Sinepiiva
09.10.2004 - (2361)

Ühel päeval, kui misjonikeskuses täideti parajasti pakki India jaoks – toiduaineid ja riideid – tuli üks väike laps ja palus ka tema ühe sendi eest midagi pakki panna. Ainult üks sent; mis selle eest ka saab? Siiski sai selle eest osta ühe väikese traktaadi Kristuse lunastustööst ja see pandi teiste asjade hulka pakki.

Indias sattus see ühe pealiku kätte, juhtides viimase Kristuse juurde. Pealik jutustas loo oma uuest Jumalast ja leitud rõõmust oma sõpradele, suguharu liikmetele. Ka nemad uskusid ja viskasid ära oma ebajumalad ning peagi oli sellest väikesest seemnest kasvanud 1500-liikmeline kristlik kogudus. Ainult üks sent külvatud lapse käest, ja tulemuseks oli 1500 paganlusest pöördunut! Üks väike seeme kandis nii suurt vilja.

Jeesus ütles kord – Mrk.4,30: "Millega võiksime võrrelda Jumala riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame?" Kuulajad olid pinevas ootuses. Jumala riik on nii suur, võimas ja auline, millega Ta küll tahab seda võrrelda? Kõige võimsama maise võimuga? Võib-olla kuldse Baabüloniga? Või mõne kohutavalt võimsa loodusnähtusega, mida keegi ei saa ohjeldada? Jeesus vaatas enda ümber, otsides parajat võrdlust, ja siis ütles – Mat.13,31: "Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule." Markus lisab ühe märkimisväärse nüansi – Mrk.4,31: "Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal."

Jeesus võrdles taevariiki ühe kõige väiksema seemnega! See üllatas kuulajaid, kuigi nad nägid, kui väikeselt algas Messia töö – Naatsaret oli nii väike koht, samuti Galilea – ja kui vähe oli neid, kes Teda üldse Messiaks tunnistasid! Kuidas suudab selline rändõpetaja ülendada Iisraeli valitsevale positsioonile? Kuidas on võimalik seda teha ilma rikkuseta, võimuta, jõuta või auta. Kõik riigid on ju rajatud selliselt. Ja kas siis Jumala riik, kõige suurem ja aulisem riik, rajatakse ilma kõige selleta?

Kui sobimatut võrdlust kasutas Jeesus paljude meelest Jumala riigi kohta! Sinepiiva, sinepiseeme! Kuid see ootamatu võrdlus äratas nende tähelepanu ja nad kuulasid põnevusega, kui Jeesus jätkas – Mrk.4,32: "...aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all."

Ärme nüüd ise liialdame, kujutades sinepitaime suure puuna. Jeesus ei ütle, et sinepiseemnest kasvab suur puu, mille okstel võivad pesitseda linnud, vaid et see "saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all." Iisraeli reisi ajal 1997. aasta kevadel külastasime ka üht lindude vaatlusala Jordani jõe orus. Seal kasvas pikk rohi, mille seest torkas silma sinep oma kollaste õitega. Selline rohi on ideaalne lindude pesitsemiseks. Võib-olla valis Jeesus sinepi täiesti juhuslikult, kuna see kasvas otse Tema kõrval ja oli kõigile nähtav, kuna ulatus üle teiste taimede.

Sinepiiva on väike seeme, kuid selles on elu, mille Looja sinna on pannud, ja külvatud niiskesse sooja mulda, murrab elu läbi: seemne koor lõhkeb ja ilmub idu, millest kasvab suur taim. Kogu see protsess toimub ilma inimese kaasabita. Kui seemnes puudub elu, ei suuda inimene seda elustada. Inimene ei ole loonud ühtegi seemet, ka kõige väiksemat. See elu on Jumalast.

Nii on ka Jumala riigiga. See on Jumala ime. Me võime oma tunnistusega valmistada seemne, mis on väliselt sarnane jumalikule seemnele, kuid selles pole elu. Ärme siis toetume inimlikule tarkusele ja jõule. Palume elava sõna-seemne Jumala käest. Siis pole see mitte ainult sõna vaid ka Jumala vägi. Ja ainult selline seeme idaneb.

Seeme idaneb – milline väike, märkamatu algus – see toimub tavaliselt pinnases, kõigile märkamatult. Ja nii ka vaimulikus elus. Edasi, kas te olete märganud, kuidas taimed ajavad oma idud ja võrsed isegi läbi asfaldi ja betooni, tungides vastupandamatult valguse poole. Milline jumalik jõud neis peitub! Aga nii areneb ja kasvab ka Jumala riik – suure väega, kuid vaikselt ja rahulikult. Me ei kuule kevadisel rukkiorasel mürinat, kuid sellegipoolest rukis kasvab, ja üsna kiiresti.

Jumala riigi sünd ja kasvamine toimub hoopis teisel printsiibil kui selle maailma riikide sünd ja kasvamine. Siin tullakse võimule tavaliselt suure mürina ja verejõgedega. Väiksemgi kasvamine toimub kärinaga ja iga võidetud hektar niisutatakse esmalt inimverega; see on nagu väetis tulevastele saakidele. Kuid Jumala riigi asutaja on Rahuvürst. Ta tuleb sõnumiga: "Rahu olgu teile!" Ja see on rahu, mida maailm ei või anda isegi parimatel rahuaastatel!

Väga ilmekalt on Pühakiri võrrelnud maiseid kuningriike vihaste kiskjatega, Jeesust aga tallega! Jumala riik ei kasuta jõudu inimeste alistamiseks, vaid palub igal inimesel ise otsustada. Ja nii kaua, kui inimene pole otsustanud, seisab Rahuvürst, Jumala Tall, kuid ka Kuningate Kuningas kannatlikult inimeste südame ukse taga ja koputab vaikselt, näidates kõigile, kes söandavad vaadata, oma haavatud käsi ning palub: "Sõber, lase mind sisse, ma toon sulle rahu ja vabaduse. Ma võtan ära sinu patud – ükskõik kui suured need on – ja annan sulle meelevalla saada Jumala lapseks." Ja see on suur meelevald; see on suurem vägi kui ühelgi taime idul, mis siiski rajab endale teed ka läbi asfaldi või betooni.

Jeesuse kuulajad ei suutnud seda mõista. Juudid nägid Jumala riigi rajamist samal teel kui maiste riikide rajamist. Nad leiutasid meetodeid ja strateegilisi vallutusplaane. Kuid Kristus tuli õpetusega, lihtsa tõe õpetusega – ja võitis ning rajas võitmatu Jumala riigi. Maailmariigid on vaheldunud, kuid Jumala riik püsib ja kasvab. Ei ole universumis jõudu, mis suudaks hävitada nii kindlalt rajatud riiki – Jumala Talle eeskujuliku elu ja asendusliku surma läbi rajatud riiki. Milline riik on veel rajatud selle asutaja eeskujule ja asendussurmale? Ei ükski. Kõikide riikide rajajad on võidelnud oma au ja elu eest oma alamate viimse veretilgani, kuid Jumala riigi rajaja Jeesus Kristus pani Jumala Tallena vabatahtlikult oma elu maha, laskis end tappa nende poolt, kellele Ta tuli seda igavest riiki rajama ja palus veel nende eest: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad."

Nii külvas Jumal Jeesuses Kristuses ise seemne, ja vaatamata sellele, et see oli väikseim kõigist seemneist, on sellest kasvanud suurim taim. Kristuse maapealse elu ajal vaid naerdi mõtte üle, et Ta võiks olla kuningas. Kuid pinnas oli ette valmistatud, ja kui "seeme" külvati – Jeesus kui "seeme" andis oma elu, et tärkaks uus elu – siis hakkas Jumala riik kiiresti kasvama. Väikesest jüngrite hulgast kasvas suur kogudus, mis pööras tolleaegse maailma kiiresti pea peale! Kristlik kogudus kasvas kiiresti ja vastupandamatult.

Kuid see tähendamissõna on rakendunud ja rakendub igal ajastul kristliku koguduse arengus ja kasvus. Seda taime on tahetud lämmatada, kuid sealt on pudenenud üksikud seemned ja millise elujõuga on nad idanenud, juurdunud ning kasvanud suureks taimeks! Wycliff, Hus, Luther, Wesley – kõik need nimed räägivad väikesest algusest aga suurest ja kiirest kasvust.

Southlandis tuli kord üks diakon kohaliku jutlustaja juurde ja ütles: "Mul on midagi südame peal sulle öelda. Sinu jutlustamises ja töös peab olema midagi korrast ära, sest terve aasta kohta on tulnud kogudusse vaid üks inimene ja seegi on vaid poisike." Sel õhtul läks vana jutlustaja pulti raske südamega. Pärast teenistust jäi ta kirikusse, et olla üksi ja palvetada. Ta oli töötanud aastaid ainult selleks, et talle öeldaks, et tema tööl ei ole õnnistust. Järsku tundis ta, et ta ei ole üksi. Nii ka oli – kuid see oli ainult poisike!

"Mis sul on, Robert?" küsis jutlustaja.

"Mis sa arvad, kui ma õpin hästi, kas minust võiks saada jutlustaja, võibolla isegi misjonär?" küsis poiss.

Seejärel valitses ruumis vaikus. Vana jutlustaja silmi tulid pisarad. Lõpuks ta ütles: "See vaigistab mu südamevalu, Robert. Nüüd ma näen siin Jumala kätt. Jah, ma arvan, et sinust saab jutlustaja."

See poiss oli Robert Moffatt. Ta oli ainult poiss, kuid eks leia see vana jutlustaja oma töö vilja ka nendes tuhandetes pöördunutes Aafrikas, kus Robert Moffatt töötas misjonärina.

Väike algus! Eks käi see iga Jumala poolt äratatud liikumise kohta; ja ka adventliikumine, mis algas poolteist sajandit tagasi nõrga sosinaga, peab paisuma ajastute lõpul valjuks hüüdeks – nii valjuks, et seda kuulevad kõik selle planeedi elanikud! Jumal on äratanud selleks mitte kiriku aukandjaid, vaid mehi ja naisi, kes ei ole liiga õpetatud ja liiga targad, et uskuda otsekohest ja selget Jumala Sõna. Eks täitu ka siin Pauluse sõnad – 1.Kor.1,26.27: "Vaadake ometi, vennad, oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, vaid mis on jõle maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi sellele, mis on vägev." "Et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes," jätkab Paulus 1.Kor.2,5.

Ja lõpuks mõtleme sellele, mida oleme kogenud igaüks oma südames, sest Jumala riik algab peale just siit, nagu ütles Jeesus – Luk.17,20.21: "Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!" See on "õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus" (Rom.14,17). Kui väike, kui märkamatu on selle algus inimsüdames, kuid selles kui jumalikus seemnes on jõud, vägi. See kasvab, kuni puhkeb Kristuse sarnaduses.

Saabub aeg, mil kõik maailma riigid hävivad, kuid Jumala riik jääb püsima ning täidab kogu maa! Ja selles riigis jääd püsima ka sina, kes sa oled lasknud Jumala riigi oma südamesse juba nüüd.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv