Ei ole aheldatud
09.06.2007 - (1646)

2.Tim.2,1-10: "Saa siis vahvaks, mu poeg, armus, mis on Kristuses Jeesuses! Ja mis sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate abil, see anna ustavate inimeste kätte, kes on osavad õpetama ka teisi. Kannata siis ühtlasi kurja kui Jeesuse Kristuse õilis sõdur! Mitte ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna ennast peatoiduse hankimise kimpu, muidu ta ei saa olla selle meelt mööda, kes ta on sõtta kutsunud. Ja kui keegi võitleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võitle seadusepäraselt! Töötaja põllumees peab kõige esiti viljast osa saama! Saa aru, mis ma ütlen! Ent Issand andku sulle arusaamist kõigest. Pea meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud, kes on Taaveti soost minu evangeeliumi järgi, mille pärast mina ka kannatan kurja, kandes isegi ahelaid otsekui kurjategija! Kuid Jumala sõna ei ole aheldatud! Sel põhjusel ma talun kõike nende pärast, kes on valitud, et nemadki saavutaksid õndsuse Kristuses Jeesuses igavese auga."
On asju, mida pole võimalik aheldada – jõude, mida inimene ei saa ohjeldada. Me ei saa takistada tuult puhumast, välku löömast ega seejärel müristamast. Me ei saa takistada Maakera pöörlemast ega tiirlemast. Nii on ka Jumala Sõnaga. Ükski maine ega põrgulik jõud ei suuda seda aheldada, takistada teostamast seda, milleks see on antud.
Meie täna loetud Pühakirja sõnad on kirjutatud apostel Pauluse poolt vangikongis. Millega ta teenis ära selle vangistuse? Ta kuulutas evangeeliumi. Ta jagas häid sõnumeid Jumala imelisest armastusest ja armust ning päästest. Ja selle kuriteo pärast ta arreteeriti!
See polnud esimene kord, kus ta leidis end vanglast evangeeliumi kuulutamise pärast. Kuid nüüd oli olukord siiski teistsugune kui kunagi varem. Ta oli surma mõistetud. Ja kuigi ta mõistis, et ta neist ahelaist ei pääse, ülistab ta siiski Jumala Sõna, mida pole võimalik aheldada. Tema ihu võib olla aheldatud mitme lukustatud ukse taha, kuid evangeelium on vaba – vaba tungima inimsüdameisse ja muutma elusid. Maailmas pole jõudu, mis saaks seda peatada. Isegi mitte keiserlik Rooma kogu oma vägevuses ei suutnud aheldada Jumala tõde.
Pauluse käed ja jalad olid aheldatud vangikongi seina külge, kuid Jumala Sõna oli vaba. Kirjas filiplastele ta tunnistab – Flp.1,12-14: "Aga ma tahan teada anda teile, vennad, et see, mis minuga on juhtunud, on andnud evangeeliumile veel rohkem hoogu, nõnda et kogu kohtukojas ja kõigile muile on saanud avalikuks, et ma olen ahelais Kristuse pärast ja et suurem osa vendi mu ahelate tõttu on saanud vahvaks Issandas ja palju rohkem julgevad kartmatult rääkida Jumala sõna."
See on nii ka tänapäeval.
Jumala Sõna ei ole aheldatud KANNATUSTEGA. Paulusel oli ikka veel hääl ja tema kaaslasel sulepea. Kõikjal maailmas on inimesi, kes on aheldatud voodisse, ratastooli, pimedusse või vangikongi, kust nad saavad ikka veel jagada Jumala Sõna. Inimeste surmgi ei takista evangeeliumi levikut. See kõlas edasi peale suurte apostlite ja reformaatorite surma; see kõlab edasi isegi peale tänapäeva suurte evangelistide surma! Mõnel jutlustajal näib olevat selline tunne, et kui ta sureb, siis sureb ka Jumala töö! Kuid see pole nii. See pole kindlasti nii. John Wesley on öelnud: "Jumal matab oma töömehi kuid jätkab oma tööd!"
Jumala Sõna ei ole aheldatud AJAGA. Maailm on igaveses muutumises. Mida kõik on inimesed näinud, teinud ja uskunud! Meie oma silme all muutub maailm peadpööritava kiirusega. Kuid Jumala Sõna püsib sellisena, nagu Ta on antud, ja on alati ajakohane, sest ta kõneleb inimsüdame peamisi vajadusi silmas pidades. Kõik muu võib muutuda ja kaduda, kuid Jumala Sõna jääb, nagu on kirjutanud prohvet Jesaja juba umbes 3 tuhat aastat tagasi, mis on iseenesest juba tõend selle fakti paikapidavusest – Jes.40,8: "Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!"
Jumala Sõna ei ole aheldatud TEADUSEGA. Räägitakse, et teadus on kummutanud Piibli väited. Tegelikult on olukord otse vastupidine. Teadus, eriti arheoloogia jätkab kinnituste leidmist Piibli väidetele. Teadlased muudavad pidevalt oma teooriaid ja seisukohti kõigi asjade alguse kohta – maa vanuse, elu tekkimise ja arenemise kohta – kuid Piibli Sõna jääb muutumatuks. Ja see pakub kõrgesti haritud teadlasele sedasama, mida ta pakub igale teisele inimesele – jõudu ja julgust tänaseks ning lootust ja kindlust homseks.
Öeldakse, et teadus pole oma klassikaliste meetoditega tõestanud Jumala olemasolu. See on õige. Kuid ta pole ka tõestanud Jumala mitteolemasolu! Samal ajal peab ta tunnistama mittemateriaalse maailma olemasolu. Ta ei saa seda mõõta ega seletada, kuid ta peab tunnistama, et see on olemas. Ja Piibel räägib sellest, milline see mittemateriaalne maailm on. Ja keegi, miski, isegi mitte teadus, ei saa selle väiteid kummutada. Võidakse kahelda, mitte uskuda, kuid mitte kummutada – tõestada, et see pole nii.
Isegi Jumala VAENLASED ei suuda seda aheldada ja takistada jõudmast inimesteni ning tungimast südamesse ja muutmast elu. Nad võivad seda rünnata ja pilgata, selle üle naerda, seda moonutada, isegi seda eitada või ignoreerida, kuid see püsib ikka ja teeb oma tööd.
Tseesari impeerium on kadunud, Rooma leegionid muutunud põrmuks, Napoleoni väed sulanud, samuti ka loendamatud saksa rügemendid, Egiptuse vaaraod on langenud, püramiidid, mis nad endile haudadeks ehitasid, vajuvad iga päevaga sügavamale kõrbeliiva. Tüürosest on jäänud järele vaid paljas kalju, kus kalamehed korrastavad oma võrke. Siidonist on jäänud vaid mõned varemed. Kuid Jumala Sõna püsib ikka kindlana. Kõik inimeste ettevõtmised, et seda hävitada, on ainult aidanud kaasa selle levikule. Piiblirahva valatud veri osutus vaid seemneks, millest võrsus veel rohkem piiblirahvast! Iga päev tõestab, kui ajutine on inimeste looming ja kui igavene on Jumala Sõna.
See Sõna, antud meile vana-aja jumalakartlike meeste läbi, ei ole nende looming. Nad andsid vaid edasi Jumala Sõna. Jumal oli juba enne aegade algust määranud, et Tema Sõna peab olema igavesti vaba ja kõigile kättesaadav, et ta võiks teostada oma töö. Prohvet Jesaja läbi ütleb Jumal – Jes.55,10.11: "Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!"
Kas pole mitte tore, et Jumala Sõna ei ole aheldatud? See on vaba selles maailmas, muutes kõigi elu, kes lasevad tal seda teha. Kui su elus on kriis, kellele või millele sa toetud? Kui sa oled oma emotsioonide tormisel merel, milline tuletorn näitab sulle, kus asub turvaline kallas? Enamus inimesi reageerib kriisiolukorras ühel viisil neljast, need on:
1. Põgenemine – see on üks probleemi eitamise vorme. Selleks pruugitakse alkoholi, tarbitakse narkootikume, sukeldutakse lõbutsemisse. Põgenetakse reaalsusest võimalikult kaugele. Kuid see reaalsus tuleb tagasi – ja järjest süngemana!
2. Küünilisus – lastes raskustel end matta, muutub inimene kibestunuks, pahuraks ja uskmatuks. Sõna "usaldamine" on talle tundmatu.
3. Humanism – lahenduse otsimisel toetub inimene vaid iseendale, oma sisemistele ressurssidele, mitte Jumalale.
4. Sukeldumine üleloomulikku – hakatakse tegelema astroloogiaga, spiritismiga, muututakse ebausklikuks.
Kõigi nende nelja tegevuse nõrkuseks on see, et need jätavad oma ohvri nii öelda varisevale liivale, mis varem või hiljem matab ta. Nii pole aga Jumala Sõnaga – evangeeliumiga. See laseb vangi vabaks – vabaks süütundest, meeleheitest ja ebakindlusest tuleviku suhtes. See pakub meile tulevikku ja lootust.
Kunagi juhtus Moskva teatris midagi ebatavalist, mis illustreerib evangeeliumi märkuandvat ja ümbermuutvat väge. Üks rahva lemmikuist Alexander Rostovtsev sai usklikuks, kui ta mängis Jeesuse osa pühadust-teotavas näidendis "Kristus smokingis." Ta pidi lugema kaks salmi mäejutlusest, võtma seljast mantli ja hüüdma: "Andke mulle mu smoking ja kaabu!" Aga kui ta luges sõnu: "Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse..." hakkas ta värisema. Selle asemel, et järgida näidendi teksti, jätkas ta lugemist Matteuse evangeeliumi 5. peatükist, ignoreerides kaasnäitlejate köhimist ja jalgadega trampimist. Viimaks tuli talle meelde salm, mille ta oli õppinud pähe lapsena kirikus käies, ning ta hüüdis: "Jeesus, mõtle minule, kui Sa tuled oma kuningriiki!" Enne kui eesriie jõudis langeda, jõudis näitleja Rostovtsev paluda Kristust oma isiklikuks Päästjaks!
Kuna Jumala Sõna pole võimalik aheldada, mida ma peaksin siis tegema? Kuna see on Jumala hääl, Tema sõnum meile, siis peaksin ma selle VASTU VÕTMA – sellisena, nagu see on, Jumala Sõnana, autoriteetse sõnumina. See vastab kõigile elu põhilistele küsimustele: Kes ma olen? Miks olen ma siin? ja Kuhu ma lähen, ehk Mis minust saab? Ma peaksin seda USKUMA. Seda võib usaldada, selles pole pettust. "Kes usub Temasse, ei jää häbisse!" kirjutab Paulus (Rom.9,33). Ma peaksin selle järgi ELAMA. Vähe on vaid selle kuulamisest või lugemisest. Ole selle sõna järgi tegija. Lase selle põhimõtteil juhtida ja kujundada oma elu. Ja JAGA SEDA. Jaga seda nii oma sõna kui eluga. Ja muidugi ka kirjutatud Sõnana.
Üks kolportöör, kes müüs Piibli üksikuid raamatuid, sattus pimedal õhtul röövli kätte, kes tema üle naerdes käskis tal need raamatud põletada. Olles süüdanud lõkke, küsis kolportöör luba lugeda igast raamatust valjusti ette ühe väikese lõigu, enne kui see visatakse tulle. See idee näis röövlile lõbusana ning ta lubas tal seda teha. Kolportöör luges ühest raamatust 23. Laulu. Teisest raamatust luges ta loo halastajast samaarlasest. Kolmandast Pauluse hümni armastusele. "Need on head raamatud. Neid me ei põleta. Anna need mulle!" oli röövli reageering. Nii ta võttiski need kõik endale – oli ta ju röövel! Lihtsalt võttis ja kõik! Kuid mõned aastad hiljem kohtas kolportöör jälle seda meest, kellest oli vahepeal saanud piiblitööline! Piibli lugemine oli teinud tema elus ime.
Tänu Jumalale, et Tema Sõna ei ole aheldatud. See on meie käes ja valgustab meie teerada ning pakub meile tulevikku ja lootust.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv