.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Sõltumatus või sõltuvus?
09.07.2011 - (900)

4.Ms.23,26.27: "Bileam aga vastas ja ütles Baalakile: "Eks ma ole sulle rääkinud ja öelnud: ma pean tegema kõike, mida Jehoova käsib?" Siis Baalak ütles Bileamile: "Tule nüüd, ma võtan sind ühes teise paika. Vahest on see õige Jumala silmis, et sa nead rahva mulle sealt!""
4. juulil tähistasid Ameerika Ühendriigid Iseseisvuspäeva. Aastaid tagasi, 1776. aastal võttis Ameerika Ühendriikide kongress vastu Sõltumatuse Deklaratsiooni. Nad kuulutasid end sõltumatuks Suurbritanniast. Kuid mitte sõltumatuks Jumalast. Tegelikult nõudsid nad sõltumatust Inglise kroonist just Jumalast antud inimõigustele toetudes. See on sisse kirjutatud juba nende Iseseisvuse Deklaratsiooni.
Tähelepanuväärne on ka see, et esimene asi, mida põhiseaduse parandusega täpsustati, oli usuküsimus. 1. parandus algab sõnadega: "Kongress ei anna välja ühtegi seadust, milles kiidetakse heaks mõne religiooni kehtestamine või keelatakse mõne usundi vaba praktiseerimine." Ustavus Jumalale ja usuvabadus said selle riigi üheks alustalaks.
Maailmas pole tõenäoliselt teist riiki, mis oleks oma algusaastail olnud sedavõrd kokku põimunud religioossete uskumustega, kui seda olid Ameerika Ühendriigid. Inimesed, kes tulid Euroopast elama Ameerikasse, tulid siia peamiselt usuvabaduse otsinguil. Nende eesmärgiks oli riik ilma kuningata ja kirik ilma paavstita! Nad riskisid eluga, jätsid oma kodud Vanas Maailmas, ületasid purjelaevadel ookeani, sest nad soovisid õigust kummardada ja teenida Jumalat vastavalt oma südametunnistuse häälele.
Lugedes selle riigi varast ajalugu, saab selgeks, et praktiliselt kõik toimus tolle aja inimeste sügavate religioossete veendumuste järgi. Koolides oli peamiseks õpperaamatuks Piibel ja suur osa klassiruumides toimunud vestlustest käis Jumala ümber. Lapsed õppisid lugema Jumala Sõnast.
Kui te külastate Ameerika Kongressi hoonet, ei saa te mitte märgata Pühakirja tekste kõikjal selle seintel. Kui te lööte pilgu ükskõik millisele USA rahatähele, loete sealt: "Me loodame Jumala peale." Kongress alustab ikka veel oma istungeid palvega. Muuseas, käesoleval hetkel on USA Senati kaplaniks adventistist pastor Barry Black!
Lugedes selle rahva varastest juhtidest, leiame, et nad langesid ikka ja jälle häbenematult oma põlvedele, otsides enne tähtsate otsuste tegemist Jumalalt tarkust ja väge. President John Quincy Adams kirjutas: "Ameerika Revolutsiooni suurim au seisnes selles, et see ühendas kristluse põhimõtted valitsemise põhimõtetega." Enamus ameeriklasi peab end ikka veel "Üheks rahvaks Jumala juhtimise all." President Thomas Jefferson on öelnud: "Kas rahva vabadusi võib pidada kindlaiks, kui oleme kõrvaldanud nende ainsa kindla aluse, veendumuse inimeste meeltes, et need vabadused on and Jumalalt?"
Möödunud aastate jooksul on aga toimunud palju muutusi. See kristlik rahvas, kes juhib maailma vabaduse ja inimõiguste nõudmisel, on maailmas juhtival kohal ka abielulahutuste, abortide, alkoholi ja narkootikumide tarbimise ning vägivaldsete kuritegude vallas. Võidutseb ebamoraalsus, homoabielud on legaliseeritud, need isegi laulatatakse kirikus! Kui kaugele on küll mindud sellest algsest piibliusust!
Need muutused on võtnud tõsiseks isegi Ameerika koomiku George Carlini, kes ühes esinemises muuseas ütles: "Meie rahva paradoks on, et meil on nüüd pikemad hooned aga lühem kannatlikkus; meil on suuremad majad, kuid väiksemad perekonnad; meil on rohkem mugavusi, kuid vähem aega; meil on rohkem teaduskraade, kuid vähem mõistlikkust, rohkem teadmisi, kuid vähem arusaamist, rohkem eksperte, kuid veelgi rohkem probleeme. Me oleme õppinud, kuidas teenida elatist, kuid mitte kuidas elada. Me kulutame liiga hoolimatult, sõidame liiga kiiresti, saame liiga vihaseks, loeme liiga vähe, vaatame televiisorit liiga palju, palvetame liiga harva. Me oleme suurendanud oma vara, kuid vähendanud väärtusi. Me räägime liiga palju, armastame liiga vähe ja vihkame liiga sageli. Me oleme puhastanud oma õhu, kuid saastanud oma hinge."
Mis juhtub rahvaga, kes selliselt eemaldub Jumalast? Seda pole raske ära arvata, sest Piiblis on sellekohaseid näiteid küllaga. Ka Iisrael alustas Jumala rohkete õnnistustega. Jumal tõotas õnnistada Aabrahami – 1.Ms.12,2.3: "Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"
Aabrahami sugu – Iisraeli rahvas – kasvas dramaatiliselt ja koges rikkalikke Jumala õnnistusi, hoolimata sellest, et kõik ei läinud kaugeltki nii, nagu Jumal soovis. Aga siiski, seistes Tõotatud Maa piiril, Jumal ikka veel õnnistas neid ja keelas ära nende needmise. Mäletate seda lugu, kuidas moabiitide kuningas Baalak meelitas prohvet Bileami kingitustega, et see neaks ära Iisraeli rahva, kuid Jumalast inspireerituna Bileam hoopis õnnistas seda (4.Ms.22.-24. ptk.).
Jumala õnnistusele toetudes võitles Iisrael endale vabaduse, sõltumatuse teistest rahvastest ja riikidest ning algus oli üsnagi lootustandev. Mõnda aega pidas see rahvas oma kuningaks Jumalat, kes valitses kohtumõistjate kaudu. Siis aga nõuti kuningat ning ehkki Taaveti ja Saalomoni aegadel peeti end veel üsnagi sõltuvaks Jumalast, oli siiski Jumalast eemaldumine juba selgesti tajutav.
2. Kuningate ja 2. Ajaraamatus räägitakse juba kahest kuningriigist – Põhja- ja Lõunakuningriigist, Iisraelist ja Juudast, sest peale Saalomoni surma toimus kodusõda, mille tulemusena kuningriik jagunes kaheks.
Lugedes Põhjakuningriigi ajalugu, võime leida, et iga kuningas oli halb. Iga valitseja mässas Jumala tahte vastu, kuni lõpuks 722. aastal e. Kr. Jumal tegi sellele riigile lõpu. Lõunakuningriigi suhe Jumalaga oli pisut erinev. Olid head kuningad ja halvad kuningad. Mõned tegid Jumala tahtmist, teised mitte. Nii läks rahvas kord Jumalast eemale, siis jälle kahetses ja tuli Jumalale ligemale. Nii Jumal kannatas nendega pikemalt, ikka lootes parimat.
Kuningas Manasse ajal aga läksid asjad päris hulluks ka Lõunakuningriigis ehk Juudas. 2.Kun.21,1-3 võime lugeda: "Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Hefsiba. Tema tegi kurja Jehoova silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest. Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mis ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile, valmistas Ashera kuju, nõnda nagu Iisraeli kuningas Ahab oli teinud, ja ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid."
Ka tema poeg Aamon, kes valitses ainult kaks aastat, polnud temast parem. 2.Kun.21,20 kirjutab temast: "Tema tegi kurja Jehoova silmis, nõnda nagu tema isa Manasse oli teinud."
Nii kestis kohutav Jumalast ärataganemine 57 aastat! Rahvas juhiti ära elava Jumala teenimise juurest teenima paganlikke ebajumalaid. Peaaegu kogu rahvas seoti nõidusega. Nad kuulasid astrolooge, spiritiste ja meediume. Kõik see on toimunud ka Ameerikas! Ameerikat loetakse kaasaegse spiritismi sünnipaigaks. Seal sündis ka New Age, mis nüüdseks on levinud kõikjale. Kõik uus näib tulevat Ameerikast! Ameerika näib maailma juhtivat kõiges!
Kirjeldades Juuda langust, ütleb Piibel, et "Manasse valas ka väga palju süütut verd, kuni ta Jeruusalemma oli täitnud äärest ääreni" (2.Kun.21,16). Elu ei peetud enam pühaks, nagu see on kujunenud välja ka tänapäevases Ameerikas, mis juhib maailma abortide rohkuses, lisaks teistele veristele kuritegudele!
Koos paganlusega levis kuningas Manasse ajal kiiresti ka seksuaalihade rahuldamine väljaspool abielu. Abielu lakati pidamast pühaks igaveseks sidemeks. Levisid perverssused. Ka see on üheks tänapäeva Ameerika kaubamärgiks, mis on sealt levimas üle kogu maailma!
Ja mida ei saa ka mainimata jätta – miks õieti sai võimalikuks nii suur Jumalast ärataganemine Manasse ja Aamoni ajal – oli Jumala manitsuste ja hoiatuste eiramine. Jumal armastas Juudat ja saatis sinna prohveteid, kes neid lakkamatult noomisid ja õpetasid, mida teha, kuid nad ignoreerisid neid ja nende sõnumeid. Ja see sama on juhtunud ka Ameerikas. Jumal lasi ka viimase aja äratusliikumisel – adventliikumisel – sündida Ameerikas, saates ka prohveti, kuid vähesed on sellest hoolinud. Enamus on valinud Jumala käskude eiramise ja liberaalse elustiili.
Mida võttis Jumal ette Juudaga? Hoolimata mõnedest headest kuningates, kes pärast Manasset ja Aamonit valitsesid, nagu näiteks Joosia, kes püüdis läbi viia põhjalikku usupuhastust, teatab Pühakiri – 2.Kun.23,26.27: "Ometi ei pöördunud Jehoova oma suurest tulisest vihast, kui viha kord oli süttinud põlema Juuda vastu kõige selle vihastusväärse pärast, millega Manasse teda oli vihastanud. Ja Jehoova ütles: "Ma kõrvaldan ka Juuda oma palge eest, nõnda nagu ma kõrvaldasin Iisraeli, ja ma hülgan Jeruusalemma, selle linna, mille ma olen ära valinud, ja koja, mille kohta ma olen öelnud: "Seal olgu mu nimi!""
Nii tulid 586. aastal babüloonlased ja vallutasid ning hävitasid Jeruusalemma, tappes osa elanikke ja viies teise osa vangi – just nagu prohvetid oli hoiatades ennustanud.
Huvitav, kas prohvetid on midagi ennustanud ka Ameerika Ühendriikide kohta? Juba sajandeid on piibliuurijad leidnud, et Ilmutusraamatu 13. ptk. teise poole prohvetikuulutus räägib just Ameerika Ühendriikide esilekerkimisest lõpuajal ja selle muutumisest talle-sarnasest riigist lohe, s.o. Saatana keelt rääkivaks riigiks. Kuulge – Ilm.13,11-18: "Ja ma nägin teist metsalist tõusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel ja ta rääkis nagu lohe. Ja ta teeb kõik esimese metsalise [paavstluse] võimuga tema ees. Ja ta teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardavad esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud. Ja ta teeb suuri tunnustähti, nõnda et ta inimeste ees laseb tuldki tulla taevast alla maa peale. Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustähtedega, mis temale on antud teha esimese metsalise ees, ning käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele, kellel oli mõõga haav ja kes virgus ellu. [Seda on tõlgendatud kui paavstluse sarnase protestantlike kirikute ühenduse loomist.] Ja temale anti meelevald anda metsalise kujule vaim, et ka metsalise kuju räägiks ja teeks, et need, kes iialgi ei kummarda metsalise kuju, ära tapetaks [usuvabadus kaotatakse]. Ja tema teeb, et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, ja et ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv. Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus."
Me ei hakka täna seda prohvetikuulutust üksipulki seletama; pealegi on seda üsna ohtlik teha enne selle lõplikku täitumist. Aga me võime sellest teada, et kahjuks lähevad Ameerika Ühendriigid Piibli usust järjest kaugemale, langedes ära Jumalast nagu kord Iisrael ja Juuda ning Jumal on sunnitud mõistma kohut selle riigi üle – nagu iga teise riigi ja inimese üle, kes Temast ära taganevad.
Täna kuulutavad Ameerika Ühendriigid taas oma sõltumatust ja on uhked selle üle, kuid kahjuks kuulutatakse seal liiga palju ka sõltumatust Jumalast ja Tema tahtest ning sellel saavad olla vaid traagilised tagajärjed. Meiegi rõõmustame siin Eesti riigis oma sõltumatuse üle ja äsja tähistasime meiegi oma vabaduse kättevõitmise aastapäeva. Kuid ka meil on oht minna oma sõltumatuse nõudmises liiga kaugele. Mõistlikum on mõelda rohkem oma sõltuvusele Jumalast ja elada alandlikult Tema ees, tehes Tema tahtmist.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv