Jumalateenistus
09.08.2014 - (1322)

Jumala rahvas koguneb igal nädalal jumalateenistuseks – paljudes kirikutes koguni mitu korda nädalas. Meiegi koguneme siin kolm korda nädalas: reede õhtul, hingamispäeva hommikul ja hingamispäeva õhtul. Miks me nimetame neid kooskäimisi jumalateenistusteks? Kas me teenime siin Jumalat? Kuidas me Teda teenime?
Tavaliselt mõistetakse teenimise all kellegi heaks töötamist mingi palga eest. Mida head saame me Jumalale teha ja mida me sellega ära teenime? Siin me leiame, et Jumala teenimine erineb päris palju inimeste, firmade või riigi teenimisest. Jumal isiklikult ei vaja meie teeneid; Ta saab väga hästi hakkama ilma meieta. Aga, vaat, meie ligimesed vajavad meie teeneid ja meie ise vajame teenimise kogemust, et elada siin maailmas täisväärtuslikku elu ja sobida kord elama uues maailmas. Igavene elu ei ole palk meie töö eest, vaid "Jumala armuand" (Rom.6,23) neile, kes Teda armastavad – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Laseme Jumala Sõnal endal öelda, mida siis mõista jumalateenistuse all. Jeesuse vend Jakoobus kirjutab – Jak.1,27: "Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna." Kas ei kõla siit vastu Jeesus sõnad: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mat.19,19)? Aita endast nõrgemaid! See on puhta ja laitmatu jumalateenistuse esimene osa. Teine osa on: hoia end maailmast reostamatuna! Ela moraalselt ja kõlbeliselt puhast elu! Ja Jakoobus toob siinsamas sellest ühe näite – Jak.1,26: "Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine." Ka keel tuleb anda Jumala teenistusse, kasutades seda Jumala austamiseks ja ligimese õnnistamiseks. Me ju teame, et keelega on võimalik teha palju kurja, kuid õigel kasutamisel ka palju head! Tegelikult kutsub Jumala Sõna meid üles andma end ülepea Jumala teenistusse. Paulus kirjutab – Rom.12,1: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus."
Ärme iial unusta, et Jumala teenimine seisneb eelkõige ligimese teenimises ihu ja hingega – iga päev ja igal ajal! Jumala kohtus nõutakse meilt aru eelkõige just selles asjas, nagu selgub Jeesuse kirjeldusest Suurest Kohtupäevast (Mat.25,31-46). Kuid jumalateenistusel ehk kristlaste kogunemisel lisanduvad sellele veel mõned aspektid. Ja nende juures ma tahaksingi täna peatuda veidi lähemalt.
Apt.20,7-12 kirjeldatakse üht kristlaste jumalateenistust: "Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni. Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna. Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: "Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!" Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele. Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud."
Nagu te mõistate, polnud tegemist tavalise hommikuse jumalateenistusega. Te ju ei kujuta ette, et ma kõneleksin teile siin keskööni! Ja söögilaua ääres veel järgmise hommikuni! Te ei jaksaks nii kaua kuulata – ja mina ei jaksaks kõnelda! On päris selge, et jutt on õhtusest jumalateenistusest, mis venis tavatult pikaks – ja seda heal põhjusel: Paulus kavatses järgmisel päeval jätkata oma misjonireisi ja kõigil oli kahju temast lahkuda. Nii toimus pärast jumalateenistust ka veel armastussöömaaeg ehk koguduseliikmete seltskondlik koosviibimine söögilaua ääres, mis kestis kuni hommikuni. Kui oli tegemist õhtuse jumalateenistusega "esimesel nädalapäeval," siis saab jutt olla vaid hingamispäevaõhtusest jumalateenistusest, mis toimus peale päikeseloojangut, mil Piibli kohaselt algab nädala esimene päev.
Mida see kirjakoht siis kõneleb kristlaste jumalateenistusest?
1. SELLEGA TÄHISTATI MIDAGI.
Kogunedes hingamispäeval, tähistame me Jumala suuri tegusid; kõigepealt loomistööd, mille tähistamiseks hingamispäev algselt antigi. Neljas käsk Jumala kümnes käsus ütleb: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle." (2.Ms.20,8-11).
Kuid hingamispäeval tähistame me ka Jumala lunastustööd, sest nii nagu Jumal hingas seitsmendal päeval peale maailma loomist, hingas Jeesus ka nädala seitsmendal päeval pärast inimeste lunastamist. Igal aastal tähistame me Suurt Reedet, mis tuletab meelde, et Jeesus suri ühel reedesel päeval umbes 2000 aastat tagasi meie eest, lunastades meie patud. Samuti tähistame me igal aastal Ülestõusmispüha, mis kõneleb sellest, et Jeesus peale surma tõusis kolmandal päeval üles, avades meilegi tee surmast ellu. Kuid nende kahe päeva vahele jääb Vaikne Laupäev, mil Jeesus hingas oma lunastustööst. Ärme seda unusta, ja hingakem meiegi koos Temaga! Tähistagem igal hingamispäeval kogunedes jumalateenistusele nii Jumala loomis- kui lunastustööd!
Neli korda aastas tähistame me siin jumalateenistusel eriliselt Jeesuse surma meie eest – pühaõhtusöömaaja talitusel, millele eelneb alandusteenistus üksteise jalgade pesemise näol Jeesuse eeskujul ja käsul, tähistades sellega Tema teenistust. Siis me tähistame siin veel Jeesuse sünnipäeva (jõuluajal) ja ristikoguduse sünnipäeva nelipühal (kevadel) ning meie oma koguduse aastapäevi.
Ristikoguduse algusest peale on selle jumalateenistustel ikka tähistatud midagi. Ka loetud juhtumil tähistati midagi. Kõigepealt oldi "kokku tulnud leiba murdma," mis koguduse kõnepruugis tähendab pühaõhtusöömaaja ehk armulaua pidamist. Kui kohane on pidada pühaõhtusöömaaeg õhtul, nagu seda tegi Jeesus! Kuid sama jumalateenistusega tähistati ka Pauluse ärasaatmist järgmisele misjonipõllule.
Juba enne ristikoguduse sündi tähistas Jumala kogudus oma jumalateenistustel Jumala suuri tegusid. Sellest tunnistab ilmekalt Piibli Laulude raamat, mis sisaldab laule, mis lauldi neil jumalateenistustel. Näiteks psalmist 95 võime lugeda: "Tulge, hõisakem Jehoovale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem Tema palge ette tänamisega, hõisakem Temale kiituslauludega! Sest Jehoova on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate! Tema käes on maa sügavused ja Tema päralt on mägede tipud! Tema oma on meri, sest Tema on selle teinud, ja Tema käed on valmistanud kuiva maa! Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Jehoova, oma Looja palge ette! Sest Tema on meie Jumal ja meie Tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on Tema käe all!" (Ps.95,1-7).
Jumala suurte tegude tähistamisega kaasnes alati tänu, kiitus ja ülistus – sageli hõiskamine, nagu võime lugeda näiteks psalmist, mis kannab numbrit 100: "Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad! Teenige Jehoovat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari! Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele! Sest Jehoova on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve!" Vaat see on alles tähistamine! Meil on sellest palju õppida! "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!" kutsub üles ka Paulus Uues Testamendis (Flp.4,4). Tähistage rõõmsalt Jumala suuri tegusid!
Kuid ärge selle juures unustage üht asja, milleks on...
2. AUKARTUS.
Piibli psalmides kutsutakse üles: "Ülistage Jehoovat, meie Jumalat, ja kummardage Tema jalgade järi ette: Tema on püha!" (Ps.99,5). Oma ülistusteenistustel ei tohiks me muutuda ülemeelikuks. Me ei tohi iial unustada, et Jumal on püha! Sellepärast kutsutakse meid üles kummardama aukartuses "Tema jalgade järi ette."
Kindlasti on meil jumalateenistusi, kus me tunneme end vabamalt, nagu näiteks hingamispäevakool, palve- ja tunnistuste koosolekud, eriti lastele ja noortele mõeldud koosolekud, kuid osasaamise koosolekud on meil eriti pühalikud ja aukartustäratavad, sest siis me tähistame Jeesuse lunastustööd. Nagu ütles Paulus 1.Kor.11,26: "Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!" Sellepärast, ma tsiteerin edasi Paulust, "kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd" (1.Kor.11,27).
Ärme unusta, et iga kord, kui me koguneme jumalateenistuseks kasvõi väikeselgi hulgal, on Jumal meie keskel. Jeesus ju tõotas – Mat.18,20: "Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." Seda alati meeles pidades ei saa me muutuda liiga lõdvaks, labasusest rääkimata. Iseloomustagu meie kooskäimisi alati pühalik aukartus. Kui Jumal on meiega, võivad siin toimuda suured imed, nagu näiteks alguses mainitud algristikoguduse jumalateenistuse käigus äratati üles surnu! Jeesus, kes on meie keskel, võib äratada üles ka inimese, kes on "surnud oma üleastumistes ja pattudes" (Ef.2,1). Jumalateenistus on Jumala kohalolu tõttu aukartustäratav paik. Ärme seda iial unusta!
3. ÕPETAMINE.
Jumalateenistustega kaasneb alati ka õpetamine. Ja selles asjas oli Paulus eriti osav. Ta suutis panna inimesi teda kuulama tundide viisi. Muidugi pole see eesmärk omaette ja me ei peaks hakkama temaga võistlema, kuid ka sellel tohutu informatsiooni ajastul pole kadunud hea vana jutlustamine kuhugi! Ikka veel on "Jumalale meelepärast jõleda jutluse kaudu päästa need, kes usuvad" (1.Kor.1,21). "Jõledaks" ehk rumalaks nimetab kristlikku jutlust muidugi maailm. Tegelikult on see väga õpetlik ja vajalik. Me ei kujuta ette, milline oleks "metsik Lääs", kui puuduks kristlik õpetus!
Paulus kirjutab Rom.10,13-17: "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. [Päästetakse pattudest, kurjusest ja lõpuks ka surmast.] Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata? Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei läkitata? Nõnda nagu on kirjutatud: "Kui armsad on nende sammud, kes häid sõnumeid kuulutavad!" Aga mitte kõik ei ole võtnud kuulda evangeeliumi sõna. Sest Jesaja ütleb: "Issand, kes usub meie kuulutust?" Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse Sõna kaudu."
Jumala Sõna tuleb rahvale õpetada. See on püha ja hädavajalik töö. Nimetagu maailm seda kultuuriks või traditsiooniks või milleks tahes – meie teame, et see on kui sool, mis hoiab "liha" [inimsugu] roiskumast. Sellepärast kirjutab Paulus noorele Timoteosele – 2.Tim.3,16.17: "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud." Lisades – 2.Tim.4,2-4: "Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole."
Kahjuks on see aeg juba tulnud ja inimesed valivad kirikuid, mille õpetus neile meeldib, ning täit piibliõpetust võib kuulda veel vaid vähestes pühakodades. Annaks Jumal, et meie jääksime lõpuni Jumala Sõna kogu õpetuse juurde, ehkki see pole maailmas ammu enam populaarne.
Sellised siis olid Jumala rahva jumalateenistused vanasti apostlite ja prohvetite ajal ning me teeme hästi, kui võtame need endale eeskujuks. Jumal õnnistagu meid!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv