineteist ja vanemad ei tunne lapsi ning vastupidi. Kodu on paljudele tänapäeva inimestele vaid läbijooksukohaks, kuhu riputada riided ja end välja magada – kui sedagi, sest ka öö veetmiseks on loodud palju muid võimalusi! Elu nagu oravarattas!
Viiendaks väikeseks rebaseks on norimine ja näägutamine. Mõned peavad seda naiste meelis-sisespordialaks, kuid ma võin kinnitada, et paljud mehed oskavad seda sama hästi! Ja nii kohtab seda väikest rebast paljudes kodudes – isegi kirikus! Ja me küsime: kust on meie lapsed seda õppinud? Seda õppida on kerge, sellest lahti saada raske! Aga tasub kihutada see rebane minema, sest näägutamine nagu "katuse alaline läbitilkumine" (Õps.19,13) midagi head ei too; see vaid lõhub suhteid. Nii et, head emad – ja isad ja lapsed – vaadake, et teie kodu katus ei tilguks läbi!
Kuuendaks väikeseks rebaseks – ma nimetaksin seda isegi suureks rebaseks – on norimise "nõbu" kritiseerimine. Hoidku Jumal meid selle rebase eest! Kritiseerimisega võib tappa ka kõige parema initsiatiivi; kritiseerimisega võib hävitada inimese. Olgu meie kriitika, kui me seda üldse kasutame, läbimõeldud, konstruktiivne ja teist inimest säästev. Tihti me säästame rohkem võõraid inimesi kui oma lähedasi. Kihutagem minema see rebane!
Seitsmendaks väikeseks rebaseks, mis võib rikkuda meie kodu ja omavahelised suhted, on televisioon – viimasel ajal ka arvutid ja internet. Saalomon ei teadnud sellest rebasest midagi; see puges sisse alles möödunud sajandil – aga teeb juba suurt laastamistööd! Ma ei räägi vaid kõigest halvast, mida sealt võib näha, millest rääkisin juba eespool; rääkida tuleb ka ajast, mis see meilt röövib, jättes vähe, kui üldse, aega perekonnaliikmete omavaheliseks suhtlemiseks. Ma ei mõtle, et televisioon oleks läbinisti paha asi ja et meie kodus ei peaks üldse televiisorit olema; televisioon on aken maailma ja tänapäeva inimene vajab seda. Kuid me ei pea veetma kogu oma vaba aja selle akna ees ja sealt vaatama kõike, mida sealt näha on. Jätkem aega ikka ka üksteisele näkku vaatamiseks ja omavahel suhtlemiseks – ja Jumalaga suhtlemiseks! Olgu see väike rebane meie kodus, aga olgu ta puuris! Ja lasku meil ka elada!
Ja kaheksandaks väikeseks rebaseks on vaimuliku elu puudumine. Nagu te mõistate, ei väida ma, et kõik need rebased on lahti lastud ja tegutsevad takistamatult meie kõigi kodudes. Kuid ma tean, et enamus neist ohustavad meie kodusid ja püüavad neisse tungida ning mõnel on see ka õnnestunud. Eriti kahju on, kui me oleme lasknud sisse vaimuliku apaatia rebase, mis on varastanud meie kodust palved ja palvused ning Pühakirja ja vaimulike raamatute lugemise. Sest vaid Jumal üksi suudab tänapäeval veel hoida koos perekonda ja kõrgel pereväärtusi, seepärast vajame me Teda meeleheitlikult. Ja ainult kristlikke väärtusi ise läbi elades suudame neid edasi anda oma lastele. Kihutagem siis see vaimuliku ükskõiksuse või loiduse kaval rebane kodust minema ja ärme lase teda enam iial sisse!
Nagu mõistate, kõik need väikesed ja suured rebased ohustavad nii meie käesolevat kui ka igavest õnne. Kuidas siis neist vabaneda?
2. REBASETÕRJE.
Kuidas vabaneda ebaviisakusest? Ole viisakas! Alati ja kõikjal, ka kodus.
Kuidas vabaneda tänamatusest? Ole tänulik! Alati ja kõikjal, ka kodus.
Kuidas vabaneda mõtlematusest? Pea alati meeles oma lähedasi ja mõtle alati enne, kui midagi ütled või teed!
Kuidas vabaneda ülehõivatusest? Jätkem mõned asjad tegemata, et meil oleks aega üksteise jaoks.
Kuidas vabaneda norimisest? Valvakem oma suud!
Kuidas vabaneda kritiseerimisest? Valvake oma südant!
Kuidas vabaneda televisiooni võimust? Asendage selle pildi vaatamine mõne mõtteka tegevusega!
Kuidas vabaneda vaimulikust apaatiast? Saagem sõbraks Jumalaga! Kuid Jumalaga sõbrustades saavutame veelgi enamat. Koos Temaga suudame me minema kihutada kõik väikesed ja suured rebased! "Selles kodus, kus on Jumal, seal on õnn!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv