.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6051)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


"Horisontaalne" jumalateenistus
09.06.2012 - (862)

Me oleme tulnud jumalateenistusele. Kuid jumalateenistusel on mitu palet ehk see hõlmab paljusid asju ja see toimub mitte ainult siin kirikus. Möödunud hingamispäeval peatusime põhiliselt selle "vertikaalsel" aspektil ja tegime hästi, sest see on jumalateenistuse juures kõige olulisem – Jumala teenimine ehk kummardamine, Tema tänamine, kiitmine, austamine ja ülistamine. Kuid jumalateenistusel on ka "horisontaalne" aspekt, mis pole sugugi tähtsusetu – omavahel osaduses olemine. Luukas kirjutab algristikogudusest – Apt.2,42: "Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse."
Osaduses olemine tähendab vastastikust lähedast suhtlemist, üksteisega jagamist, üksteise teenimist ja Piiblis on palju kirjakohti, mis sellest räägivad. Täna ma valisin oma jutluse tulipunkti 16. peatüki Paulus kirjast roomlastele, kus on korduvalt kasutatud sõna "tervitage." 16. salmis kutsub Paulus üles: "Tervitage üksteist püha suudlusega" ja kogu see peatükk on täis inimeste nimesid, keda oli vaja tervitada.
On inimesi, kes ootavad või lausa nõuavad teiste tähelepanu. Jeesus ütles variseridele taunivalt, et "te armastate esimest istet kogudusekodades ja teretusi turgudel" (Luk.11,43). On inimesi, kes oma käitumisega ütlevad: "Siin MA olen! Kas te märkasite mind?" Aga on ka inimesi, kes (oma käitumisega) ütlevad: "Siin SA oled. Ma märkasin sind!" Variserid olid "siin ma olen" rahvas, kes alati mõtles iseendale ja soovis, et inimesed neid märkaksid; Jeesus aga oli "siin sa oled" inimene, kes alati mõtles teistele, kes pani tähele teisi.
Vaadelgem siis pisut lähemalt seda kristliku elu ja jumalateenistuse "horisontaalset", üksteisega suhtlemise ja osaduses olemise ning üksteise "tervitamise" aspekti. Miks on see nii oluline? Mida me sellega saavutame või mida me sellega teeme?
1. ME TUNNUSTAME INIMESI.
On see inimestele oluline? Muidugi on! Vägagi! Vaadake, kuidas seda teeb apostel Paulus roomlastele kirjutatud epistli viimases peatükis! Vast on see ka üks tema edukuse saladus misjonitöölisena? Rom.16,3-7: "Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mitte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, ja kogudust nende majas. Tervitage Epainetost, minu armast, kes oli esimene Aasias pöörduma Kristuse poole. Tervitage Maarjat, kes on palju vaeva näinud teie eest. Tervitage Andronikost ja Juuniust, minu sugulasi ja kaasvange, kes on kuulsad apostlite hulgas ja kes enne mind on olnud Kristuses."
Kui palju nimesid! Iga nime taga on inimene. Piibliuurijad on leidnud, et pooled siin nimepidi mainitud inimestest olid kas orjad või naised – inimesed, kel oli tolle aja ühiskonnas väga madal koht ja väike mõju. Aga Paulus teadis, et "Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest" (Gal.2,6). Jeesuse vend Jakoobus kirjutab koguni, et "kui te peate ühest rohkem lugu kui teisest, siis te teete pattu" (Jak.2,9). Tunnusta inimest, kes on tunnustamist väärt – olgu ta suur või väike, rikas või vaene!
Tervitades inimest me tunnustame teda. Me näitame, et paneme teda tähele. Me anname mõista, et ta on meile oluline. See on eriti aktuaalne tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed kipuvad eemalduma üksteisest. Perekonnadki ei püsi enam koos ning inimesed vahetavad tihti elu- ja töökohti. Nii on maailm täis inimesi, kes tunnevad end oma kogukonnas üksildaste ja võõrastena. Nad sooviksid sõpru kogukonnas, kuid kohtavad kõikjal aedu enda ja naabrite vahel, sest igaüks tahab privaatsust. Nad loodavad leida sõpru töö juures, kuid seal valitseb mentaliteet "koer sööb koera," s.t. igaüks võitleb oma karjääri ja heaolu eest, olles valmis teise jalge alla tallama või koguni alla neelama! Siis tulevad nad kirikusse – ja mida nad sealt leiavad? Ei palju erinevat! Ikka tuttavad suhtlevad tuttavatega, jättes võõrad tihti tähelepanuta, või tervitades neid vaid põgusalt viisakuse pärast.
Kui kosutav ja julgustav on inimesele, kui keegi paneb teda tähele, tervitab teda ja tunneb huvi tema tegemiste vastu ning tunnustab teda kas või sellepärast, et ta otsustas astuda sisse kiriku uksest!
Jeesus pani tähele inimesi ja tunnustas neid; Paulus pani tähele inimesi ja tunnustas neid ning meiegi kohus ja eesõigus on märgata inimesi ja tunnustada neid. Nii saavad sõpru endale mitte ainult võõrad inimesed, vaid ka meie ise! Sõprus on ju vastastikune, valmistades rõõmutoovat osadust mõlemale poolele.
Kuid me teame oma kogemustest, et sõprus ei sünni päevapealt, liiatigi siis ühe- või paarikordsest tervitamisest, mõne sõna vahetamisest. Sõprus on pikaajalise suhtlemise tulemus. Just selleks ongi meil kirikus palju mitmesuguseid koosolekuid ja koosviibimisi, kaasaarvatud hingamispäevakool ja armastussöömaajad. Selleks on väikesed grupid ja kodugrupid ning paljud osakondade poolt korraldatud üritused. Nii õpime me üksteist tundma ja hindama. Ja see annab meile võimaluse tunnustada inimesi nimeliselt, nagu seda tegi apostel Palus. Me võime ette kujutada, kui hästi pidi see mõjuma inimestele, kes kuulsid selles Pauluse kirjas oma nime. Kindlasti innustas see neid olema veelgi agaramad Issanda töös! Nii jõuame me teise asja juurde, mida me tervitamisega teeme:
2. ME TUNNUSTAME INIMESTE SOORITUSI.
Paulus tunnustas mitte ainult inimesi, nimetades neid nimepidi, vaid ka nende sooritusi – tegemisi ja saavutusi. Juba esimestes salmides (Rom.16:1, 2) kirjutas ta: "Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele."
Ma kujutan ette, kuidas väikest Kenkrea kogudust läbis kahin, kui selle liikmed kuulsid oma kogudust mainitavat nimepidi suure apostli Pauluse kirjas suurele kogudusele tolle aja maailma pealinnas Roomas. Kindlasti innustas see tunnustus neid olema veelgi innukamad Issanda töös, et neist lähtuks veelgi selliseid tublisid liikmeid nagu Foibe! Ja mida pidi tundma Foibe? Kindlasti võeti ta vastu rõõmuga pealinna kogudusse, kui juba apostel Paulus ise tunnustas teda ta tubliduse pärast!
Inimese saavutuste tunnustamine innustab teda alati veelgi suuremateks tegudeks, see otsekui annab jõudu, samal ajal kui kritiseerimine teeb käed nõrgaks. Nii suur võim on meie sõnadel – nii suust välja öelduil kui ka paberile kirjutatuil. Mõni arvab, et inimest on võimalik muuta paremaks, kui me kritiseerime iga tema väärat tegu. See pole õige. Hoopis inimese heategude tunnustamine paneb inimese kasvama vaimse ja vaimuliku küpsuse poole.
Nii et, tervitades kedagi me tunnustame teda ja ta sooritusi. Ja sel on kindlasti positiivne, ülesehitav mõju.
3. ME VÄLJENDAME ARMASTUST.
Juba sissejuhatuses sai mainitud 16. salmi (Rom.16.ptk): "Tervitage üksteist püha suudlusega!" Kuidas me sellesse suhtume? Me võime mõelda: "Heldeke, mis seal koguduses toimus!" Või: "Tore, mõnus, sõbralik seltskond!"
Ilmselt ei ole Paulus siin rajamas teoloogiat UT kristliku koguduse jaoks, mis teeb kohustuslikuks kirikus üksteise suudlemise! See oleneb ikka väga palju ajastust ja kultuurist. Paulus ütleb lihtsalt: "Olge tähelepanelikud üksteise suhtes! Tervitage üksteist armastuses!" Tol ajal ja tolles kultuuris oli püha suudlus tavaline ja aktsepteeritud tervitamise viis. Me võime seda näha veel tänapäevalgi erinevais maailma paigus, kus see "suudlus" ei kätke tavaliselt isegi mitte ühepoolset huultega kontakti, vaid lihtsalt kerget põsega puudutust. Meie kultuuris teeb selle sama asja ära käepigistus või äärmisel juhul embamine. Muidugi pole keelatud ka "püha suudlus" – nii kaua, kui see on püha! Mõte on aga see, et inimesed on alati vajanud armastust ja seoses sellega mingit füüsilist puudutust.
Jeesus teadis seda ja seepärast ei olnud Ta kitsi puudutuste jagamisega. Ta embas lapsi, suudles isegi oma äraandjat ja puudutas isegi pidalitõbiseid. Ka tänapäeval on palju neid, kes igatsevad nii väga puudutust – vanad, vaesed, haiged –, kuid kahjuks saavad nad seda nii vähe. Jeesus ei kõnni enam siin maa peal! Või siiski – äkki oleme meie Tema esindajad?
Jeesus ütles: "Armastage kõiki, isegi oma vaenlasi!" Me peame seda kuidagi välja näitama, kas või käepigistusega tervitades! Kuid kas meil peab olema vaenlasi? Oleme ju kõik vennad ja õed ning sõbrad. Siis väljendagem oma armastust üksteise vastu kohase puudutusega!
4. ME ÕNNISTAME.
Üksteist tervitades me õnnistame üksteist. Paulus lõpetab kõik oma kirjad tervituste üleandmise ja kirjasaaja õnnistamisega. Vaatluse all olevas kirjas roomlastele teeb ta seda koguni mitu korda, juba 15. ptk lõpus: "Aga rahu Jumal olgu teie kõikidega! Aamen" (Rom.15,33) ja ka 16. ptk. lõpus: "Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie kõikidega! Aamen" (Rom.16,24). See oli Pauluse tava, tervitada kõiki oma sõpru armu ja rahu sooviga. Nii ta õnnistas neid.
Ka meie ei peaks olema kitsid õnnistamisega. Mõni inimene muretseb selle pärast, keda ta võib õnnistada. Aga ma küsin: Keda me ei või õnnistada? Kas on olemas sellist inimest, keda Jumala Sõna ei luba meil õnnistada? Õnnistamine ei tähenda inimese tegude heakskiitmist. Õnnistamine tähendab talle Jumala armu ja rahu soovimist. Seda sobib teha alati ja kõigile! Eriti vaenlastele! Paulus kirjutab selles samas kirjas roomlastele – Rom.12,14: "Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke!"
Tervitage ja ühes tervitusega õnnistage! Üks noor pastor jutustab oma kogemusest lennujaamas, kuhu ta läks vastu oma sõbrale. Oodates sõbra saabumist, sai ta osa ühest erilisest kohtumisest vahetult tema kõrval. Lennukilt saabunud pereisa tervitas talle vastu tulnud peret. Pannud käest maha oma kaks kohvrit, laskus ta kükakile, krabas oma embusesse umbes 6-aastase poja ja kallistas teda pikalt. Seejärel, ikka veel kükakil, vaatas ta pojale hoolega silma ja ütles: "On nii hea sind jälle näha. Ma nii igatsesin su järele!" Poeg naeratas vastu ja sosistas: "Mina ka, issi!"
Mees ajas end püsti, vaatas silma oma umbes 10 aastasele pojale, toetas oma käega ta lõuga ja ütles: "Sa oled juba päris mees, Ants. Ma olen sinu üle nii uhke!" Seejärel kallistasid ka nemad palavalt.
Kõike seda vaatas pealt ema süles istuv umbes pooleteist-aastane tütar, kes ootas elevil oma korda, et emmata koju tagasi tulnud isa. Kui isa pöördus tema poole: "Tere, mu silmatera!" ja võttis ta sülle, klammerdus tüdruk isa rinnale sellise kiindumusega, sellise rahuldustundega, nagu oleks täitunud tema suurim unistus. Nad kallistasid pikalt.
Seejärel ulatas isa pisitütre oma vanema poja sülle ja ütles naise poole pöördudes: "Kõige parema jätsin ma kõige viimaseks!" ning andis oma naisele pikima suudluse, mida noor pastor eales näinud. Seejärel vaatas mees oma naisele silma ja ütles: "Ma armastan sind nii väga!" Nad seisid seal kaua, hoides teineteisel käest ja vaadates mesimagusalt üksteisele otsa. Nad näisid vast-abiellunutena, kuid lastest oli näha, et nad olid olnud abielus oma tosin aastat.
Noor pastor oli hämmelduses ja eneselegi üllatuseks küsis noorpaarilt: "Kui kaua te olete olnud abielus?"
"Kaksteist aastat," vastas mees.
"Või nii! Ja kui kaua te olete olnud kodunt ära?"
"Kaks tervet päeva," vastas mees naeratades, ikka veel särades kohtumisrõõmust.
Kaks päeva! Noor pastor oli rabatud. Tervitamise südamlikkusest võis järeldada, et nad polnud näinud üksteist vähemalt mitu nädalat, kui mitte kuud! Teadmata, mida selle peale öelda, pomises ta omaette: "Ma loodan, et ka minu abielu on sama kirglik 12 aasta pärast!"
Mees lakkas naermast, vaatas noorele pastorile otse silmi ja ütles: "Ära LOODA, sõber... OTSUSTA!" Seejärel naeratas ta jälle, surus noore pastori kätt ja ütles: "Jumal õnnistagu sind!"
Õnnelik perekond lahkus; mees vaatas neile järele ega märganudki, kui saabus ta sõber. "Mida sa jõllitad, nii et sa ei märganudki mind?" küsis sõber.
"Minu tulevikku," vastas noor pastor.
Ta soovis samasugust peret. Enam ta ei lootnud, et see saab olema samasugune; ta otsustas, et see peab olema samasugune! Aga selleks on vaja pidevalt ehitada armastavaid suhteid. Ja see on "horisontaalse" jumalateenistuse parim osa!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv