.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6091)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Jaakobi kaevul I
09.05.2015 - (718)

Joh.4,3-6.8: "Siis Ta lahkus Judeast ja läks Galileasse. Aga Tal tuli Samaariast läbi minna. Siis Ta tuli Samaaria linna, mida hüütakse Sühhariks, põllu lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile. Seal oli Jaakobi allikas. Väsinuna teekäimisest istus siis Jeesus maha allika äärde. Oli arvata kuues tund. ... Ent Tema jüngrid olid läinud linna toidust ostma."
Jeesus tuli Juudamaalt, kus Tal oli olnud küll suurem edu kui Johannesel, kuid siiski oli vähe vilja. Preestrid ja rabid olid Ta hüljanud ning isegi jüngrid kahtlesid Tema jumalikkuses. Ta oli väsinud ja janus – pea kohal kõrvetas päike – ja jüngrid olid läinud Samaariasse toitu ostma. Jeesus istus Jaakobi kaevule. Teda piinas janu, aga kaev oli sügav ja kruusi polnud.
Pühakiri jätkab jutustust – Joh.4,7.9: "Siis tuleb Samaariast naine vett ammutama. Jeesus ütleb talle: "Anna mulle juua!" ... Siis ütleb Samaaria naine Temale: "Kuidas Sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?" Sest juudid ei lepi kokku samaarlastega." Vett nimetati Jumala anniks ning anda vett juua janusele rändurile peeti nii pühaks kohustuseks, et kõrbe araablased võisid kalduda kõrvale oma teest, et seda teha!
Nüüd aga oli olukord eriline – eriline juba selles mõttes, et küsijaks oli see, kes on teinud ookeanid ja jõed ja veeallikad. See oli Looja ise, kes küsis nüüd inimeselt Jumala andi! Kuid mitte sellepärast ei tekkinud siin diskussiooni. Pinget pakkus hoopis inimeste endi poolt loodud eriline olukord. Juba seda peeti kohatuks, kui üks mees kõnetas võõrast naist. Siin aga kohtusid juut ja samaarlane, kes ei tohtinud näidata omavahel üles mingisugust heatahtlikkust ega abivalmidust – isegi mitte siis, kui mõlemad vajasid ühte ja sama – Jumala andi, vett.
Jah, juudid ja samaarlased olid kibedad vaenlased, kes hoidusid nii palju kui võimalik igasugusest läbikäimisest. Rabid lubasid häda korral osta ja müüa, mitte aga laenata ega annina vastu võtta isegi mitte tükikest leiba või kruusi vett. Ei ole vist ülearune lisada, et sarnaseid barjääre kohtame tänapäevalgi ja neid on ehitatud isegi mõnede tänapäeva koguduste vahele. Jeesus tuli ka selleks, et ei oleks neid barjääre, ning et eluvesi oleks kättesaadav kõigile, kes seda vaid soovivad.
Jüngrid talitasid vastavalt traditsioonile, aga Jeesus astus üle vana raja. Ta hakkas vestlema Samaaria naisega, paludes temalt armuandi – vett. Jüngrid oleksid Teda ilmselt keelanud, oleksid nad vaid kohal olnud.
Jeesus küsib juua Samaaria naise käest. Viimane kohkub sellisest pöördumisest ning küsib hämmastunult – Joh.4,9: "Kuidas Sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?" Pühakiri lisab siia juurde veel: "Sest juudid ei lepi kokku samaarlastega." Näete, selline ebasõbralik suhtumine juutide ja samaarlaste vahel oli vastastikune. Siiski pole raske mõista, et enam süüdi selles lõhes olid juudid, kes ütlesid: Nad ei teeni ju Jumalat õigesti; nad ei pea ju kõiki Tema käske; nende jumalateenistuses on ebajumalateenistuse elemente; ja nad ei käi koos mitte Jumala koguduses Jeruusalemmas vaid kusagil eraldi. Tegelikult aga juudid ise ei lasknud neid kui roojaseid Jeruusalemma templisse; ja kui keegi julges selliselt templit "roojastada," siis ta tapeti!
Nüüd heidab see samaarlane seda lõhet kibedusega ette juudile. Juut aga nagu ei olekski õige juut ning hakkab keelatuga vestlema. Piiblist loeme – Joh.4,10: "Jeesus vastas ning ütles talle: "Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: anna mulle juua! siis sa paluksid Teda ja Ta annaks sinule elavat vett!" Naine ei mõista Jeesust. Miks Ta küsib minult vett, kui Ta ise võib seda anda mulle? Ja millega Ta seda ammutab, Tal pole ju ämbrit? Nii ta küsibki – Joh.4,11.12: "Isand, Sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav; kust Sa siis saad selle elava vee? Kas Sina oled suurem kui meie isa Jaakob, kes meile andis selle kaevu ja jõi sealt ise, samuti ta pojad ja ta lojused?"
Naine võrdleb oma kuulsat esiisa Jaakobit selle väsinud ränduriga. Siiski on temas tärganud mingi sümpaatia selle mehe vastu, keda ta ei nimeta enam põlgusega juudiks vaid austavalt Isandaks. See on heaks tunnuseks, et Jeesuse misjonitöö edeneb. Jeesusel on õnnestunud äratada samaarlanna uudishimu ja teatud usalduse.
Nüüd teeb Jeesus Samaaria naisele lausa jalustrabava pakkumise, öeldes – Joh.4,13.14: "Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle; aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!" Juudid oleksid sellise jutu peale tõstnud maast kive – sa ei austagi meie auväärseid esivanemaid! Ja mis jutt see on? Igaüks teab, et kaevust vett joonud inimene janutab jälle; kuidas see võikski teisiti olla. Kelleks sa ennast pead, pakkudes paremat vett?
Ka tänapäeva maailm on harjunud rahulduma sellega, mis kustutab janu vaid ajutiselt. Kirikussegi kutsutakse inimesi nagu kaevule, et kustutada nende hingejanu selleks korraks. Kristus aga tahab, et me ei jooks esiisade traditsioonide veest, vaid sellest elavast ja kosutavast veest, mida Tema ise meile annab – veest, mis saab meis veeallikaks, kustutades igaveseks meie hingejanu, ning mis hoovab igavesse ellu.
Samaaria naine on vaimustuses. Kuigi ta ei mõista veel Jeesuse sõnades peituvat vaimulikku mõtet, näeb ta Jeesuse pakkumises midagi eriti head ning sirutub lapselikult selle poole. Ta vastab Jeesusele õhinal – Joh.4,15: "Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks ega oleks mul vaja siia tulla vett ammutama!"
"Anna mulle seda vett!" Kontakt on saavutatud, inimese süda on avatud, ning Jeesus jätkab misjonitööd, ilmutades naisele tema tõelise vajaduse. Pühakirjast loeme – Joh.4,16-19: "Jeesus ütleb talle: "Mine kutsu oma mees ja tule siia!" Naine vastas ning ütles: "Minul ei ole meest!" Jeesus ütleb temale: "Sina ütled õigesti: mul ei ole meest! sest viis meest on sul olnud ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees; seda sa oled õigesti öelnud." Naine ütleb Temale: "Isand, ma näen, et Sa oled prohvet!""
Naise poolt Jeesusele antud hinnang järjest kasvab. Vestlust alustades oli Jeesus temale lihtsalt üks juut, nagu paljudele veel tänagi selles maailmas. Sõbraliku vestluse ja väärtusliku anni pakkumise järel hindab ta oma arvamuse ümber ja nimetab Jeesust juba austavalt Isandaks. Nüüd aga, kui Jeesus oli ilmutanud, et Ta tunneb teda läbinisti ja teab tema probleemi, nimetab naine Teda juba prohvetiks!
Nüüd näitas see Prohvet, et enne kui inimene võib saada osa tõelisest Jumala annist, mida Kristus igatseb anda, peab ta tulema patutundmisele ning tunnetama vajadust Päästja järele. Kuuldes Jeesuse sõnu, lõi naine värisema – keegi teab tema patte, kusagil peetakse nende kohta arvestust. Jah, taevas on teada iga meie mõte, sõna ja tegu. Ükskord tuleb meil kõigil seista kohtu ees ja anda aru.
Kust saada abi; kes võib meid aidata? Naine mõistis, et ainult Jumal võib teda aidata. Aga mida peab tema selleks tegema. Ta peab pöörduma Jumala poole ja Teda teenima, aga kus – ühed rääkisid ühtemoodi, teised teistmoodi. Ja nii ta küsibki nüüd Jeesuselt, kelles ta näeb prohvetit – Joh.4,20: "Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemmas olevat paik, kus tuleb kummardada!"
See oli üks tolle aja tähtsamaid vaidlusküsimusi juutide ja samaarlaste vahel. See on paljude jaoks vaidlusküsimus ka täna. Öeldakse: meie esiisad teenisid Jumalat selles koguduses, aga teie ütlete, et teie kogudus on see õige paik Jumala teenimiseks. Kus on tõde?
Enne, kui vastata sellele küsimusele, tutvume põgusalt nende kahe Piiblis mainitud kummardamise olemusega. Kuigi samaarlased kummardasid "sellel mäel" omateada elavat Jumalat, sisaldas nende jumalateenistus siiski paganliku päritoluga elemente – peamiselt kujude näol, mille all nad kujutasid elavat Jumalat. "Jeruusalemmas" kummardasid juudid elavat Jumalat rangelt Jumala käsu järgi, aga sellist siirast usku, nagu oli sellel Samaaria naisel, sellist inimlikku halastust, nagu oli halastajal samaarlasel (Luk.10,30-37) ja sellist tänulikkust, nagu oli kümnest ühel pidalitõvest tervekssaanul (Luk.17,11-19), neil ei olnud. Jumal käskis oma rahvast siiski teenida Teda Jeruusalemmas.
Analoogiline olukord valitseb ka tänapäeval. Kõikides kristlikes kogudustes peale adventkoguduse on õpetuses paganluse elemente – mõnes rohkem, mõnes vähem; mõned on oma jumalateenistusse toonud sisse koguni igasugused pildid, kujud ja ikoonid. Ka laialt levinud pühapäeva pidamisel või pühitsemisel pole vähimatki piibellikku alust. Ühed suhtuvad neisse kõrvalekaldumistesse Jumala Sõnast umbes nii: ega Jumalal ei ole midagi selle vastu... Teised püüavad tõestada, et see olevat koguni Jumala tahe...
Adventkoguduse õpetuses paganluse elemente pole – kui keegi arvab neid olevat, siis palun teatage sellest ka mulle – ja seda peetakse õigusega kristluse üheks kõige rangemaks usulahuks, kuid seejuures on siin rohkem kui mõnes teises koguduses kalduvust variseerlusele – eneseõigusele – ning meil tuleb õppida mõnedelt nii-öelda samaarlastelt usku, halastust ja tänulikkust.
Kuidas vastas naise küsimusele Jeesus ja millise vastuse annab Ta ühtlasi ka meie taolistele küsimustele, sellest edaspidi.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv